Alkohol 454 teemat   578 postitust foorumis

Lisa vastus

---Sina oled küll vanem ja teenid juba ise. Aga ...

Autor: Eve 11.01.04 18:58

---Sina oled küll vanem ja teenid juba ise.

Aga elan siiamaani oma vanematega koos. :-) Ei mehe ega minu palk kokku pole siiamaani andnud võimalust omaette elamist hankida -- kusjuures ma hakkan järjest enam kahtlustama, et tegelikult pole asi mitte rahanumbris, vaid minu kinnisidees, et omaette elamine on VÕIMATU. Ei saa, ei tule välja, pole võimalik, ei saa hakkama jne. Ja rahapuudus on olnud pikki aastaid lihtsalt ettekääne, mitte tegelik põhjus...

---Ei tule mõtessegi, et ka mees võib ju aidata.

Minul on olnud pikka aega kinnisidee, et kuna mees on minust 16 aastat vanem, siis ta kindlasti sureb kohe-kohe ära, ja kui meil lapsed peaksid tulema, siis ma kasvatan nad kindlasti üksi omal jõul üles, olen üdini tubli ja vapper ja 24 h töödmurdev leskemme. :-) Alles viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et ÄKKI mu mees ei suregi kohe ära, kui tal 50 kukub, ÄKKI ta püsib hea tervise juures ja elab veel paarkümmend aastat ja me jõuame oma järeltulija(d) siiski kahekesi üles kasvatada. (Esimene järeltulija on kahe-kolme nädala pärast sündimas.)

---Aga seda ma usun küll, et see ON, vähemalt osaliselt, tema enda süü. Need on ikkagi olnud tema valikud ja täiskasvanud inimene peaks ikkagi tunnetama, kust läheb piir.

Ma pidasin silmas pigem seda, et ta pole alkoholismi oma haiguseks valinud. Sama hästi oleks ta võinud olla ka hasartmängija. Või fanaatiline naistekütt. Või lipsustatud härrasmees, kes korrapäraselt igal õhtul naise-lapsed läbi peksab. Või ääretult tundekülm inimene, kelle jaoks pole maailmas olemas midagi peale töö. Midagi niisugust. Mina pole ju ka seda ise valinud, et ma EI OLE alkohoolik -- alkohol ei tekita minus mingit mõnutunnet, vaid ainult tigedust ja vastikut enesevalitsemise puudumist, ja see pole mitte minu oma tahe, mis mind niimoodi reageerima paneb, vaid minu kehakeemia. See on asi, mille üle ma ise ei otsusta, selle valiku teeb loodus minu eest ära.

---Õigel hetkel tuleb abi paluda.

Jah, see otsus on küll tema enda teha, kas ja millal ta endale tunnistab, et temaga on midagi pöördumatult halvasti, ja kas ja millal ja kelle käest ta abi palub.

---Ma ei tea, kust minul selline võitlusvaim ja enesekindlus siis on tulnud.

See on olnud sinu ellujäämisvahend. Kah mingil määral asi, mida sa ise ei vali, vaid mis sobib lihtsalt su kehakeemia ja vaimulaadiga. Sama hästi oleks sa võinud olla ka tapeedikarva hiireke, keda kunagi näha ega kuulda ei ole. Või "paha laps", kes tervel perekonnal/lasteaial/koolil elu põrguks teeb ja kähku jalust ära kolooniasse saadetakse. Või kloun, kes tülide vältimiseks teisi lõbustab. Või varavana täiskasvanu, kes vanemate tegemata tööd ja otsused ise ära teeb, sest teist tegijat pole. Või veel midagi muud, mis aitab sul ellu jääda.

--- Ja võib ju mõelda, et nii tore, juba otsustad kõik ise jne. Aga ma olen noor inimene ja sellest väsib ära, ma tahaksin veel olla vahel laps ja tunda, et vanemad kaitsevad mind. Kui mina aga pean tihti olema lapsevanema rollis ja aitama isa voodisse, et ta end või mööblit katki ei kukuks, siis...

...siis see käib sulle üle jõu. Ja see ei ole sinu asi teha. Asi pole selles, et sina oleksid nõrguke, kui sa sellega toime ei tule, vaid SEE ON SINU JAOKS LIIG. Liiga vara liiga palju tahetud. Ja liiga valet asja veel pealegi. Sina ei pea teda voodisse tassima ja terve perekonna eest otsuseid ära tegema, see pole sinu töö.

---Ma mõtlen, et võiks teda viia sinnani, kus ta saab aru, et ta peab ISE midagi tegema. Aga ma pole veel välja mõelnud, kuidas see välja võiks näha..:P

Mina ka mitte. :-D Ja ükski mu tuttavatest ka ei ole. Konks on vist selles, et kedagi ei saa ühegi mõtteni VIIA, kui ta ise sellele käte-jalgadega vastu sõdib. Fakt on see, et su isa tahab juua. See on tema otsus ja tema valik. Ja ta leiab selleks ka võimaluse, ükskõik kui kavalasti sa teda üle ei kavalda. :-)

---Ma pean ka ise oma väärtused ümber hindama. Aeg on selline, et tuleb rohkem enda pärast muretseda, mitte tema pärast.

Oled sa reaalselt valmis endale abi otsima? Sinul on seda ju sama raske teha kui temal -- tunnistada, et sa tegelikult ei saa oma eluga ise hakkama ja sul on abi tarvis.

---Kuigi ma olen iseseisev ja enesekindel, siis vajan ma tohutult teiste hoolitsust/poputamist/armastust. ... Ja paha ongi see, et ma otsin nii väga teistes seda armastust enda vastu, aga ise ei oska seda kohe kuidagi vastu anda..

Tead, et sel on sinu isa alkoholismiga täiesti otsene seos? Mina kasvasin üles teadmisega, et mind ei saagi armastada, see pole võimalik, sest ma olen kuidagi vildakas ja väärakas ja isemoodi, ja niipea kui keegi näeb, milline ma tegelikult olen, põgeneb ta minu juurest nii kähku kui jalad võtavad. Ma ei olnud võimeline teiste inimeste armastust vastu võtma, kui seda mulle lahkesti pakuti. Ja ma käisin armastust otsimas sealt, kus seda mitte saada ei olnud. Nii nagu isa tähelepanu ja lähedus oli joomise tõttu kättesaamatu -- nii ma õppisingi elama, seda ma õppisingi loomulikuks pidama. Ja kui siis selgus, et see EI OLE loomulik ja maailm ei ole niisugune, nagu mina olen oma lapsepõlvekodus selgeks õppinud... Noh, see

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada