Teadvushäire Autor: Ain-Elmar Kaasik

Teadvushäire. Teadvus on inimpsüühika võime peegeldada materiaalset ja ideaalset maailma. Ta on inimese sedavõrd loomulik osa, et tähele ei panda mitte niivõrd teadvuse olemasolu, kui just selle häireid või puudumist. Inimese teadvust ei saa seostada mingi selgelt eristuva ajuosa aktiivsusega, pigem on tegemist aju erinevate piirkondade koordineeritud koostööga. Põhilised vaimsed protsessid on küll valdavalt seotud suurajukoorega, kuid selle talitlus sõltub ajutüves paikneva retikulaarformatsiooni aktiveerivast toimest. Seetõttu lülitavad ajutüve kahjustavad protsessid välja ka suurajukoore tegevuse ning järgnevad teadvushäired või teadvusekadu.

Teadvuse sisu hõlmab isiku poolt igal hetkel kogetud elamusi (aistinguid, mõtteid, kujutlusi, mälestusi), millel põhineb isiku teadlikkus enesest ja ümbrusest. Teadvuse sisu on eelkõige psühholoogia ja psühhiaatrilise praktika uurimisvaldkond. Teadvuse seisund peegeldab teadvuse intensiivsust, mida on võimalik kirjeldada astmetena täielikust ärkvelolekust ehk virgeseisundist kuni teadvusetuseni. Teadvuse seisundi kindlakstegemine on vajalik aju orgaanilisest kahjustusest tingitud häirete korral.

Teadvushäired tulenevad sageli koljusisestest põhjustest (nt ajutrauma, ajuverevalum), langetõvest või sellele järgnevast seisundist ning teistest peaaju ägedatest haigusseisunditest. Mõnikord on kesknärvisüsteemi kahjustus sekundaarne, tulenedes ainevahetuse muutustest suhkurtõve, samuti maksa- või neerupuudulikkuse korral. Ka südame äge puudulikkus ja kuumarabandus ning ajutegevust pärssivate ainete (alkohol, uimastid, narkootikumid) tarvitamise tagajärjel tekkinud mürgistused kutsuvad esile teadvushäireid. Teadvuse muutusi jälgides pööratakse tähelepanu ärkamisreaktsiooni olemasolule: kas haige avab silmi spontaanselt, üksnes ärritustele (nt häälele), ainult valule või üldsegi mitte.

Kui teadvus on normaalne, on inimene ärkvel (virgeseisundis), asjalik ja igakülgselt orienteeritud aja, koha ja olukorra suhtes. Teadvuse selguse kergeim häire on unisus, mille puhul välisärrituse vastuvõtmine, analüüsimine ja enese jaoks mõtestamine on virgeseisundi tasemel, ärrituslävi aga kõrgenenud (nt nagu öösel pikka vahemaad sõitval autojuhil, kes ei suuda unisuse tõttu küllalt kiiresti reageerida teel olevale takistusele). Teadvuse nõrgenemisel, s.o püsivama kerge teadvushäire tekkimisel muutub inimene haiguslikult uniseks ehk somnolentseks. Sellises seisundis on näiteks kõrge palavikuga inimene, kes viibib poolunes, reageerib lihtsamatele küsimustele, keerukamatele aga mitte. Teadvushäire süvenedes muutub inimene vaevu ja lühiajaliselt äratatavaks, kusjuures sõnaline kontakt temaga on raskendatud ja fragmentaarne. Seda seisundit nimetatakse uimuseks ehk sooporiks. Teadvuse raskema häire ehk sügava teadvusetuse korral ei ilmne ärkamisreaktsiooni (silmade avamist) ka tugevamate (valu)ärrituste korral ning sel puhul kasutatakse kooma mõistet. Pindmises koomas haige reageerib siiski valuärritusele sihipärase tõrjega, raskemal juhul võib valuärritus esile kutsuda vaid lihasetoonuse üldise tõusu. Lõpuks võib kujuneda nn atooniline kooma, mille puhul puudub igasugune reaktsioon välisärritustele, kuid haige hingab veel ise. Teadvuse ja elutegevuse kõige sügavamat häiret tähistab nn ülepiiriline kooma, mille korral lakkab ka hingamine ning teatud elutegevust saab säilitada vaid kunstliku hingamise abil. 

Haige prognoos ehk tema taastumisvõimalused on üldiselt seda paremad, mida vähem ja mida lühemat aega on tema teadvus olnud häiritud. Kestvamast ja sügavamast koomast ei toibu inimene kunagi ruttu, vaid see kulgeb läbi taastumisfaaside, kusjuures taastumine võib olla üksnes osaline. Ajukahjustusest tingitud kooma, mis on kestnud üle 10 päeva, on sageli ebasoodsa prognoosiga. Koomaseisundis haige elushoidmine ja ravi eeldavad arstlikku erivarustust ja eriarstlikke oskusi.

Vt ka ajurabandus, ajutrauma, diabeet, kuumarabandus, langetõbi, somnolentsus, soopor, südamepuudulikkus.