Lastepsühhiaater vastab: Kuidas tulla toime koolistressi ja kiusamisega

Kooli algus võib lastele ja vanematele olla väga stressirohke aeg. Confido Tartu Raatuse kliiniku laste- ja noorukitepsühhiaater dr Liisa Vister ütleb, et stressi võivad põhjustada mitmed tegurid, nagu kohanemine kooli ja sellega kaasnevate kohustustega, raskused õppimisel, liiga pikad päevad, probleemid suhetes sõprade, vanemate ja õpetajatega, koolikiusamine, püüdlused vastata vanemate, õpetajate ja treenerite ootustele, probleemid kodus.

Kuidas mõjutab koolistress lapse tervist, suhteid ja toimetulekut? Miks tuleb stressiga tegeleda?

Mõõdukas stress on organismile vajalik, sest motiveerib tegutsema ja on oluline eeldus arenguks. Stressiga toimetulek on vajalik pingetaluvuse tõstmiseks ja probleemide lahendamiseks. Probleem tekib aga siis, kui stressi on liigselt. Kui stressi on pikaajaliselt ja seda on liiga palju, võivad väljenduda erinevate kehaliste kaebustena, lastel enamasti valudena (pea- ja kõhuvalu), aga ka iivelduse, üldise halva enesetundena. Mõnel lapsel võivad tekkida ka kooliga seotud palavikud või oksendamised. Sageli tekivad unehäired, kiire ärritumine, keskendumisraskused, kurvameelsus, ärevus. Õigeaegse sekkumise korral need kaebused mööduvad ega mõjuta lapse/nooruki toimetulekut täiskasvanuna. 

Pikaajalise liigse stressi mõjul häirub aju bioloogiline tasakaal ja võivad kujuneda välja psüühikahäired (peamiselt meeleolu-, ärevushäired), aga ka püsiv unetus, nõrgenenud immuunsüsteem, mis väljendub sagedate haigestumistena, ja seedeelundkonna probleemid. Lastel võib esineda enesetunde parandamiseks ülesöömist, noorukitel on pingete maandamise eesmärgil ka suurem risk suitsetamiseks, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamiseks. Pikaajalise stressi tagajärjed on oma iseloomult püsivamad, need võivad mõjutada lapse/nooruki psüühika arengut ja sellest tulenevalt ka toimetulekut täiskasvanueas. Enamasti vajavad selliste probleemidega lapsed/noorukid paranemiseks juba vaimse tervise spetsialisti sekkumisi (spetsiifiline teraapia, ravimid jne). 

Millised on märgid, et lapsel võib olla koolistress?

Koolistress võib lastel väljenduda väga erinevalt. Kuigi märgid võivad olla erinevad, on peamiselt vaja tähele panna seda, kui laps ei ole enam enda moodi ehk muutub temakäitumine, mõtlemine, meeleolu ja emotsionaalsed reaktsioonid või tekib palju kehalisi kaebusi, mis ole seostatavad ühegi haigusega. 

Kõige sagedamini tekib pidev väsimustunne ning tavapärase une muutus (laps ei saa enam magada või just vastupidi soovib väga palju magada), võib esineda valusid, muid kehalisi kaebusi, söögiisu vähenemist või periooditi ülesöömist. Varasemalt rõõmus ja aktiivne laps võib muutuda kurvameelseks, ärevaks ning hakata rohkem omaette hoidma. Huvidega tegeledes ei ole laps enam nii rõõmus ja võib neist loobuda. Keskendumisprobleemide ja huvipuuduse tõttu võib halveneda õpeedukus.

Halb käitumine viitab tegelikult samuti murele. Kuna laps ei oska veel oma probleeme analüüsida ja lahendada nagu täiskasvanu, väljendab ta halva käitumisega oma rahulolematust. Sageli ei saa laps isegi aru, mis teda häirib, ega tule seega oma tunnetega toime, sellest tuleneb ärrituvus ja halb käitumine. Kui probleemid on kestnud pikalt ja laps ei ole abi saanud, tekib sageli lootusetus, mille tõttu on lapsel ise keeruline abi paluda. Sageli ei soovita ka lihtsalt vanemaid muretsema panna. Seda olulisem on, et last ümbritsevad täiskasvanud probleeme märkaks ja ise abi pakuks. 

Koolikiusamine on üks peamine koolistressi põhjustaja

Lapsed, kellel on koolis või huviringides olemas oma sõbrad, tulevad koolistressiga paremini toime, kuna saavad vahetundides end „välja lülitada“ ja tegeleda koos sõpradega millegagi, mis rõõmu valmistab. Kiusatav laps on aga koolis viibides pideva pinge all. Sellised lapsed kirjeldavad pidevat hirmu kiusamise kordumise ees. Lapsed on kirjeldanud, kuidas nad peavad vahetunnis pidevalt jälgima, kus kiusaja on ja mida ta teeb, ning hoiduma, et kiusajaga kahekesi ei jääks. Juba kiusaja nägemine või mainimine võib tekitada ärevust. Kiusamise ohvrid jäävad sageli ka isoleerituks, kuna teised ei julge tihti kiusatavaga suhelda, kartes, et muutuvad ka ise kiusatavaks. Kiusamisega toimetulekuks oleks just vajalik sõprade tugi ning see, et keegi pealtnägija sekkuks ja annaks kiusajale märku, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav.

Kuidas last aidata?

Kiusamisest teada saamiseks on vaja luua lapsega usalduslik suhe ja harjumus rääkida oma muredest ning mõtetest enne, kui tekivad suuremad probleemid. Juba lasteaialapsega on võimalik arutada tema tundeid ja muresid. Laps peab tundma, et vanem huvitub tema tegemistest. Iga päev tasub lapselt küsida tema päeva kohta näiteks lasteaias/koolis. Mitte lihtsalt küsida, et kuidas sul läks või “kas”-küsimusi, kuna need vastused on enamasti ühesõnalised. Pigem kasutada avatud küsimusi, lasta rääkida näiteks oma päeva kõige põnevamast, igavamast, kurvemast asjast. Küsida lapse mõtete, tunnete kohta. Oluline on sealjuures kontrollida enda reaktsioone, kui laps räägibki midagi ebameeldivat või häbiväärset, ei tohi sellest ehmuda või välja näidata, et täiskasvanu ei tule sellega toime. Julgustades last juba maast madalast avatult rääkima, on tõenäoline, et ta räägib kiusamise korral sellest vanemale ise. 

Kui peres ei ole harjumust sellistest teemadest rääkida, tuleks lapsele peegeldada, et täiskasvanud märkavad, et lapsel on mure ja soovivad aidata; ja peegeldada, et lapsevanem muretseb vähem, kui teab, mis lapsega toimub. Kui laps on kiusamisest rääkinud, peab kindlasti sellesse ka sekkuma. Kõige hullem variant on see, et nii õpetaja kui lapsevanemad teavad, aga midagi ei muutu. See tekitab lapses lootusetust ning tõenäoliselt ei ava ta end tulevikus. 

Kiusamine ei ole õigustatud ning igal juhul tuleb see lõpetada. See eeldab enamasti vanemate ja kooli koostööd. Kiusamine viitab sellele, et kiusajal on probleem ja ta vajab enda paremini tundmiseks kellegi teise maha surumist või alistamist. See viitab kiusaja rahulolematusele iseendaga või end ümbritseva keskkonnaga (nt kodused probleemid), sageli ka kadedusele, näiteks kui kiusatava jaoks on õppimine oluliselt lihtsam. Seega peab tegelikult tegelema kiusajaga, vajadusel kaasama kiusaja vanemad.

Koolis saavad õpetajad jälgida, et kiusaja ja ohver ei puutuks kokku või ei oleks ilma täiskasvanu järelevalveta, kiusamise korral peaks sekkuma kohe. Vajalikud on ka selgitused kõigile lastele, et kiusamise korral on probleem kiusajas ning selline käitumine ei ole aktsepteeritav.

Tavaline reaktsioon kiusamisele on ärrituda, nutma puhkeda või hakata vastu lööma/sõimama. Tegelikult see süvendab kiusamist, kuna kiusaja näeb, et tema käes on võim ja ta suudab teist mõjutada. Selles olukorras on vaja oma reaktsioone kontrollida. Hiljem turvalises kohas on täiesti normaalne oma tundeid välja elada ja lähedasega jagada. 

Kiusamise korral tuleks kõigepealt endale meelde tuletada, et kiusamise ohver ei ole süüdi ja kiusamine ei ole põhjendatud, tegemist on vägivallaga. Kiusatav ei ole halb, viga on siiski kiusajas. Ohver peaks proovima kiusajale näidata, et mida iganes kiusaja teeb või ütleb, see ei mõjuta teda. Näiteks lahkuda olukorrast, nagu kiusajat ei olekski olemas, ignoreerida kiusajat ja öelda teistele, kes juures viibivad, et kiusaja soovib lihtsalt tähelepanu. Kiusajaga võib ka „nõustuda“, näiteks: „Sul on nõmedad püksid!“ – „Jaa, ma tean, millised need on, ma ise valisin.“

Soovitused lapsevanemale, kui lapsel on koolistress

• Julgustage oma last muredest rääkima, sealjuures peate suutma oma reaktsioone kontrollida, näitamaks lapsele, et tulete toime ka halbade uudistega.
• Kiusamise korral on vajalik sekkumine! Kiusamisest teada saades ei tohi see jääda pelgalt teadmiseks, et kius on olemas. 
• Kui kohustusi koguneb liiga palju, ei tohi mitte mingil juhul ajapuuduse tõttu loobuda treeningutest, huviringidest või sõpradega suhtlemisest. Need on tegurid, mis aitavad lapsel pingeid maandada ja paremini stressi taluda.  
• Kõik tööd ei pea olema perfektsed ja kõik jooksvad hinded ei pea olema ainult viied. Kui laps on omandanud kõik vajalikud teadmised ja kokkuvõtlikud hinded on korras (ehk ei mõjuta negatiivselt edasi õppimise võimalusi), ei ole oluline, kui aasta jooksul mõni töö ebaõnnestub. See ei tähenda, et laps oleks rumal või saamatu. Pigem tähendab see seda, et laps oli väsinud või sel hetkel oli kõike liiga palju. 
• Jälgige, et laps magaks regulaarselt ja piisavalt. Tekitage juba väiksel lapsel harjumus kindlal ajal magama minna. Enamik noori käib ringi pidevas unevõlas, kuna unevajadus muutub elu jooksul. Nooruki unevajadus päevas ei ole 6–8 tundi nagu täiskasvanul, vaid võib olla isegi kuni 10 tundi. Krooniline unevõlg mõjutab keskendumist, pingetaluvust ning võib ilma igasuguste lisapingeteta tekitada meeleolu alanemist ja ärevust. 

Soovitused lapsele, kes tunneb koolistressi

• Ära jää oma murega üksi, jaga seda kellegagi. Sageli piisab lihtsalt asjade kõva häälega välja ütlemisest, et ise endast paremini aru saada. Sageli saavad teised meid ka aidata.
• Inimesed ei ole täiuslikud ega suuda tavaliselt olla laitmatud absoluutselt kõiges. Kui sa juba tead kindlalt, mida soovid edasi õppida, on täiesti okei pingutada rohkem neis ainetes, mida sul on tulevikus vaja, ja need, mida otseselt vaja ei ole, lihtsalt „ära teha“. 
• Tee endale plaan kohustustega toimetulekuks ja puhkamiseks, vältimaks kurnatust ja läbipõlemist. Pane paika kellaaeg, peale mida enam õppimisega ei tegele, nädalavahetustel võiks olla vähemalt üks päev, kui üldse õppimisega ei tegele. Õppimine ei tohi tulla uneajast või treeningute ja huviringide ajast. Puhkamine on vajalik jõu taastamiseks. Inimene, kes ei puhka piisavalt, keskendub halvemini, on õppetegevuses aeglasem ning ka omandab asju kehvemini. Asjad, mida õpid kurnatuna, lähevad niikuinii meelest. Uni on vajalik õpitu kinnistumiseks ning keskendumisvõime väheneb pöördvõrdeliselt ärkvel oldud ajaga. Mida kauem oled järjest ärkvel, seda halvem on keskendumine.
• Maga ja söö regulaarselt! Puudulik uni ja ebaregulaarne söömine võivad ise tekitada meeleolu kõikumisi ja ärevust. Väldi pikki päevaseid uinakuid, kuna need rikuvad ära ööune ja pikas perspektiivis süvendavad väsimust. Päevane uinak võib kesta 15–20 minutit ning päeva jooksul võib teha kõige rohkem 2–3 uinakut. 
• Füüsiline koormus on parim looduslik antidepressant, kuna muudab aju bioloogiat nii, et aju tuleb stressiga paremini toime. 

Kui lapsel või noorel esineb koolistressi, võiks päris esimene samm olla lapsevanemaga rääkimine. “Kui on hea suhe ja vanem oskab toetada, pole alati rohkem vajagi,” selgitab Vister ja lisab, et kui aga lapsevanem näeb, et ainult kodusest toest jääb väheks, võiks külastada koolipsühholoogi. “Reeglina nad oskavad hinnata, kas on vaja näiteks teraapiat või peaks pöörduma psühhiaatri poole,” selgitab Vister. 

Lisaks on võimalik pöörduda haigekassa süsteemis nii perearsti, vaimse tervise õe kui ka psühhiaatri poole ja erasüsteemis laste vaimse tervise õe, laste kliinilise psühholoogi või lastepsühhiaatri juurde. Abi saab ka Peaasi koduleheküljelt www.peaasi.ee või lasteabi koduleheküljelt www.lasteabi.ee. 

Koolikiusu puhul tasuks alustada klassijuhatajast või sotsiaalpedagoogist.

Kas see artikkel oli kasulik?