Tervise Arengu Instituut: suhtume alkoholisõltlastesse lugupidavalt

Tervise Arengu Instituut: suhtume alkoholisõltlastesse lugupidavalt Alkoholitarbimine võib minna üle piiri ja kujuneda sõltuvuseks.
Allikas: Andriy Popov

Kahjuks suhtutakse alkoholisõltuvusega inimestesse sageli eelarvamusega, mis aitab kaasa olukorrale, kus alkoholiprobleemiga inimeste arv aina kasvab, sest häbimärgistamise tõttu ei julgeta oma probleemi tunnistada ja õigel hetkel abi otsida.    

Häbimärgistamise probleem

Eestis on küllaltki levinud häbimärgistav suhtumine psüühikahäiretega inimestesse. Näiteks Eurobaromeetri uuringu järgi oleme selle poolest Euroopas kahjuks lausa neljandal kohal – 35% eestlastest ütleb, et nad tunneksid ebamugavust psüühikahäirega inimesega suheldes, Euroopa keskmine on aga 22%.

Alkoholisõltuvus on psüühikahäire, mille vallandumises mängivad olulist rolli geneetilised ja keskkondlikud tegurid. Sõltuvuse tekkes mängib pärilikkus rolli umbes 60% ulatuses. Neil, kes sõltuvusse jäävad, võivad mõjutajateks olla psühholoogilised traumad, keeruline lapsepõlv või geneetiliselt kaasa antud isiksuseomadused.

Alkoholisõltuvusega inimesi on Eestis hinnanguliselt viis protsenti, meeste seas on see protsent lausa 11. Peale nende 25 protsenti inimesi, kes liigtarvitavad alkoholi. Alkoholiga ohustab oma tervist ligi kolmandik eestlastest, mistõttu on nende hulgas kindlasti ka sinu tuttavaid või lähedasi.

Enamasti kujutatakse alkoholisõltlasena ette inimest, kes on kaotanud kõik – töö, elukoha, lähedased, ei tule enam endaga toime, on kogu aeg joobes, võib-olla ka pesemata, vajab pidevalt järgmist jooki. Vaja on mõista, et selliseid inimesi on vähe ja alkoholiprobleem ei ole kohe äratuntav. Praegu märgatakse ühiskonnas neid sõltlasi, kes on põhja jõudnud, kuid mitte neid, kel probleem veel nii süvenenud ei ole.

Enamik alkoholiprobleemiga inimesi on pealtnäha edukad ning tulevad oma eluga praegu veel hästi toime, kuigi ilusa pealispinna all peidab end üha süvenev probleem. Need abivajajad eitavad ja sageli varjavad oma probleemi meeleheitlikult, sest ei samasta end normiks kujunenud alkohooliku kuvandiga.

92 protsenti alkoholiprobleemiga inimestest ei saa õiget ravi või abi, ütlevad maailma terviseorganisatsiooni andmed. Oluline osa neist mõistab, et neil on probleem, ja sooviks abi küsida, kuid neid takistab hirm häbimärgistamise ees. Alkoholi liigtarvitamisega kaasnev näpuga näitamine võtab paljudelt võimaluse õigel ajal abi saada.

Uuringutest selgub, et alkoholisõltuvus on üks tugevamini häbimärgistatud terviseprobleeme. Alkoholisõltuvusega inimesi tõrjutakse, nendega ei taheta kokku puutuda ja nendesse suhtutakse ükskõiksuse, põlguse või vihaga. Levinud on arvamus, et sõltlane on probleemis ise süüdi ning tema raviks pole mõtet ressursse raisata. Neid nähakse väga stereotüüpselt ning sõltuvust seostatakse sotsiaalsete probleemidega (võlad, seaduserikkumised, vägivald, töötus jne).

Kas sõltuvuse hukkamõistmine ühiskonnas võib takistada joomast? Paraku ei ole joomine, isegi sage ja suurtes kogustes, Eestis mitte kuidagi häbimärgistatud, vaid hoopis laialdaselt aktsepteeritud ja võib anda kuuluvustunde. Alles siis, kui keegi hakkab juba põhja jõudma, visatakse ta endi hulgast välja. Kuid selleks ajaks on probleemid juba nii suured, et ennetada pole enam midagi.

Eelarvamus ja stereotüüp

Osaliselt on stereotüüpidel ja eelarvamustel tõepõhi all. Alkoholi liigtarvitamine on seotud koduvägivalla, liiklusõnnetuste ja suitsiididega. Kui võrrelda eri ainete sõltuvusi, siis põhjustab alkohol kõige rohkem kahju teistele, mitte ainult kasutajale endale. Sõltuvusega kaasnevad tihti sotsiaalsed probleemid ja alkoholisõltuvust esineb rohkem meestel.

Stereotüübid on aga alati üldistused. Suures pildis võib statistika selliseid seoseid näidata, kuid üldistav suhtumine kahjustab eelkõige neid, kellel on soov oma haigusest taastuda. Me võiksime neid hinnata nende tegude, mitte siltide, eelarvamuste ja stereotüüpide järgi. Neile peaks andma võimaluse olla nähtud kui keegi, kes võitleb raske haigusega ja on võimeline sellest taastuma.

Millised on häbimärgistamise tagajärjed? Alkoholiprobleemidega inimesed võtavad sageli ümbritsevate halvustavad hoiakud omaks ning hakkavadki uskuma, et nad on oma probleemides ise süüdi, et nad on tahtejõuetud ning et sõltuvuse seljatamine on võimatu.

Sõltuvusest ülesaamiseks vajab inimene aga just lähedaste toetust ning rohkelt sisemist jõudu ja eneseusku. Hirmu ja häbi mõju on vastupidine – see nõrgestab ja isoleerib inimest, seega hoiab tema probleemi elus ja võimendab seda. Inimene tunneb end aina ebakindlamalt ja varjab oma probleemi kiivalt ka lähedaste ja tuttavate eest. See viib aga suhete nõrgenemiseni ning üksindus ja kurbus panevad inimese taas rohkem jooma. Tekib nõiaring.

Mida teha teisiti?

Meie hulgas on palju neid, kes sõltuvust varjates sisimas teavad, et vajavad abi. Neis on olemas motivatsioonikilluke, millest õigel hetkel kinni haarates saaks neid aidata. Aga me peame olema teadlikud oma sõnade mõjust. Iga kord, kui sa teed halvustava märkuse, võib seda kuulda pealtnäha edukas inimene, kellel on varjatud probleem. Sinu märkus tekitab temas tunde, et ta ei saa siduda end selle seose ja pildiga, mis inimestes tekib, kui rääkida alkoholiprobleemist või -sõltuvusest.

Me peaksime teadvustama, kui palju julgust ja tugevust nõuab probleemi tunnistamine ja abi küsimine. Võiksime tunnustada ja toetada neid, kes julgevad oma probleemi tunnistada. Ja neid, kes valivad seltskonnas mitte joomise. Kui saad, siis aita veenda alkoholimurega inimest ravile pöörduma, sest on võimalik, et just sina paned selle mõtte tema peas idanema ning ta jõuab millalgi selleni, et abi otsida.

Alates 2016. aastast on võimalik saada alkoholitarvitamise häire ravi spetsiaalsetes keskustes. Need keskused asuvad Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tartu ülikooli kliinikumi, Pärnu haigla, Viljandi ja Lõuna-Eesti haigla juures. Ravikeskuste spetsialistid pakuvad terviklikult läbimõeldud ja patsiendi vajaduste ning eelistustega arvestavat ravi, mille eesmärk on alkoholitarvitamise vähendamine või sellest loobumine. Ravi keskustes on tasuta, seda ka ravikindlustuseta inimestele. Ise tuleb maksta ravimite eest, mis on oluliselt väiksem kulu alkoholile kuluvast rahast.


Autor: Tervise Arengu Instituudi projektijuht Triin Ülesoo, www.terviseinfo.ee

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

Jüri v.Grauberg
13.01.18 18:28
Seoses pühadega, Vabariigi aastapäev, Jaanipäev, Jõulud, palgapäev, naise sünnipäev, ämma juubel, joomakaaslase pensionipäev, jne. mida väga suur osa rahvast kasutab kurja, ehk alkoholi hävitamiseks, pean oma kohuseks kirja panna mõned väga põhjalikud ning vajalikud soovitused.
Kõigepealt paneksime paika terminid, kes on kes. Nimelt arvatakse üldiselt, et see inimene, kes ühtelugu tarbib alkohoolseid jooke, kannatab alkoholiprobleemide käes. Temal on alkoholiprobleemid. Ja inimesel, kes ei tarvita alkoholi, pole üldse alkoholiprobleeme.
Tegelikult, armsad sõbrad, on asi hoopis vastupidine! Ja just sellepärast ongi untsu läinud kõik joomisevastased kampaaniad, sest paika on pandud valed terminid, valed arusaamad. Või siis selgemalt öeldes - kui jahile minnes on sul hundilaskmise luba, aga sina lased iga kord vaid rebast, siis loomulikult ei saa sa huntidest lahti. Käivad raiped ikka su lammaste kallal!
On selgem, eks ju?.
Nimelt, kui inimesel on alkoholiprobleemid, siis tema ei saa tarvitada tilkagi alkoholi, sest kangema kraami tarbimine on temal kas veendumuste või tervise tõttu probleemne.
Need inimesed aga, kel pole alkoholiprobleemi, võivad juua ükskõik kui palju, mida, kuskohas ja mis asendis - neil pole alkoholi tarbimisel mingeid probleeme. Joovad probleemivabalt.

Nüüd, kuna teame, milline inimene on alkohoolik, milline mitte, siis on pühade ja muude pidupäevade ajal igati soovitav silm peal hoida neil, kellel pole alkoholiga probleeme - mine tea, kus ja millal toru täis tõmbavad ja siis peo puhul midagi tobedat ette võtavad.
Lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist - näiteks ka pederast on inimene, mis sellest, et pole - ei tohi me tähelepanuta jätta ka neid kalleid kaasmaalasi kellel on probleeme alkoholiga.
Kuna nemad ei tohi, või ei saa mingil põhjusel alkoholi tarbida, siis oleks igati inimlik ka neile mingil moel peotuju luua.
Kõigepealt võiks neile eemalt näidata tühja õllepudelit. Kui alkoholiprobleemidega inimesel hakkavad silmad rõõmsalt pilkuma ja suust ila jooksma, siis ei ole see inimene veel rahva jaoks kadunud ja talle võiks järgnevalt näidata tühja viinapudelit. Samuti igaks juhuks eemalt, sest kui inimesele pidevalt pakkuda seda mida ta ei taha või ei saa tarbida, siis võib ta muutuda agressiivseks!
Siis võiks igaks juhuks kontrollida probleemse inimese vererõhku, pulssi ning eriti sõnakasutust, ja kui see on enamvähem normis, siis järgmise etapina võiks talle anda õlut või viina nuusutada. Eemalt jällegi. Hea, kui pealetuult. Ja siis võiks ta mõneks ajaks rahule jätta ning jälgida vargsi tema tervist - alkoholiprobleemidega inimesel võib isegi alkoholilõhn tekitada ägedaid, allergilisi reaktsioone ja inimese käitumine võib kontrolli alt väljuda. Kui aga midagi ei juhtu, alkoholiprobleemidega inimene hakkab harjuma kärakapudeli nägemisega, ning isegi viinalõhnaga, siis võib julgelt edasi minna järgmise etapi juurde. Nimelt tilgutada talle paar tilka viina keele peale, aga mitte rohkem! Teatavasti võib isegi paar alkoholitilka niisuguse inimese lausa peast segaseks lüüa. Hoobilt! Tema jaoks on alkohol ikkagi väga võõras ja probleemne aine. Ta võib võtta seda kui mürki ja sind kui mürgitajat. Hoia end! Ole valvas!
Ei hakka siin kirjeldama pikka ja vaevalist protsessi mille abil saab alkoholiprobleemidega, karsklase inimese muuta normaalseks, alkoholiprobleemideta inimeseks keda ühiskond aktsepteerib nii eliidi kui ka matsirahva hulgas. Säästame lugeja kallist aega.
On kuidas on, aga eelpool kirjeldatu täpne järgimine aitab alkoholiprobleemidega inimese meiesuguste, normaalsete inimeste hulka. Ja meie joome probleemivabalt, sest meil pole alkoholiprobleeme.

