Tudengid tahavad perearstiks saada

Tudengid tahavad perearstiks saada

Perearsti eriala residentuuri võetakse sel aastal enim residente – 25. Ka soovijaid on rohkem kui kohti – 36 (22 neist esimese eelistusena). Uurisime professor Ruth Kaldalt, kas ja kuidas on peremeditsiini residentuur aegade jooksul muutunud.

Ka varem on olnud peremeditsiin eriala, kuhu võetakse enim residente – kas ja kuidas on erialale õppida soovijate arv aastate lõikes muutunud?

On olnud paremaid ja halvemaid aegu. Peremeditsiini residentuuri algusaegadel, üheksakümnendate aastate lõpus oli eriala hästi populaarne, nii et tublide soovijate olemasolule vaatamata ei saanud me siiski kõiki kohe vastu võtta. Siis tuli aeg, kus pidime mitmeid aastaid korraldama järelkonkursse ja ikka ei saanud soovitud arvu residente kokku. Nüüd on mõned aastad jälle olnud n.ö. „head ajad”, kus vaatamata suurele residentuuri kohtade arvule on ka sooviavaldajate hulk nii suur, et saame teha hea valiku.

Arvan, et selline soovijate suur arv näitab ühest küljest seda, et erialas nähakse head võimalust end teostada ja teisalt, ollakse kindlad, et antud erialal leiab ka tööd, mis ei ole sugugi vähemtähtis ühe noore inimese jaoks.

Kui paljud õppe lõpetavad, kas on palju neid, kes pooleli jätavad, eriala vahetavad või nö ära kaovad?

Enamik neist, kes õpet alustab, selle ka lõpetab. Katkestanuid või teisele erialale üle läinuid on vähemuses. Kuna meie erialal on õppijad põhiliselt naised, siis on asjade loomulik käik, et mõnikord venib õppeperiood pisut pikemaks, aga et keegi päris ära kaoks, seda ei ole. Mõned on pärast õppe lõpetamist asunud tööle ka välismaale, mõned on sealt ka jälle tagasi tulnud. Nii et selline normaalne liikumine.

Kuidas arvate, mil määral mõjutab perearsti eriala valikut meie olukord, ootused meditsiinile?

Perearsti eriala valikut määravad enim noore arsti vajadus tegeleda eeskätt inimesega, patsiendiga, mitte niivõrd ühe või teise organsüsteemi haigustega. Vastuvõtukomisjonis on rõhutatud, et tuntakse soovi tegeleda mitmekülgsete probleemidega, nii tervete kui haigetega, pöörata tähelepanu ka inimese arengule, tervisekäitumisele, preventsioonile. Samuti avaldatakse soovi mõelda ja tegutseda iseseisvalt, mida samuti eriala pakub. Nenditakse, et eriala annab palju võimalusi suhtlemiseks, kiireks tegutsemiseks ning vaheldusrikkuseks. Võimalik, et eriala valivad need, kes tunnevad, et kõrgelt ja kitsalt spetsialiseerumine viib paratamatult arsti patsiendist pisut kaugemale ja kõrgemale. Perearsti elukutse on selles osas erinev, me oleme jäänud mõnes mõttes siiski palju enam sarnaseks vanale heale traditsioonilisele arsti mudelile.

Milliste ootustega tulevased perearstid residentuuri tulevad?

Usun, et eeskätt soovivad nad saada hea väljaõppe erialal, mille nad on valinud. Kindlasti loodetakse ka, et õppe lõpetamisel on võimalus kohe leida ka tööd. Usun, et mõlemad ootused täituvad. Meie erialal on residentuuri kestus kolm aastat, selle aja jooksul saadav ettevalmistus on kindlasti piisav selleks, et olla läbilöögivõimeline ja hea perearst nii Eestis kui ka mujal, kui vaid soovi on. Arsti elukutse on juba selline, et õppida tuleb pidevalt, seega residentuur annab vaid põhialused ja oskused, edasine elukestev õpe on see, mis juba täiuslikkusele lähemale viib.

Kas ja kuidas on peremeditsiini residentuur on aegade jooksul muutunud? Räägitakse sellest, et meditsiin liigub patsiendikesksemaks, sellest, et arstid võiksid saada rohkem psühholoogialoenguid või sellest, et perearst on arst-ettevõtja, tihti ka teadustöö tegija ühes isikus. Kas residentuuri õpe on seeläbi mõjutatud?

Nagu juba eelpool ütlesin, siis residentuur annab vaid eriala baasteadmised, ilma milleta on raske oma tööd iseseisvalt alustada. Hiljem, juba töötades saab iga perearst end pidevalt täiustada ja lihvida valdkondades, mille järele tundub vajadus olevat suurim.

Residentuuri käigus püüame panna noori perearste mõtlema eriala tähenduse üle, suunata neid mõtlema argumenteeritult ja minema süvitsi, sellest ka teadustööalane õpe ja teadusprojekti kirjutamise kohustus. See ei tähenda veel, et perearst peabki olema teadustöö tegija ka edaspidi. Samas, arsti elukutsele on vajalik teaduslik mõtlemine. See tähendab, et me lihtsalt ei nendi ja lepi, et asjad on nii nagu on, vaid et me tahame teada, miks nad nii on. Säärase mõtlemisega on seotud ka erialane professionaalne areng. Peremeditsiini residentuur on selliseid elemente sisaldanud endas juba üsna algusaegadest peale, mõningased muudatused on aegade jooksul toimunud, aga need on pisiasjades.

Milline on perearsti eriala residentuur aastate pärast? Kas põhijoontes sarnane või peaks midagi muutma, ilma milleta varsti enam hakkama ei saa?

Põhijooned jäävad ilmselt samaks. Samas, erialane õpe sõltub  sellest rollist, mida perearst ühiskonnas omab, millised peaksid olema tema oskused, et olla esmane kontakt patsiendile meditsiinisüsteemiga. Kui näiteks suureneb perearsti väravavahi roll, nähes näiteks ette, et perearst tegeleb rohkem kui täna silmahaigustega, nahahaigustega,  töötervishoiuga jne, siis ilmselt on vajalik õppes ka nendele valdkondadele rohkem tähelepanu pöörata ja siis kerkib tõenäoliselt üles ka küsimus residentuuri pikendamisest. Väga tõenäoline on, et erialases õppes peaks juba varakult olema antud süvateadmised kvaliteedist, professionaalsest arengust, organisatsiooni juhtimisest, personalitööst, läbipõlemise ennetamise võimalustest jne.

Milles seisneb perearsti eriala unikaalsus?

Ei ole ühtegi teist arsti eriala, mis tegeleks kogu perega, kõikide probleemidega, nii lastega kui nende vanavanematega. Ei ole ühtegi teist eriala, millel nii palju oleks potsentsiaali kui perearstil, et teda nimetataks „meie pere arstiks”. Selle unikaalse võimaluse ära kasutamine on iga perearsti enda kätes.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada