Ajutrauma Autor: Ain-Elmar Kaasik

Ajutrauma. Eestis registreeritakse aastas iga 100 000 inimese kohta 360–450 ajutraumajuhtu, mis on väga suur arv, võrreldes enamiku Euroopa riikidega (150–295 juhtu). Umbes 85% neist on kergemad peatraumad, mille ravitulemus on hea. Samas on trauma nooremaealiste sagedasim surmapõhjus ning ligikaudu pooltel juhtudest on selleks ajutrauma. Eeldatavalt ei pöördu kuni 25% trauma saanutest üldse arsti poole, samas sureb 15% ajutraumaga isikutest enne haiglasse jõudmist. Ka kerge ajutrauma korral on põhiprobleemiks varajane traumajärgsete koljusiseste verimuhkude ehk hematoomide avastamine, mistõttu osa haigeid tuleb jälgimiseks haiglasse paigutada.

Ajutrauma raskus oleneb eelkõige traumeerivalt toiminud jõu tugevusest, kuid seda võivad leevendada amortiseerivad tegurid (nt peakate, eriti kiiver). Traumahetkel tekivad muutused koljusiseses rõhus, kujunevad ajuvereringehäired, tekivad purustuskolded (ajupõrutus ehk kontusioon) ajukoes ning tugeva jõu toimest tingitud koljumurrud. Koljuvõlvi joon- ehk lineaarmurrud näitavad küll toiminud jõu suurust, kuid ei nõua erilist arsti tähelepanu. Seevastu koljupõhimiku murrud on sageli ühenduses peas olevate õhku sisaldavate ruumidega (nt ninakõrvalurgetega), mis võib soodustada ajukelmepõletiku teket. Mõnikord surutakse koljuvõlvi killunenud luufragmendid sissepoole, mis tingib kirurgilise ravi vajaduse. Siiski määrab ajutraumaga haige saatuse eelkõige ajukoe vigastuse raskus. Selle kergemaks vormiks on ajuvapustus ehk kommotsioon. Kerge peatrauma korral esineb vähemalt üks järgmistest nähtudest: 1) mis tahes kestusega teadvusetus (ärkamisreaktsiooni puudumine, st silmade mitteavamine vastuseks välisärritusele); 2) mäluhäire (mälulünk ehk mälukaotus) vahetult enne või pärast traumat toimunud sündmuste suhtes;

3) vaimse seisundi mis tahes häire (desorientatsioon, segasusseisund). Ajuvapustusest tingitud teadvusetus vältab enamasti alla 5 minuti, kuid mitte üle 30 minuti. Traumajärgne mälulünk võib kesta kauem, kuid see ei tohi kesta üle 24 tunni. Häirete pikema kestuse korral, eriti kui ilmneb neuroloogiline koldeleid (krambid, halvatusnähud), on ilmselt tegemist ajupõrutuse ehk kontusiooniga, mis võib olla eluohtlik ja põhjustada püsivaid tervisehäireid. Peavigastuste ohtlikemateks ilminguteks on koljusisesed verimuhud ehk hematoomid, mis võivad tekkida vahetult trauma saamisel või kujunevad välja mõne tunni või päeva jooksul. Verimuhud on ruumi nõudvad moodustised, mis tekitavad koljuõõnes massiefekti, st deformeerivad ajukude ning avaldavad tugevat survet aju elutähtsatele piirkondadele. Seetõttu tuleb verimuhud võimaluse korral kirurgilisel teel eemaldada ning likvideerida ühtlasi verejooksu põhjus.

Ajutraumal ei ole spetsiifilist ravi. Kergemad juhud paranevad tavaliselt iseenesest, kuid eelsoodumusega isikutel võivad jääda püsima peavalud, emotsionaalne labiilsus ja närvisüsteemi muudki talitlushäired. Peaaju raske trauma ravimisel jälgitakse elutegevuse füsioloogilisi näitajaid (hingamist, vereringet, kehatemperatuuri, koljusisest rõhku jne), neid vajadusel reguleerides. Teadvuse pikaajalise häire korral toidetakse haiget kunstlikult ning rakendatakse intensiivravivõtteid, nagu spetsiaalse toru viimine hingetorusse, avause tegemine hingetorusse (trahheostoomia) ja pidev kunstlik hingamine vastava aparatuuri abil. Peaaju raskete traumadega patsiente ohustavad tüsistused, eelkõige hingamis- ja erituselundkonna osas. Nende riski vähendab laitmatu hooldus. Raske trauma tagajärjel võivad kannatanul jääda kogu eluks haiguslikud jääknähud, mis ilmnevad psüühika, vegetatiivsete funktsioonide, tasakaalu ja koordinatsiooni häirumises. Selliseid püsivaid häireid nimetatakse traumaatilisteks ajukahjustusteks.

Vt ka teadvushäire, hingamisteede avamine.