«Vanemad aimasid kuulmiskaotust juba siis, kui mind haiglast välja lasti.»

«Vanemad aimasid kuulmiskaotust juba siis, kui mind haiglast välja lasti.» Vanemtislerina seitsme kolleegi tööd koordineeriv Kaupo Kotkas võib mõnikord kuulda valesti, aga seda mõistetakse ja juttu korratakse. Pildil koos kolleeg Joonaga.

Varases lapsepõlves kurdiks jäänud Kaupo Kotkas (43) räägib, et vanemad aimasid ta kuulmiskaotust juba siis, kui ta haiglast välja lasti. «Nimelt põdesin kaheaastaselt larüngiiti ehk kõripõletikku, mille tõttu anti tugevatoimelist antibiootikumi, mis röövis kuulmise. Nad petsid end sellega, et ikka lootsid veel, et kuulen,» rääkis Kotkas. Praegu vanemtislerina töötav mees pole lasknud kuulmiskaol end takistada, olles kaasa teinud multikate ja dokumentaalfilmide, sealhulgas «Eesti pulma» loomisel.    

Et pisipoeg ei reageerinud pärast haiglast naasmist ei jutule ega väliskeskkonna mürale endise uudishimuga, hakkas vanemate hinge torkima kahtlus, et lapsel võib olla kuulmiskaotus. Kui Kaupo oli kolmene, jõudsid tohtrid järeldusele, et poiss on ühest kõrvast kurt. Teises kõrvas oli helitundlikkus säilinud väga vähesel määral.

Kotkas ise ei mäleta, kuidas ta poisiklutina vaikuse maailmas orienteerus. «Ema rääkis, et olin suht elav ja püsimatu laps ning lasteaias suhtlesin miimikaga ja žestidega,» meenutas ta. «Olin vanema venna rühmas ja tema oli minu tõlk. Suheldi otse kõrva. Mäletan, et kui nad kõrva rääkisid, oli kogu aeg kõdi.» Kõne paljud nüansid jäid aga siiski tabamatuks ja seetõttu jäi toppama ka poisi sõnaline eneseväljendusoskus.

Keeruline teekond kõneni

Viieaastaselt sai ta kuuldeaparaadi, mille kandmise otstarbe mõistmiseks oli siis juba piisavalt vana. «Aparaat oli kõrvatagune Tondi Elektroonika tippmudel, hallikat värvi. Alguses oli seda otsiku pärast ebamugav kanda, sest see tegi kuulmekäigule haiget, aga isa lõikas väiksemaks – seetõttu oli palju vilistamist. Sellest hoolimata oli positiivne, sain ikkagi helide maailma tunda,» meenutas Kotkas heldimusega.

Vanemate proovikivid polnud aga veel silmapiirilt veerenud – logopeedi juhendamisel kulus palju aega ning kannatust, et poeg eristaks ja omandaks kõik häälikud. «Kui kooli läksin, siis lugema õppimisega õppisin ka rääkima. Eriti keeruline oli, kui pidi õppima ka vene keelt juba esimeses klassis,» tõdes Kotkas. «Vene ja saksa keelega oli see häda, et ma ei eristanud kaashäälikuid, näiteks st, ts, ks, sk. Kahju, et võõrkeeli on kuulmisprobleemi tõttu raske omandada. Positiivse külje pealt – kui aparaati polnud kõrvas, sai öösel rahulikult magada,» märkis Kotkas.

Tühi kuuldeaparaadi patarei

Vanemad otsustasid Tartu kurtide kooli asemel tavakooli kasuks. Kotkas tõdes, et algul oli tal kaaslastega raske suhelda. «Ma ei osanud korralikult sõnu välja hääldada ning eks see andis teistele lastele põhjust pilgata,» rääkis ta. «Õnneks käis mu vanem vend samas koolis, jälgis, et mulle liiga ei tehtaks. Kuna kuuldeaparaadiga olin teistele nii-öelda «imeloom», siis paljud olid siiski uudishimulikud, et mis vidin kõrvas ikka teeb. Nii et teiselt poolt see ka lähendas ja nii sain vaikselt sõpru.»

