Vähihaige seisab silmitsi lähedaste eemaletõmbumisega
Triinu StanfordAllikas: Mihkel Maripuu/Postimees
Vähiravi kurnab inimese niigi ära, ent heitluse muudab raskemaks see, kui haigusest kohutatud lähedased hakkavad eemale hoidma, tõdes Confido tervisepsühholoog Triinu Stanford.
Vähihaigete jaoks on diagnoosiga harjumine keerukas hetk, mil inimest võivad tabada kõik leina viis etappi: eitamine, viha, kauplemine, depressioon ja viimaks leppimine. «Selle pärast tullakse kõige enam vastuvõtule – et diagnoosiga leppida, sest toimub nii palju muutusi,» ütles Stanford Postimehele. Diagnoosi saamise järel oskab psühholoog nõu anda, kuidas suhelda arstidega ning kuidas rääkida seisundist lähedastele. Stanford soovitab pöörduda ka vähi nõustamistuppa või tugigruppi, kus saab rääkida sarnase katsumuse läbi teinud inimestega.
Nooremad ja eakamad vähipatsiendid erinevad Stanfordi hinnangul eelkõige sotsiaalse võrgustiku poolest. «Vanemad inimesed kogevad rohkem üksindust, nad ei taha oma lapsi koormata ega julge nendega rääkida. Sageli pole vanemaealised ka rahaliselt nii iseseisvad ega saa endale kõiki ravivõimalusi lubada – see teeb nende olukorra natuke raskemaks,» nentis psühholoog. Eakatel, kes tunnevad end üksikuna, soovitab ta pöörduda huvikeskustesse ja päevakodudesse, kuigi paljud ei taha sinna teiste negatiivset suhtumist peljates minna. «Suurim oht on see, kui tullakse töölt ära, jäädakse üksi koju ja ainult muretsetakse, kuigi tegelikult tuleks tähelepanu hajutada muudele asjadele. Oluline on suhtlemine. Võiks abis käia näiteks supiköökides,» rääkis Stanford.
Erinevused tulevad välja ka meeste ja naiste puhul – mehed ei julge diagnoosist eriti rääkida ega näita emotsioone välja, naised aga tulevad veidi paremini toime. Ka vastuvõtul käib tunduvalt rohkem naisi kui mehi. Haige toimetuleku jälgimine on oluline, sest tavaliselt järgitakse siis ravi paremini. Kui inimene on aga stressis või on tekkinud depressioon, ei pruugi ta ravimeid korrapäraselt võtta. Parem meeleolu ja suhtlus motiveerivad raviplaanist kinni pidama.
Teine patsiendile väga raske periood on kohe pärast ravi lõppu. Stanfordi sõnul on inimesed siis nõrgad ja esineda võib ravi kõrvalmõju. Sageli arvatakse, et kui ravi läbi saab, siis ongi kõik, kuid tegelikult tunnevad paljud end edaspidigi väsinuna. Krooniline väsimus võib psühholoogi sõnul esineda kuni 60 protsendil vähiravi läbinud patsientidel, samuti võivad tekkida keskendumisraskused ja langeda töövõime. Inimene peab leppima sellega, et ta ei pruugi pärast ravi olla samasugune nagu enne. Samas õpivad inimesed tänulikud olema, elu rohkem väärtustama, tervislikumalt toituma ja lähedastega sagedamini suhtlema.
Kinnine eestlane püüab tihti diagnoosi või selle tõsidust lähedase eest varjata. Eriti raskelt võib Stanfordi sõnul mõjuda suguelundite vähi diagnoos, mille korral tunneb inimene oma väärtuse langemist ega taha seda partnerilegi tunnistada. Tegelikult oleks avatud suhtlusest hoopis abi. Avameelne võiks olla ka sõpradega, sest patsiendid kinnitavad psühholoogile tihti, et sõbrad ei oska nende juuresolekul enam käituda. «Nad ei suuda või ei oska tuge pakkuda ja võõranduvad, sõprade ring kahaneb järsku. Inimesed tunnevad end ebamugavalt ega tea, kas ja millest haige tahab rääkida,» sõnas Stanford. Ta soovitab seda lihtsalt otse küsida, sest mõni inimene tahab rohkem tuge ja suhtlust, teine seevastu eelistab oma asjadest vähem rääkida.
Viimase õlekõrrena kiputakse abi otsima alternatiivravist, mille poole tõukab inimesi hirm – arstiga ei julgeta rääkida, aga imeliste tervenemiste kohta loetud lood panevad uskuma, et nii paranetaksegi. Stanford soovitab ravivõimalusi arutada asjatundjaga, olgu selleks siis arst, õde või psühholoog, kes on kursis teaduspõhise infoga. «Kui on tunne, et info läheb sada protsenti vastuollu arsti öelduga, siis võiks kahelda, et äkki ei ole see alternatiivravist rääkiv allikas usaldusväärne,» lisas ta.
Kui vähihaige on haigusele lõplikult alla jäänud, tuleb lähedastel üle elada leinaperiood. Psühholoogi arvates on algul isegi natuke lihtsam keskenduda bürokraatiale ja matustele, sest siis on kogu aeg midagi teha. Raskem hakkab siis, kui lähedane on maetud ning tuleb õppida elama temata. «Leinaperiood läheb sageli pikale, esimesed kaks nädalat või kuu aega saavad tööandja ja lähedased ehk aru, aga seejärel lähevad teised oma eluga edasi. Ent kaotusvalus inimesel jätkub raske periood, tema sellele mõtlemist ei lõpeta,» sõnas Stanford. Sel juhul aitab hästi leinanõustamine ning oma mõttemustrite ümberkujundamine. Kõik lahkunuga seotud plaanid tuleks ümber teha mälestusteks, sest neid plaane ei saa enam ellu viia. Sellised mõtted tuleb lihtsalt jätta minevikku.
Psühholoog soovitab kirjutada avameelse kirja, mille võib jätta endale, aga ka hauda kaasa panna. Tuleb aga leppida, et on aeg edasi liikuda. «Ükskõik, milline see suhe oli, tegelikult me ju teame, et elu lõpus andestatakse. See võis olla kahepoolne negatiivne emotsioon, mille pärast mõlemad olid kurvad, ning kindlasti peab tähelepanu pöörama sellele, et negatiivne muster ei korduks oma perega,» lisas Stanford.
Vähki haigestumus Eestis
- 2015. aastal registreeriti Eestis 8662 uut vähijuhtu, neist 4231 meestel ja 4431 naistel.
- 2015. aasta seisuga oli Eestis 57 367 inimest – 22 627 meest ja 34 740 naist –, kellel oli diagnoositud mõni pahaloomuline kasvaja.
- Meeste kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja oli eesnäärmevähk, mis moodustas 26 protsenti kõigist vähijuhtudest.
- Naistel esines kõige enam nahavähki (v.a melanoom) ja rinnavähki, mis moodustasid vastavalt 21 ja 17 protsenti kõigist esmajuhtudest.
- 30–40 protsenti vähijuhtumitest on seotud inimeste tervisekäitumisega ja neid saaks tõhusa ennetustööga vältida.
Lisa kommentaar