Alkohol 454 teemat   578 postitust foorumis

Lisa vastus

Minu isa on 60-aastane ja on joonud oma 15. ...

Autor: Eve 29.08.03 12:15

Minu isa on 60-aastane ja on joonud oma 15. eluaastast peale, seega kauem kui mina üldse mäletan. Peab ütlema, et praegu joob ta tunduvalt vähem kui minu lapsepõlves -- tal on tervis kehva, kaks infarkti läbi elatud ja rohkem juua ilmselt ei jaksa. Aga kui ta joob, siis on ta ikka täpselt sama vastik nagu siis, kui tal veel pudel viina päevas läks.
Minu põhiline reaktsioon tema joomise peale on olnud viha, mitte kaastunne või soov aidata. Kui ta purjus peaga koju ilmus, siis ma läksin täiesti endast välja -- kõigepealt paanikasse, ja kui ta üritas minuga juttu teha, siis vihastasin ja turtsusin ja pritsisin mürki. Mul pole kunagi olnud eriti suurt soovi teda kaineks teha, aga kui see soov mõned aastad tagasi tekkis, siis just selle ettekujutuse pärast, et kui tema enam ei jooks, siis oleks mul hoopis parem elada -- siis ma ei peaks enam tema peale vihastama ja oma igapäevaseid paanikaatakke taluma.
Tegelikult kukkus asi välja nii, et minu elu hakkas paranema vaatamata sellele, et isa jumala rahus edasi jõi. Ma hakkasin aru saama, et see on minu viha, mis minu sees keeb. See on minu oma tunne, ja see on mu oma asi, mida ma oma tunnetega peale hakkan. Kui ma ei taha oma paanikat üles kruvida, siis ma ei pea seda tingimata tegema -- mul pole mingit sundust reageerida nii, et mul endal sellest halb hakkab. See, et isa joob, on tema asi. See, kuidas mina selle peale reageerin, on minu asi. Ja minu oma reaktsioon on ainuke, mida ma saan muuta.
Nüüd on asi jõudnud niikaugele, et ma suudan oma isaga koguni natukene suhelda, kui ta parasjagu purjus on, ilma et ma talle midagi mürgist vastu nähvaks. Ma olen järsku võimeline arvesse võtma seda, et ta on joobnud inimene ja temalt ei maksagi oodata mingit erilist vaimuselgust või loogilist juttu. See, et ta joobnud on, ei tähenda veel, et mina peaksin temaga seamoodi ümber käima. Minul endal on siis paha, kui ma sigatsen, ja temal niisamuti. Milleks siis selle peale jõudu raisata?

Aksel, mida ma selle jutuga tahan öelda: sinu mure ema pärast on SINU MURE. See on sinu tunne, sinu enese sees, sinu enese valitseda. Ükskõik, kas sa räägid heaga või kurjaga, sinu ema lõpetab joomise alles siis, kui tema selleks valmis on. Mitte siis, kui sina tahad. Sa võid endal suure punnimisega ajud krussi keerata ja kõigi koduste elu põrguks teha, aga see ei aita. Ainuke asi, mida sa üldse muuta saad, on sinu oma suhtumine sellesse olukorda. Kui sa hingerahu tahad, siis alusta iseendast.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada