Vaimse tervise “tööriist”, mis on kõigil olemas
Me oskame olla head sõbrad. Julgustame neid, kui nad pabistavad läheneva eksami või töövestluse pärast. Tunnustame neid, kui nad suutsid jääda rahulikuks kui lapsed jonnisid või kui nad tulid toime pingelise perioodiga tööl või koolis. Me teeme neile komplimente kui nad näevad head välja. Me elame neile kaasa, kui nad on minemas kohtingule. Me oleme nende üle siiralt õnnelikud kui nad saavutavad töövõidu, on armunud või jäävad lapseootele. Mis siis kui oleksime sama head ka iseenda vastu?
Märka oma mõtteid
Seda, kuidas me iseendaga räägime, nimetatakse sisekõneks. Meie peas räägib tihti hääleke, mis mõtleb meiega kaasa kui me midagi teeme. See hääl võib olla armastav, toetav, julgustav. Samas võib see olla näägutav, torisev ja isegi kiuslik. Sisekõne on see, mis stressirohkes olukorras peas rahustavalt ütleb „Ah, küll sa kuidagi hakkama saad. Küll kõik laabub!“. Või siis külvab hirmu, ärevus ja pinget, küsides „Mis siis kui sa ei oska ja kõik näevad?“. Kui meie sisekõne on toetav ja julgustav, võib see olla võimas relv, mis kannab meid läbi raskustest, mille elu meie teele paiskab. Kui meie sisekõne on laastav, oleme iseenda suurimad vaenlased.
Oluline on märgata, missugune meie sisekõne on. Kui see on hell ja malbe, siis ehk pole ka hullu, kui me sellele tähelepanu ei pööra. Kui see meid materdab, annab kritiseerivaid hinnanguid või alandab, põhjustab see ärevust, depressiooni ja õõnestab enesekindlust. „Sa oled saamatu“, „Sa ei jõua kunagi õigeks ajaks“, „Seda sa küll ei oska“, „Vahet pole, sul ei tule niikuinii välja“. Kõlab tuttavalt? Kas me räägiksime niimoodi oma sõbraga?
Aktsepteeri, kuid ära reageeri
Sisekõne on osa meist endist. Ilmselt võib igaüks meist nõustuda, et me ei tea kõigest kõike. Mis siis kui meie sisekõne eksib? On ju teisi, kes meisse usuvad. Meie ise endasse ei usu. On paradoksaalne, et ometi usaldame iseenda arvamust enda kohta, mitte teiste oma. Kui me iseendas kahtleme, siis peaksime ju kahtlema ka oma otsustusvõimes, mis eelistab uskuda meie enda arvamust iseenda kohta, ja mitte uskuda teisi. Kui on rohkem kui üks inimene, kes meisse usuvad, siis on viga ilmselt meie sisekõnes. Õnneks on meist igaühe võimuses seda muuta.
Meie heaolu sõltub suuresti meie mõtete kvaliteedist. Kui võtame vastutuse oma elu ja õnne eest, jõuame teadmiseni, et ehkki meil ei ole sageli võimalik kontrollida, mis elus juhtub, on meil alati võimalik valida, kuidas me sellele reageerime. Meil on õigus tunda hirmu ja ärevust samamoodi nagu rõõmu ja armastust. See, kui palju me emotsioonidele voli anname, sõltub meie sisekõnest. Me ei pea oma sisekõnega alati nõustuma. Kõik mõtted, mis meile pähe kargavad, ei ole lihtsalt tõsi.
Mida saame teha oma laste sisekõne heaks?
Laste sisekõnet mõjutab suuresti see, kuidas vanemad nendega räägivad. See saadab lapsi kogu elu. Vahest tunnete ka oma sisekõnes ära ema või isa hääletooni, võib-olla täpsed sõnadki? Eelkõige on oluline märgata, kuidas me lastega räägime, ja sellest õppida. Võib-olla on meil vaja korrastada omaenda sisekõnet?
Nii on meil igal ajahetkel võimalik valida sõnu, mis annaksid lapsele teadmise, et vanem usub temasse, et vanem armastab teda tingimusteta, et ta saab hakkama, et ta on hea. See on suurim kingitus, mida teisele inimesele ellu kaasa anda.
Lisa kommentaar