PHENAEMAL 0,1

Epilepsia.
Hoiatus: Fenobarbitaal võib esile kutsuda psühhomotoorseid hoogusid ja absansse.

Annus sõltub haiguse olemusest ja raskusest.
Täiskasvanud
Epilepsia ravis manustatakse täiskasvanutele vastavalt vajadusele 1...3 mg/kg fenobarbitaali.
Maksimaalne ühekordne annus täiskasvanule on 400 mg fenobarbitaali, maksimaalne ööpäevane
annus on 800 mg fenobarbitaali.

Eakad patsiendid
Fenobarbitaali kliirens eakatel väheneb. Seetõttu määratakse eakatele patsientidele tavaliselt väiksem
fenobarbitaali annus.

Lapsed
Epilepsia ravis manustatakse lastele 3...4 mg/kg fenobarbitaali.

Tablette tuleb võtta koos vedelikuga (umbes 1 klaasitäie veega). Ööpäevane annus jagatakse kaheks
üksikannuseks.
Fenobarbitaalravi kestvuse üle otsustab raviarst sõltuvalt haiguse kulust. Sarnaselt teistele barbituraate
sisaldavate ravimite kasutamisele võib ka pikaajaline fenobarbitaalravi põhjustada sõltuvust.
Tuleb meeles pidada, et tegemist on sümptomaatilise raviga ning fenobarbitaali manustatakse püsivalt.
Ravi katkestamisel võivad krambid taastekkida raskemal kujul, võimalik on ka epileptilise staatuse
kujunemine. On soovitatav, et ravi ei lõpetataks kunagi järsku, vaid annust aeglaselt vähendades.

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Ülitundlikkus teiste barbituraatide suhtes.
- Alkoholi, uinutite, valuvaigistite, kesknärvisüsteemi pärssivate või stimuleerivate ravimite äge
mürgistus.
- Äge maksa porfüüria.
- Raske hingamise pärssimine.
- Raske maksakahjustus.
- Imetamine.

Fenobarbitaali tohib manustada ainult pärast ravist oodatava kasu ja võimalike riskide hoolikat
hindamist ning patsiente jälgides, kui patsiendil on
- raske neerupuudulikkus;
- afektiivsete häirete positiivne (perekonna-) anamnees;
- anamneesis ravimite kuritarvitamine, alkoholism või muud sõltuvushäired;
- teadvusehäire;
- raske müokardikahjustus;
- äge või krooniline valu, sest ravim võib indutseerida paradoksaalset erutust või varjata olulisi
sümptomeid;
- düspnoe ja obstruktsiooniga seotud hingamishäired. Phenaemal 0,1 manustamise ajal tuleb
silmas pidada fenobarbitaali hingamist pärssivat toimet.

Sõltuvusrisk ja teave ravimi kasutamise lõpetamise kohta
Fenobarbitaal võib põhjustada nii füüsilist kui psüühilist sõltuvust. Ohtu kujutab ka ravi ainult mõne
nädala vältel. Hoiatus ei laiene mitte ainult suurte annuste väärkasutamisele, vaid ka tavaliste
raviannuste kasutamisele.
Pärast pikemaajalist ravi (üle ühe nädala kestnud ravi) ei tohi fenobarbitaali kasutamist järsku
lõpetada, annust tuleks vähendada järk-järgult, et mitte provotseerida ärajätunähte.

Valgustundlikkus
Intensiivset kokkupuudet päikesevalgusega tuleb vältida, sest esineb naha valgustundlikkus.

Alkohol
Ravi ajal fenobarbitaaliga on alkoholi tarbimine rangelt keelatud.

Eakad
See patsientide rühm näitas suurenenud tundlikkust fenobarbitaali suhtes. Seetõttu tuleb fenobarbitaali
manustamisel eakatele olla ettevaatlik (vt lõik 4.2).

Suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine
Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume
saavatel patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et
antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise
risk suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism fenobarbitaali saavatel
patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel
rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või
suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Nahareaktsioonid
Fenobarbitaali kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi
(SJS) ja epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN).
Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida.
SJS’i või TEN’i tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel.
Kui ilmnevad SJS’i või TEN’i nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti
koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenobarbitaali kasutamine lõpetada.
SJS’i ja TEN’i ravi on kõige tulemuslikum varajase diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite
kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast lõpetamist seostatakse parema prognoosiga.
Kui patsiendil on fenobarbitaali kasutamise ajal tekkinud SJS või TEN, ei tohi see patsient hakata
fenobarbitaali mingil juhul uuesti kasutama.

Teave abiainete kohta
Phenaemal 0,1 sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel esinevad harvaesinevad pärilikud haigused nagu
galaktoosi talumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit
kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja teised
Fenobarbitaali mõju teistele ravimpreparaatidele
Fenobarbitaal on maksa tsütokroom P450 segafunktsiooniga oksüdaasisüsteemi võimas indutseerija.
Inimkudedel põhinevatel eksperimentaalsüsteemidel tehtud uuringud näitavad CYP2B6, CYP2C8,
CYP2C9 ja CYP3A4 induktsiooni. Fenobarbitaali ensüüme indutseerivad toimed võivad kiirendada
ainete metabolismi ja vähendada nende kontsentratsiooni ja toimet.
See kehtib näiteks järgmiste ravimite korral:
- antiarütmikumid, disopüramiid, kinidiin;
- digoksiin (plasmatase võib väheneda poole võrra)
- antiepileptikumid (nt karbamasepiin, valproaat, etosuksimiid, lamotrigiin, tiagabiin,
felbamaat);
- antidepressandid (paroksetiin, mianseriiin, tritsüklilised antidepressandid)
- kortikosteroidid;
- suukaudsed hormonaalsed kontratseptiivid;
- kilpnäärmehormoonid;
- suukaudsed antikoagulandid;
- antimükootikumid (nt griseofulviin, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool);
- antibiootikumid (nt klooramfenikool, doksütsükliin, metronidasool, rifampitsiin, telitromütsiin
(vältida tuleb telitromütsiini kasutamist samal ajal fenobarbitaaliga ja 2 nädalat pärast selle
kasutamist.);
- proteaasi inhibiitorid (nt darunaviir, lopinaviir, indinaviir, nelfinaviir);
- tsütostaatilised ravimid (teniposiid, etoposiid, irinotekaan);
- teofülliin;
- montelukast;
- kaltsiumikanali blokaatorid (nt felodipiin, nifedipiin, nimodipiin, verapamiil, diltiaseem);
- beetablokaatorid (nt metoprolool, timolool, propranolool);
- lidokaiin;
- antipsühhootikumid (nt klosapiin, haloperidool, aripiprasool);
- klonasepaam;
- tsüklosporiin, takroliimus;
- Metadoon.
- D-vitamiin (suureneb D-vitamiini vajadus)

Teiste ravimpreparaatide mõju fenobarbitaalile
Naatriumvalproaat,
okskarbasepiin
ja
felbamaat
võivad
suurendada
fenobarbitaali
plasmakontsentratsiooni. Vajalikuks võib osutuda fenobarbitaali annuse vähendamine.
Alkohol: samaaegne manustamine koos alkoholiga võib põhjustada aditiivset kesknärvisüsteemi
(KNS) depresseerivat toimet. See on tõenäoline koosmanustamisel ka teiste KNS-i depressantidega.
Antidepressandid (sh MAOId, SSRId ja tritsüklilised): võivad krambiläve alandamise tõttu
antagoniseerida fenobarbitaali epilepsiavastast toimet.
Antipsühhootikumid: kloorpromasiini ja tioridasiini kasutamine koos fenobarbitaaliga võib vähendada
mõlema ravimi kontsentratsiooni veres.
Foolhape: kui foolhapet sisaldavaid toidulisandeid kasutatakse folaadi puudulikkuse (seda võib
põhjustada fenobarbitaali kasutamine) raviks, võib vere fenobarbitaalisisaldus väheneda ja nõrgendada
kontrolli krampide üle (vt lõik 4.6).
Memantiin: fenobarbitaali toime võimalik nõrgenemine.
Metüülfenidaat: fenobarbitaali plasmakontsentratsiooni võimalik suurenemine.
Naistepuna (Hypericum perforatum): fenobarbitaali toime võib kasutamisel koos taimsete naistepuna
preparaatidega nõrgeneda.
.

Muud koostoimed
On teada, et barbituraadid suurendavad metotreksaadi toksilisust.
Et fenobarbitaali ja fenütoiini induktsiooniprofiilid on sarnased ning nende biotransformatsioon
toimub samade ensüümide vahendusel, on olemas nii induktsiooni kui pärssimise võimalus. Kahe
ravimi vahelise koostoime ilmnemine igal üksikul patsiendil näitab, kumb mehhanism on ülekaalus.

Fertiilses eas naisi tuleb enne ravi alustamist teavitada raseduse planeerimise ja jälgimise vajadusest.

Rasedus
Epilepsiahaigete rasedate ravi fenobarbitaaliga kujutab endast riski lootele kaasasündinud väärarendite
osas, nagu kraniofatsiaalsed ja sõrmede-varvaste väärarendid ning harvem huule- ja suulaelõhe.
Võimalik on loote antikonvulsandi sündroom.
Hoolimata võimalikest riskidest ei tohi ravi epilepsiavastaste ravimitega raseduse ajal arsti
nõusolekuta katkestada, sest järsk katkestamine või annuse kontrollimata vähendamine võib
põhjustada epileptilisi krampe, millel võivad olla rasked tagajärjed nii emale kui ka lootele. Sellisel
juhul soosib riski ja kasulikkuse tasakaal ravimi kasutamise jätkamist raseduse ajal väikseima
võimaliku annusega, et hoida krampe kontrolli all, eriti 20. ja 40. raseduspäeva vahel. Samaaegset
manustamist koos teiste antikonvulsantide või muude ravimitega tuleb võimaluse korral vältida, sest
teratogeensete toimete risk suureneb, kui manustatakse rohkem kui ühte epilepsiavastast ravimit. Peale
selle tuleb päevane annus jagada päeva peale mitmeks väikeseks annuseks, sest väärarendeid kutsuvad
kõige tõenäolisemalt esile maksimaalsed seerumikontsentratsioonid.
Foolhappe lisamanustamist tuleb kaaluda naistel, kes kavatsevad rasestuda, ja raseduse ajal, et
vähendada neuraaltoru defektide riski (vt ka lõik 4.5).
Soovitatavad on sünnieelsed diagnostilised meetodid lootekahjustuse varaseks avastamiseks (ultraheli
ja alfafetoproteiini määramine).

Toimed vastsündinule
Emakasiseselt fenobarbitaalile eksponeeritud vastsündinutel on kirjeldatud vitamiin K-st sõltuvaid
koagulatsioonihäireid. Vitamiin K puudusega seotud hüübimishäirete vältimiseks soovitatakse
1
viimasel raseduskuul anda emale profülaktiliselt suukaudset vitamiini K ja manustada seda vitamiini
ka vastsündinule. Lisaks tuleb vastsündinut jälgida verejooksu nähtude osas.
Fenobarbitaaliga ravitud naiste vastsündinud lastel võib ilmneda ärevus ja ravimsõltuvus, eriti vahetul
sünnijärgsel perioodil. Võimalikud on ärajätusümptomid ja sellisel juhul tuleb vastsündinuid jälgida.

Imetamine
Fenobarbitaal eritub rinnapiima koguses, mis ohustab imikut ka terapeutiliste annuste kasutamisel (vt
lõik 4.3).

Isegi soovitatud annuste kasutamisel võib tähelepanuvõime nõrgeneda sellisel määral, et aktiivne
osavõtt liiklusest ning masinate käsitlemine on häiritud.
Olukorda halvendab veelgi samaaegne alkoholi tarvitamine. Seetõttu tuleks ravi esimestel päevadel
hoiduda autojuhtimisest, masinate käsitlemisest või teistest ohtlikest tegevustest.
Vastava otsuse teeb raviarst, arvestades patsiendi individuaalseid iseärasusi ning ravimi annust.

Tabelis 1 on loetletud kirjeldatud kõrvaltoimed organsüsteemi klassi ja esinemissageduse alusel.
Sagedusvahemikud on määratletud järgmise reegli järgi:

väga sage
(≥ 1/10),

sage
(≥ 1/100 kuni < 1/10),

aeg-ajalt
(≥ 1/1000 kuni < 1/100),

harv
(≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),

väga harv
(< 1/10 000),

teadmata
(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv:
megaloblastiline aneemia (foolhappe puuduse tõttu) pärast pikaajalist kasutamist,
luuüdi kahjustus
Teadmata:
leukotsütoos, lümfotsütoos, leukopeenia, agranulotsütoos, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Harv:
talumatuse reaktsioonid (palavik, maksatalitluse häire, hepatiit, lümfisõlmede
turse, valgustundlikkus, lööve, sealhulgas rasked nahareaktsioonid, vt ka Naha ja
nahaaluskoe kahjustused)
Endokriinsüsteemi häired
Teadmata:
kilpnäärmehormoonide vähenenud seerumikontsentratsioonid, eriti kasutamisel
koos teiste antiepileptikumidega, vähenenud foolhappesisaldus
Närvisüsteemi häired
Sage:
soovimatu väljendunud sedatsioon, kurnatus (unisus, roidumus, väsimus,
reaktsioonikiiruse vähenemine), pearinglus, peavalu, ataksia, segasus,
kognitiivsed häired, paradoksaalne erutus lastel ja eakatel, pohmeluse nähud
(halb keskendumisvõime ja jääkväsimus) hommikul, kui ravimit võetakse õhtul
Harv:
depressioon
Teadmata:
lastel ebanormaalne käitumine, eriti hüperaktiivsus
Südame häired
Harv:
hüpotensiooniga seotud vereringehäired, sealhulgas kollaps
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Teadmata:
hingamise pärssimine
Seedetrakti häired
Harv:
iiveldus, oksendamine, ebamugavustunne ülakõhus
Maksa ja sapiteede häired
Harv:
maksakahjustus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv:
Tõsised nahareaktsioonid: täheldatud on Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja
epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN) (vt lõik 4.4).
eksfoliatiivne dermatiit
Teadmata:
harilik villtõbi (pemphigus vulgaris)
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv:
Dupuytreni kontraktuur, tavaliselt mõlemapoolne, sageli seotud sõrmenukkide
turse ja sidekoe hulga suurenemisega jalatallal ning humeroskapulaarliigese
periartriidiga („külmunud õlg“)

Teadmata:
On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja
luumurdudest nendel patsientidel, kes saavad fenobarbitaaliga pikaajalist ravi.
Fenobarbitaali toimemehhanism luukoe ainevahetusele ei ole teada.
Arvatava toime tõttu luu metabolismi on näidustatud asjakohane regulaarne
kontroll.
Neerude ja kuseteede häired
Harv:
neerukahjustus
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga sage:
seksuaalne düsfunktsioon (libiido langus, impotentsus)


Võimalik on seos barbituraatravi ja harva tekkiva fibromatoosi vahel.
Pikaajalise ravi järsk lõpetamine võib esile kutsuda ärajätusündroomi.

Intoksikatsiooninähud.
Üleannustamise sümptomid: peapööritus, stuupor, hüpotensiooniga seotud kardiovaskulaarne
depressioon, neerupuudulikkus, hüpotermia, nahavillid, lõpp-punkti nüstagm, fiksatsiooninüstagm,
vähenenud erksus, madaldunud kõõlusperiostaalrefleksid, kerge ataksia, ataksia kukkumise
kalduvusega, somnolentsus, uni, prekooma, hingamise pärssumine, šokk laienenud pupillidega.
Intoksikatsiooni ravi.
Barbituraatmürgistuse korral tuleb rakendada järgmisi meetmeid: hingamis- ja vereringesüsteemi
toetamine; tavaliselt ravimi eemaldamine organismist viibib kuni hospitaliseerimiseni, seetõttu, kui
puuduvad lamatised ja kohesed esmaabivõtted ei ole hädavajalikud, teha pärast profülaktilist atropiini
manustamist või endotrahheaalset intubatsiooni maoloputus, kusjuures haige peab olema lamavas
asendis pea allapoole.
Seejärel, vähemalt iga tunni järel, kontrollida haige pulssi, hingamissagedust, rektaalset temperatuuri
ning vererõhku. Ravi vastavalt mürgistuse raskusele vaata tabelist 1.
Järgneva ravi võimalused: alkaalne diurees, hemodialüüs, hemoperfusioon.
Ettevaatust: forsseeritud oksendamine, adrenaliin - vaata tabel 1.

Tabel 1: Barbituraatmürgistuse astmeline ravi

Mürgis-
Kerge
Kerge
Keskmise raskusega Raske
Eluohtlik
mürgistus
tuse aste
mürgistus
mürgistus
säilinud
motoorsete mürgistus
kustunud refleksidega
säilinud
stuuporiga
refleksidega
kustunud
motoorsete
mürgistus
motoorsete
refleksidega
refleksidega
Ravi
jätta magama järelevalve (!) all
muuta asendit iga 2 ventileerida kui hingamismaht (mõõta!)
tunni järel
on ebapiisav



hapniku inhalatsioon
abistav
kunstlik hingamine
hingamine

selili või küljel lamavas asendis vabade hingamisteede trahheobronhiaalne
puhastamine,
tagamiseks
hilisem intubeerimine



vajadusel intubeerida
vajadusel trahheotoomia

hüpotoonia korral väikestes annustes norfenefriini või plasmamahu suurendajad
dopamiini





+ vajadusel dopamiin

uriini
retensiooni
korral paigaldada põide püsikateeter
kateteriseerida

hiljem vajadusel spetsiifiline antibiootikumravi (profülaktika kasutu!)
antibiootikumid

suukaudne

pidev
intravenoosne
vedeliku ekskretoorse
vedel söök
manustamine tagamaks balansseeritud neerupuudulikkuse
forsseeritud diureesi
korral
hemo- või
peritoneaaldialüüs

psühhiaatriline ravi (ettevaatust: stimulandid)
hemoperfusioon
ravimi
kõrge
plasmakontsentratsiooni
või
isoelektrilise EEG korral
Jälgi-
Reflekside, pulsisageduse, vererõhu, venoosse rõhu, hingamissageduse ja -mahu, kehatemperatuuri
mine
ja uriini hulga pidev jälgimine. Igapäevane hemoglobiini ja hematokriti määramine, uurea, kloriidi,
naatriumi, kaaliumi, SGOT, SGPT jt. seerumkontsentratsiooni määramine.





korduvad veregaaside
analüüsid

ATC-kood: N03AA02

Fenobarbitaal on pika toimeajaga krambivastase toimega barbituurhappe derivaat.

Biosaadavus: 80...100%.
Terapeutiline plasmakontsentratsioon: 15...25 µg/ml.
Toksiline plasmakontsentratsioon: >50 µg/ml.
T
: p.o. 6...18 tundi: i.m. 3...5 tundi; i.v. (aju) 20...60 min.
max
Plasma poolväärtusaeg (täiskasvanud) 60...150 tundi.
Renaalne kliirens: muutumatul kujul 10...40%.
Imendumine: enamasti täielik p.o. ja i.m. manustamise korral.
Ööpäevane eliminatsioon: 10...20%.
Jaotumusruumala: täiskasvanud 0,66...0,88 l/kg; lapsed 0,56-0,97 l/kg.
Platsentaarbarjääri läbimine: läbib platsentaarbarjääri.
Hematoentsefaalbarjääri läbimine: läbib hematoentsefaalbarjääri.
Imendumine rinnapiima: ravimi kontsentratsioon rinnapiimas on 10...45% plasmakontsentratsioonist.
Seonduvus plasmavalkudega: 40...60%.
Kõrvaldatav dialüüsiga: hemodialüüsiga: jah; hemoperfusiooniga: jah (ravimi kontsentratsioon
plasmas väheneb poole võrra 2 tunni jooksul).

Äge toksilisus

Loomaliik
Manustamisviis
DL (mg/kg)
50
Hiir
p.o.
325

i.p.
235
Rott
p.o.
660

i.p.
190
Küülik
i.v.
185
Kass
p.o.
175

Mikrokristalne tselluloos, želatiin, laktoos, maisitärklis, stearhape, kolloidne ränidioksiid.

Ei kohaldata.

.


5 aastat.

Erinõuded säilitamiseks puuduvad.

Pakendis 50 tabletti.
Pruuni klaaspudel valge polüetüleenist lastekindla korgiga.
Valge polüetüleenist purk valge polüpropüleenist lastekindla korgiga.

Kasutamis-/käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.