JA JOOME END VIIE VIINASEMA RIIGI HULKA EUROOPAS!!!

Ja lõpuks soovitan kolme rahvalikku mängu mida eestlased on aastakümneid suure huvi ja mõnuga esimesel võimalusel alati mänginud.

- EESTI RULETT. Mängijal on üsna karm valik kahe mõnusa oleku vahel - kas vegeteerida elu lõpuni ratastoolis, või igavesti mõnuleda surnuaial kirstus. Selleks, et EESTI RULETIS osaleda, pole vaja muud kui probleemivabalt lont täis tõmmata ning itsitavate tüdrukute ning osavõtmatute sõprade silme all hüpata vette tundmatus kohas. Hea, kui pea ees.

- ROOLIKILLER. See mäng pakub huvi ja pinget mitutmoodi. Nimelt on vaja sõita võimalikult kiiresti, ajada autorataste alla võimalikult palju teepeal töllerdajaid (paras raiskadele!) ning osata õigel ajal politsei eest leebet teha ning auhinnaks on laupkokkupõrge vastutuleva autoga, vales kohas kasvava puuga või tee ääres lõbusaid maanterüütleid passiva suure kiviga.
Kõik need, kes ROOLIKILLERI mängus osalejat takistada tahavad, on rahvavaenlased. Vähemalt - pole õiged sõbrad.

- PÕLETUSMATUS. See mäng on rahva hulgas üsna levinud ja seda ei saa alati seostada pidupäevadega. Surm tuleb ikka vaid siis kui tema tahab või kui teda kutsutakse. On teada, et muistsetel aegadel põletasid meie esivanemad lahkunuid tuleriitadel ja saatsid neid niimoodi Toonelamaale. Tuli puhastas hinge ja hävitas patuse ihu ning nii võis iga surnu minna puhtana üle Unustuse jõe... Toonelamaale....
Meie oleme nii tublid, et elustame ja austame vanu traditsioone.
Kui oled peale kahte eelpoolnimetatud, närvekõditavaid ja väga huvitavat mängu ikka veel elus ning tahad edasi mängida, siis see on võimalik. Auhind on muljetavaldav!
Kuna kaks eelmist mängu on olnud üsna väsitavad, siis on kindlasti sigamõnus osta poest pudel viina, või siis kaheliitrine kange õlu ning heita voodisse puhkama. Vaatad, nagu üks õige mees kunagi, telerist jalgpalli või muud, näiteks pornofilme, paned mõnusalt kärakat ja kõige lõpuks paned ka pläru hambusse. Kaiff milline!
Auhinnaks kuumkõdistav, elusalt põlemine. Mitte igaüks ei saa endale sellist mõnusat elulõppu organiseerida.

Head pidutsemist ja rõõmsat mängimist kõigile kes asjast huvitatud!
0
   
+1

Lisa kommentaar

Saada