Kahjuks pole kuuldeaparaat aga kõikvõimas. Nii oli paljudele üllatuseks, et poisiga ei saa sosistades salajuttu rääkida – kõike tuli öelda selge häälega, muidu muutus edastatu verbaalseks mudruks.

Kuuldeaparaat on Kotkase lahutamatu kaaslane. Näiteks tuleb tal meelde koosolek, kus oli kohustuslik olla kohal, kuid vahetult enne sai kuuldeaparaadi patarei tühjaks. «Eks võtsin aparaadi kõrvast ära ja veeretasin patareid laua peal edasi-tagasi. Ma kujutan ette, kuidas siis ülemused vahtisid, mida teen,» kõneles ta. Tavaliselt ei ole patarei tühjenemisest probleemi. Inimesed lihtsalt kirjutavad või helistavad – telefonist saab ta juttu otse kõrva kuulata.

Vaatamata kuuldeaparaadile tuleb aga raske kuulmiskaotuse korral tähelepanelikult kõrva teritada. Nii on Kotkasel mitu korda ette tulnud, et ta pole teisi piisavalt hoolsalt kuulanud ja on ise pärast sama asja rääkinud.

Kotkasele pole võõras ka huultelugemise kunst, mille ta võtab suhtlemisel appi mürakeskkonnast lähtuvalt. «Lapsena kasutasin huultelt lugemist iga päev, kuna ei tajunud, et teised tunnevad ebamugavust, aga täiskasvanuna ei saa seda enam tihti teha, sest vastaspool arvab, et neil on midagi hammaste vahel,» seletas Kotkas lõbusalt.

Viipekeeles suudab mees suhelda ka kurtidega. «Viipekeelt õppisin alles siis, kui keskkooli läksin, enne ei olnud tarvidust,» märkis ta.

Kuldsete kätega filmimees

Kõigest hoolimata pole tugev kuulmislangus takistanud Kotkast eluteel sihiks võetut saavutamast. Ajendatuna huvist maalimise vastu õppis ta Tallinna Kunstikoolis. Esimene töökoht oli animaatori assistendina A-Filmis, kus ta sai kaasa lüüa multifilmide loomises. Tervis ei lubanud aga seal kaua töötada – töö hakkas silmadele. Seejärel asus ta tasapisi koos isa Rein Kotkasega tegema dokumentaalfilme, millest tuntumad on «Eesti pulm», «Teater Vanalinnastuudio ehituse lugu», «Eino Baskin 70+5» ja «KUMU ehitamise lugu».

Praegu toimetab Kotkas vanemtislerina. «Oli periood, kus polnud tööd, ja perega sai kolitud Kosele. Mõtlesin, et vaatan, mis tööd sealkandis on, ja üks lapsepõlvesõber palus, et tuleksin talle appi. Ja nii läks.» Nüüdseks on Kotkas mitu aastat tislerina töötanud ja talle amet istub – mees naudib, et saab näha asjade arengut algusest lõpuni.

Kolleegidega infot vahetada pole talle probleem, kuna vaegkuulmisega teatakse arvestada. «Vahel saan nende kõnest valesti aru ja vastan või räägin teemast mööda, siis on nalja kui palju. Vahel nad märkavad, et sain valesti aru või ei kuulnud neid, siis ikka kordavad üle,» kirjeldas ta.

Kotkas peab end uudishimuliku natuuriga inimeseks, kes tahab iga päev õppida midagi uut. «Alustasin betoonaia ehitamist, kusjuures ei tea sellest midagi,» toob ta näite. «Vigu tehes saad samas kogemusi, et tulevikus teistmoodi teha.»

Mõistagi on mehe suurimaks unistuseks saada kuuljaks ning ta usub, et see aeg polegi enam kaugel. «Olen täiesti kindel, et tuleb aeg, kus pole enam haigusi ja puue on parandatav,» teatas ta lootusrikkalt.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada