OLANZAPINE ORION 15 MG

Täiskasvanud
Skisofreenia.
Olansapiin on tõhus kliinilise toime säilitamiseks kestva ravi ajal patsientidel, kellel on esinenud
esialgne ravivastus.

Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel
mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).

Täiskasvanud
Skisofreenia
Olansapiini soovituslik algannus on 10 mg ööpäevas.

Mania episood
Algannuseks on 15 mg ööpäevase üksikannusena monoteraapia korral või 10 mg ööpäevas
kombineeritud ravi korral (vt lõik 5.1).

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral
Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas. Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi
raviks, jätkatakse retsidiivi profülaktikat sama annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni
episoodi esinemisel tuleb olansapiinravi jätkata (vajadusel annust kohandades), millele vastavalt
kliinilistele näidustustele lisatakse meeleolusümptomite ravi.

Skisofreenia või mania episoodi ravis kui ka bipolaarse meeleoluhäire retsidiivide profülaktikas võib
lähtudes konkreetse patsiendi kliinilisest seisundist annust kohandada vahemikus 5...20 mg ööpäevas.
Annuse tõstmist suuremaks kui soovitatav algannus soovitatakse alles pärast kliinilise seisundi uuesti
hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega. Olansapiini võib manustada
söögiaegadest sõltumatult, kuna toit ei mõjusta toimeaine imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel
tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.

Olanzapine Orion suus dispergeeruv tablett tuleb asetada suhu, kus see kiiresti süljes laguneb, mistõttu
on seda kerge neelata. Suus dispergeeruvat tabletti on suust raske tervena eemaldada. Kuna suus
dispergeeruv tablett on rabe, tuleb see sisse võtta kohe pärast blisterpakendi avamist. Teise
võimalusena võib seda vahetult enne manustamist lahustada ka klaasitäies vees või mõnes muus
sobivas joogis (apelsinimahl, õunamahl, piim või kohv).

Lapsed
Olansapiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole soovitatav, kuna puuduvad andmed
ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas
läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kehakaalu tõusu esinemissageduse suurenemist ning
lipiidide ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Eakad patsiendid
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg ööpäevas) tingimata
näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid
Neil patsientidel tuleb kaaluda vajadust kasutada väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka
maksapuudulikkuse juhtudel (tsirroos, Child-Pugh’i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda
tohib suurendada ainult erilise ettevaatusega.

Sugu
Tavaliselt jäävad algannus ja annusevahemik naispatsientidel võrreldes meespatsientidega samaks.

Suitsetajad
Tavaliselt jäävad algannus ja annusevahemik mittesuitsetajatel võrreldes suitsetajatega samaks.

Kui patsiendil esineb rohkem kui üks aeglasemat metabolismi põhjustav tegur (naissugu, kõrge iga,
mittesuitsetamine), tuleks kaaluda väiksema algannuse vajadust. Juhul kui sellistel patsientidel on vaannust suurendada, tuleb seda teha ettevaatlikumalt.

Sellistel juhtudel, kui peetakse vajalikuks annuse tõstmist 2,5 mg kaupa, tuleb kasutada Olanzapine
Orion õhukese polümeerikattega tablette.
(Vt lõigud 4.5 ja 5.2).

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Patsiendid, kellel on teadaolev oht suletudnurgaga glaukoomi tekkeks.

Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni
mõne nädala jooksul. Selle aja kestel tuleb patsienti pidevalt jälgida.

Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks ja seda ei
soovitata kasutada selles patsientide rühmas seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski
tõusuga. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus
78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6...12 nädalat)
registreeriti olansapiiniga ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga (3,5
% versus 1,5 % vastavalt). Surmajuhtude suurem sagedus ei olnud seotud olansapiini annusega
(keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle
populatsiooni suuremat suremust seoses olansapiinraviga, on vanus üle 65 aasta, düsfaagia,
sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või
ilma), või samaaegne bensodiasepiinravi. Sõltumata nendest riskifaktoritest oli suremus olansapiinravi
saanud patsientidel siiski suurem kui platseebo rühmas.

Samades kliinilistes uuringutes täheldati ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinsult,
transitoorne isheemiline atakk), sh surmajuhtumeid. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm
korda rohkem AVKT-id kui platseebo patsientidel (vastavalt 1,3 % vs 0,4 %). Kõigil olansapiini ja
platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis AVKT, täheldati eelnevalt riskifaktorite olemasolu. Vanust
üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/segatüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT
riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsust nendes uuringutes ei tõestatud.

Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt
esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on väga sageli täheldatud Parkinsoni tõve
sümptomaatika ja hallutsinatsioonide süvenemist, neid juhte on olnud sagedamini kui platseebo puhul
(vt lõiku 4.8). Samas ei olnud olansapiin psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost
efektiivsem. Neis uuringutes stabiliseeriti patsientide seisund esmalt parkinsonismivastase ravimi
(dopamiini agonistid) madalaima toimiva annusega ning seejärel kasutati terve uuringu kestel sama
parkinsonismivastast ravimit ja annust. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg ööpäevas
ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)
MNS on potentsiaalselt eluohtlik seisund, mida seostatakse antipsühhootiliste ravimitega. Seoses
olansapiiniga on harva täheldatud MNS-na registreeritud juhtumeid. MNS-i kliinilisteks ilminguteks
on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse ebastabiilsuse tunnused
(ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad
esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus.
Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge
palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud
olansapiin, ära jätta.

Hüperglükeemia ja diabeet
Harva on teatatud hüperglükeemia ja/või diabeedi või selle ägenemise (millega on vahel kaasnenud
ketoatsidoos või kooma) tekkest, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel
on täheldatud eelnevat kehakaalu tõusu, mis võib olla soodustavaks teguriks. Soovitav on vastav
kliiniline jälgimine vastavalt kasutatavate antipsühhootikumide kasutamisjuhistele, nt mõõta vere
glükoosisisaldust enne ravi alustamist, 12 nädalat pärast olansapiinravi alustamist ja seejärel üks kord
aastas. Antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Orion’iga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida
hüperglükeemia tunnuste ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning
diabeedi või diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida kontrolli halvenemise suhtes
vere glükoosisisalduse üle. Kehakaalu tuleb kontrollida regulaarselt, nt ravieelselt, 4, 8 ja 12 nädalat
pärast olansapiinravi alustamist ja seejärel üks kord kvartalis.

Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid
muutusi lipiidide näitajates (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda vastavalt kliinilistele
asjaoludele, eriti düslipideemilistel patsientidel ja patsientidel, kellel esineb lipiidide häirete tekke
riskifaktoreid. Patsientidel, keda ravitakse antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Orion’iga,
tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt kasutatavate antipsühhootikumide
kasutamisjuhistele; nt ravieelselt, 12 nädalat pärast olansapiinravi alustamist ja seejärel iga 5 aasta
järel.

Antikolinergiline toime
Kuigi olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, on kliinilistes uuringutes sellega seotud
juhtude esinemissagedus olnud madal. Siiski kuna kaasuva patoloogiaga patsientidel on olansapiini
kasutamise kliiniline kogemus piiratud, tuleb olla ettevaatlik ravimi väljakirjutamisel eesnäärme
hüpertroofia, paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.

Maksafunktsioon
Sageli, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa aminotransferaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse
mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Ettevaatlik tuleb olla ning tagada jälgimine patsientidel, kellel on
ALAT ja/või ASAT aktiivsus tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad
eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse
potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või
segatüüpi maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.

Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb leukopeenia ja/või
neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel on anamneesis
ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus, kellel on kaasuvast haigusest, kiiritusravist või
keemiaravist põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb hüpereosinofiilia või
müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel on sageli teatatud
neutropeenia tekkest (vt lõik 4.8).

Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01 %) registreeritud ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

QT-intervall
Kliinilistes uuringutes esinesid aeg-ajalt (0,1 % kuni 1 %) olansapiini saanud patsientidel kliiniliselt
olulised QT-intervalli pikenemised (Fridericia QTkorrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msek]
igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks oli QTcF< 500 msek). Kuid võrreldes
platseeboga ei olnud olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises. Sellegipoolest tuleb,
nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTcintervalli pikendavate
ravimitega olla ettevaatlik, eriti eakate puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud
QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia ja
hüpomagneseemia.

Trombemboolia
Aeg-ajalt (≥ 0,1% kuni < 1%) on teatatud olansapiinravi ja venoosse trombemboolia vahelisest
ajalisest seosest. Venoosse trombemboolia tekke põhjuslik seos olansapiinraviga ei ole tõestatud.
Kuna skisofreeniaga patsientidel esineb tihti venoosse trombemboolia omandatud riskitegureid, tuleb
kõik võimalikud VTE riskitegurid, nt patsiendi immobilisatsioon, välja selgitada ja rakendada
vastavaid ennetavaid meetmeid..

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla ettevaatlik, kui seda kasutatakse
kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro
dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toimeid.

Krambid
Olansapiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on
tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva esinenud
krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.

Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt
vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini
pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite
ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu
ajutiselt süveneda või isegi alles siis tekkida.
Posturaalne hüpotensioon
Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste
antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel
perioodiliselt vererõhku mõõta.

Kardiaalne äkksurm
Olansapiini turuletulekujärgsetes teadetes on teatatud südame äkksurmast olansapiinravi saanud
patsientidel. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli eeldatav kardiaalse äkksurma risk
olansapiinravi saavatel patsientidel ligikaudu kahekordne võrreldes vastava riskiga antipsühhootikume
mittekasutavatel patsientidel. Uuringus oli olansapiini kasutamisega kaasnev risk võrreldav
koondanalüüsi teiste atüüpiliste antipsühootikumidega.

Lapsed
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aastaste patsientide seas
läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kehakaalu tõusu, muutusi
metaboolsetes parameetrites ning prolaktiini taseme tõusu. Pikaajaliste uuringute tulemusi nende
juhtude kohta pole analüüsitud ja seega on need teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Fenüülalaniin
Olanzapine Orion suus dispergeeruvad tabletid sisaldavad aspartaami, mis on fenüülalaniini allikas.
See võib-olla kahjulik fenüülketonuuriaga patsientidele.

Lapsed
Koostoime uuringuid on läbiviidud ainult täiskasvanute seas.
Olansapiini mõjutavad võimalikud koostoimed
Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad
spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.

CYP1A2 induktsioon
Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib
olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest kuni mõõdukat olansapiini kliirensi
tõusu. Selle koostoime kliinilised tagajärjed on tõenäoliselt piiratud, kuid soovitatav on patsienti
kliiniliselt jälgida ning vajadusel olansapiini annust suurendada (vt lõik 4.2).

CYP1A2 pärssimine
On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini
metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel
keskmiselt 54 % ja meessoost suitsetajatel 77 % võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt
52 % ja 108 % võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid, näiteks
tsiprofloksatsiini, tuleb kaaluda olansapiini madalama algannuse kasutamist. Ravi alustamisel
CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.

Biosaadavuse vähenemine
Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50...60 % võrra ning seda tuleks
manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.
Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiinium, magneesium) ja tsimetidiini üksikannused
ei mõjuta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid
Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole
erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete
metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin
(CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).

Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.

Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast samaaegse olansapiinravi
alustamist vajaks valproaadi annus korrigeerimist.

Üldine kesknärvisüsteemi toime
Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad
põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni.

Parkinsoni tõbe põdevatele ja dementsusega patsientidele ei ole soovitatav manustada olansapiini
samaaegselt koos parkinsonismivastaste ravimitega (vt lõik 4.4).

QTc-intervall
Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad QTc-intervalli pikenemist, tuleb olla
ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Rasedus
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Patsiente tuleb juhendada, et
nad teavitaksid oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal.
Siiski, piiratud uuringute tõttu inimestel tohib olansapiini raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui
oodatav kasu emale kaalub üles võimaliku ohu lootele.

Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikume (sh olansapiin) saanud vastsündinutel on oht
kõrvaltoimete tekkeks, nagu ekstrapüramidaalsed reaktsioonid ja/või ärajätunähud, mis võivad
sünnijärgselt oma raskusastme ja kestvuse poolest erineda. Teatatud on agiteeritust, hüpertooniat,
hüpotooniat, treemorit, unisust, respiratoorset distressi või söömishäiret. Mistõttu tuleb vastsündinuid
jälgida hoolikalt.

Imetamine
Tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima. Aine
keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8 % ema olansapiini annusest (mg/kg).
Patsientidel tuleb soovitada olansapiinravi ajal last mitte rinnaga toita.

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise,
kaasa arvatud autojuhtimise eest.

Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud > 1/100 patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed
olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja
triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus,
akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikolinergilised
toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), lööve,
asteenia, väsimus ja tursed.

Kõrvaltoimete loetelu tabelis
Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud, mis on saadud spontaansetest teatistest ja
kliiniliste uuringute käigus. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse
vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: väga sage(≥1/10), sage (≥1/100
kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1 000), väga harv (<1/10 000)
ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Teadmata
Vere ja lümfisüsteemi häired

Eosinofiilia
Leukopeenia
Trombotsütopeenia
Neutropeenia
Immuunsüsteemi häired


Allergiline reaktsioon
Ainevahetus- ja toitumishäired
Kehakaalu tõus1 Kolesteroolitaseme Suhkurtõve
tõus 2,3
ägenemine või
Glükoosisisalduse
tekkimine, millega on
tõus4
mõnikord kaasnenud
Triglütseriidide
ketoatsidoos
sisalduse tõus 2,5
või kooma, sh mõned
Glükosuuria
letaalse lõppega
Söögiisu suurenemine
juhud (vt lõik 4.4)
Hüpotermia
Närvisüsteemi häired
Unisus Pearinglus Krambid,
kusjuures
Akatiisia6
enamusel juhtudest
Parkinsonism6
esinesid anamneesis
Düskineesia6
krambid või
krampide
riskifaktorid.
Maliigne
neuroleptiline
sündroom (vt lõik
4.4)
Düstoonia (sh
okulogüratsioon)
Tardiivdüskineesia
Ravi katkestamise
sümptomid7
Südame häired

Bradükardia
Ventrikulaarne
QTc intervalli pikenemine
tahhükardia/
(vt lõik 4.4)
fibrillatsioon,
äkksurm (vt lõik 4.4)
Vaskulaarsed häired
Ortostaatiline
Trombemboolia (sh

hüpotensioon
kopsuarteri emboolia ja
süvaveenide tromboos) (vt lõik
4.4)
Seedetrakti häired
Kerged,
mööduvad

Pankreatiit
antikolinergilised
toimed, sh
kõhukinnisus ja
suukuivus
Maksa ja sapiteede häired
Maksa
Hepatiit
(sh
aminotransferaaside
hepatotsellulaarne,
(ALAT, ASAT)
kolestaatiline või
aktiivsuse mööduv,
segatüüpi
asümptomaatiline
maksakahjustus)
tõus, eriti ravi alguses
(vt lõik 4.4)
Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Lööve Valgustundlikkusreaktsioon

Alopeetsia
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused


Rabdomüolüüs
Neerude ja kuseteede häired


Kusepidamatus, uriini
Uriinijoa nõrkus
retentsioon
Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid


Ravimi
ärajätunähud
vastsündinutel (vt
lõik 4.6)
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Erektsioonihäire
Amenorröa
Priapism
meestel
Rinnanäärmete suurenemine
Libiido langus
Rinnapiima eritumine naistel
meestel ja naistel
Günekomastia/rinnanäärmete
suurenemine meestel
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia


Väsimus
Tursed
Uuringud
Prolaktiinisisalduse Kreatiinfosfokinaasi
aktiivsuse
Suurenenud alkaalne
suurenemine
tõus
fosfataas
plasmas8
Suurenenud üldbilirubiini hulk

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.
Lühiajalise ravi (keskmise kestusega 47 päeva) järel oli kehakaalu suurenemine ravieelsega võrreldes
vähemalt 7% võrra väga sage (22,2%); suurenemine ≥ 15% oli sage (4,2%) ja suurenemist ≥ 25%
esines aeg-ajalt (0,8%). Pikaajalisel ravil suurenes patsientide kehakaal ravieelsega võrreldes ≥ 7%,
≥ 15% või ≥ 25% väga sageli (vastavalt 64,4%, 31,7% ja 12,3% patsientidest).

2 Keskmine tühja kõhu lipiidide väärtuste tõus (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) oli
suurem neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret.

3 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis
kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l)
muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.

4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid
kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine
kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.

5 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (<1,69 mmol/l), mis tõusis
kõrgele (≥2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥1,69 mmol/l...<2,26
mmol/l) muutumine kõrgeks (≥2,26 mmol/l) oli väga sage.

6 Kliiniliste uuringutes oli parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud
patsientidel arvuliselt kõrgem, kuid ei erinenud statistiliselt oluliselt sagedusest platseebo rühmas.
Olansapiinravi saanud patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega
kui neil, kes said haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt
esinenud individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta,
siis käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustab vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi
tardiivseid ekstrapüramidaalsündroome.

7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

8 Kliinilistes uuringutes kestusega kuni 12 nädalat ületasid prolaktiini kontsentratsioonid plasmas
normi ülempiiri ligikaudu 30%-l olansapiinravi saanud patsientidest, kellel ravieelselt oli prolaktiini
tase normis. Enamikul patsientidest oli prolaktiini tõus valdavalt kergekujuline ning selle väärtus ei
ulatanud kahekordse normi ülempiirini.

Pikaajaline avaldumine (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide proportsioon, kel esines soovimatuid kliiniliselt olulisi muutusi kehakaalu tõusus,
glükoositasemetes, üld-/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooksul.
Täiskasvanud patsientidel, kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmine vere glükoositaseme
tõus ligikaudu 6 kuu möödumisel ravi algusest.
Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes oli olansapiinravi seotud suurema
suremuse ja ajuveresoonkonna häirete esinemissagedusega võrreldes platseeboga (vt ka lõik 4.4).
Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiini kasutamisega väga sageli kõrvaltoimetena
ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sageli täheldati kõrvaltoimetena pneumooniat, hüpertermiat,
letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja kusepidamatust.

Ravimite (dopamiini agonistid) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide
kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja
hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral.

Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini
kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks võis olla
kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas
treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kehakaalu tõusu suuremat esinemissagedust (≥ 10 %).
Ka kõnehäiret registreeriti sageli. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati
akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list kehakaalu tõusu algnäitaja
suhtes.. Pikaajalist (kuni 12 kuud) profülaktilist olansapiinravi bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel
retsidiivide vältimiseks seostati vähemalt 7 %-lise kehakaalu tõusuga 39,9 %-l patsientidest, võrreldes
esialgsega.

Lapsed
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kuigi ei ole läbi viidud
noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute
tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.

Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed, mida on noorte patsientide (vanuses13...17 aastat) seas täheldatud
suurema sagedusega kui täiskasvanute puhul või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult
noorukitega läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu (≥ 7%) esineb
sagedamini noorukite populatsioonis kui täiskasvanutel võrreldava ravi kestuse korral. Kehakaalu
tõusu ulatus ning kliiniliselt olulise kehakaalu tõusuga noorukieas patsientide osakaal oli pikaajalise
ravimi kasutamise korral (vähemalt 24 nädalat) suurem kui lühiajalise ravi puhul.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage(≥1/10), sage (≥1/100 ja <1/10).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: Kehakaalu tõus9, triglütseriidide sisalduse tõus10, suurenenud söögiisu.
Sage: Kolesteroolitaseme tõus11.
Närvisüsteemi häired
Väga sage: Sedatsioon (sh liigunisus, letargia, unisus).
Seedetrakti häired
Sage: Suukuivus.
Maksa ja sapiteede häired
Väga sage: Maksa aminotransferaaside aktiivsuse tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).
Uuringud
Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine
plasmas 12.

9 Lühiajalise ravi (keskmise kestusega 22 päeva) järel esines kehakaalu suurenemist ravieelsega
võrreldes ≥ 7% väga sageli (40,6%), ≥ 15% sageli (7,1%) ja ≥25 % aeg-ajalt (2,5%). Pikaajalisel
ekspositsioonil (vähemalt 24 nädalat) võttis 89,4% patsientidest ravieelse kehakaaluga võrreldes
juurde ≥ 7%, 55,3% võttis juurde ≥ 15% ja 29,1% võttis juurde ≥ 25%..

10 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis
kõrgele (≥ 1,467 mmol/l) ja tühja kõhu triglütseriidide taseme muutus esialgsest piiripealsest tasemest
(≥ 1,016 mmol/l - < 1,467 mmol/l) kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l).

11 Sageli täheldati, et tühja kõhu seisundi üldkolesterooli tasemed muutusid esialgsetest normaalsetest
(< 4,39 mmol/l) kõrgeteks (≥ 5,17 mmol/l). Tühja kõhu üldkolesterooli taseme muutumine esialgsest
piiripealsest (> 4,39...< 5,17 mmol/l) kõrgeks (> 5,17 mmol/l) oli väga sage.

12 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4 %-l noorukieas patsientidel.

Nähud ja sümptomid
Üleannustamise väga sageli esinevateks (esinemissagedus > 10 %) sümptomiteks on tahhükardia,
agiteeritus/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis
võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.

Muude meditsiiniliselt tähtsate üleannustamise tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid,
kooma, võimalik maliigne neuroleptiline sündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon,
vererõhu tõus või langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame ning
hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse
korral, kuid samas on registreeritud ellujäämist pärast ligikaudu 2 g olansapiini suukaudset
manustamist.

Ravi
Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav.
Üleannustamise raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud
söe manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab
olansapiini suukaudset biosaadavust 50...60 % võrra.

Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile,
kaasa arvatud hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine. Mitte
kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna
beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiateavastamiseks on vaja
rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Pidev meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab
jätkuma seni, kuni patsient paraneb.

Farmakoterapeutiline rühm: antipsühhootilised ained: diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid,
ATC-kood: N05AH03.

Farmakodünaamilised toimed
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai
farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.

Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) - serotoniini
5HT2A/2C, 5 HT3, 5 HT6, dopamiini D1, D2, D3, D4, D5, kolinergiliste muskariini M1...M5, α1-
adrenergiliste ja histamiini H1 retseptorite suhtes. Loomade käitumisuuringud olansapiiniga on
näidanud 5HT, dopamiini ja kolinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga.
Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2 retseptorite suhtes
ja suurem 5HT2 kui D2 aktiivsus in vivo mudelites. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et
olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni,.
omades samal ajal vaid nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele.
Olansapiin vähendas tingitud vältimisreaktsiooni (antipsühhootilist aktiivsust väljendav test) annustes,
mis ei põhjusta katalepsiat (st motoorsetele kõrvaltoimetele viitav efekt). Erinevalt mõnest teisest
antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust “anksiolüütilisele” testile.

Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel
vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5 HT2A kui dopamiini D2 retseptoreid. Lisaks sellele
näitas skisofreeniapatsientidel läbi viidud üksikfootoniemissiooni kompuutertomograafiline (SPECT)
uuring, et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam striataalsete D2 retseptorite hõivatus
kui mõnele muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid see oli
võrreldav klosapiinile reageerivate patsientidega.

Kliiniline efektiivsus
Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust
kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat
skisofreeniahaiget, seostati olansapiini statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete kui
positiivsete sümptomite osas.

Skisofreenia, skisoafektiivsete ning sellega seotud häirete rahvusvahelisele, topeltpimedale
võrdlusuuringule, milles vaadeldi 1481 patsienti, kellel kaasnesid mitmesuguste raskusastmetega
depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi
depressiooniskaala järgi), tehti prospektiivne sekundaarne analüüs, kus hinnati meeleolu punktisumma
muutust ravi algusest kuni lõpuni. Analüüs näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust
(p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.

Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel vähendas olansapiin mania
sümptomaatikat 3 nädala jooksul efektiivsemalt kui platseebo ja valproaatseminaatrium (divalproeks).
Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad, kui võrrelda 6. ja 12.
nädalal hinnatud mania ja depressiooni sümptomaatilise remissiooniga patsientide osakaalu. Kaasneva
ravi uuringus, kus patsientidele, keda oli eelnevalt vähemalt kaks nädalat ravitud kas liitiumi või
valproaadiga, manustati lisaks 10 mg olansapiini (kombineerituna liitiumi või valproaadiga) selgus, et
kuue nädala möödudes olid mania sümptomid vähenenud enam kui liitiumi või valproaadi
monoteraapia korral.

12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud
remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes
olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase
tulemusnäitajana. Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii mania kui
depressiooni retsidiveerumise vältimises.

Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid
saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning keda randomiseeriti seejärel kas
ainult olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi
vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0 %, liitium 38,3 %; p = 0,055).

18-kuulises kaasneva ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid
stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseeriva ravimiga (liitium või valproaat), ei olnud
pikaajaline olansapiini kombineeritud ravi liitiumi või valproaadiga statistiliselt oluliselt parem kui
liitiumi või valproaadi monoteraapia, võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati
vastavalt sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.
Lapsed
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud, põhinedes skisofreenia (6 nädalat) ja
bipolaarse mania I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemustele, kus osales vähem
kui 200 noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ja ulatudes kuni 20 mg-
ni päevas. Olansapiinravi ajal tõusis noorukite kehakaal oluliselt rohkem võrreldes täiskasvanutega.
Muudatuste ulatus tühja kõhu üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini
tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad kui täiskasvanutel. Andmed efektiivsuse
säilitamise osas puuduvad ning pikaajalise ohutuse kohta on neid piiratult (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Imendumine
Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Jaotumine
Kontsentratsioonide vahemikus ligikaudu 7 kuni 1000 nanogrammi/ml oli olansapiini seonduvus
plasmavalkudele ligikaudu 93%. Olansapiin seondub peamiselt albumiinile ja α1-happe
glükoproteiinile.

Biotransformatsioon
Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10-N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele,
mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat farmakoloogilist
aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt olansapiinilt. Pärast
suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel inimestel
vastavalt vanusele ja soole.

Eritumine
Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel
inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/h).
Farmakokineetilised erinevused, mida täheldati eakate seas, jäid samasse vahemikku nagu mitte-
eakatel. 44 üle 65 aastasel skisofreeniahaigel ei olnud annused 5...20 mg ööpäevas seotud ühegi
märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/h). Ometi ilmnes, et olansapiin
(5...20 mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.

Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega
võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi)
ega kliirensis (21,2 versus 25,0 l/h). Massi tasakaalu uuringust näitas, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt
märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.

Suitsetajad
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud
(39,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,0 l/h) analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8
tundi ja 14,1 l/h).

Mittesuitsetajatel oli võrreldes suitsetajatega (mehed ja naised), oli keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/h).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat kaukaaslastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei
ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel.
Lapsed
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika on noorukitel ja täiskasvanutel
sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27 %
kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel hõlmavad madalamat keskmist
kehakaalu ning noorukite seas esines vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoliselt
noorukitel täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

Akuutne (üksikannuse) toksilisus
Suukaudse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatoimelistele neuroleptikumidele:
hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kehakaalu tõus. Keskmine
surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiired) ja 175 mg/kg (rotid). Koerad talusid ühekordseid
suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kg surmajuhtudeta. Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon,
ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus.
Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kg esile üleväsimust ning suuremad
annused poolteadvusetust.
Korduvannuse toksilisus
Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate
nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised häired. KNS
pärssimisele kujunes välja tolerantsus. Suurtes annustes korral kasvu parameetrid vähenesid.
Kõrgenenud prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka
massi vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.

Hematoloogiline toksilisus
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel. Nende hulka kuulusid annusest
sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate
leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei leitud.
Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk
[AUC] on 12...15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), tekkis pöörduv
neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia. Tsütopeenilistel koertel ei avastatud kõrvaltoimeid
luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.
Reproduktsioonitoksilisus
Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.
Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning
reproduktsiooni parameetreid mõjutasid rottidel annused 3 mg/kg (9-kordne inimese maksimaalne
annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning järglaste
aktiivsusetaseme ajutist langust.

Mutageensus
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardtestides, mille hulka
kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.

Kantserogeensus
Hiirtel ja rottidel tehtud uuringu tulemustest järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.

Mikrokristalne tselluloos (E460a)
Mannitool (E421)
Preželatiniseeritud maisitärklis
Krospovidoon
Naatriumlaurüülsulfaat
Aspartaam (E951)
Guarkummi (E412)
Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551)
Magneesiumstearaat ( E572)

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C

OPA/Al/PVC/Al perforeeritud blistrid

Pakendis 14, 28, 30, 35, 56, 70, 98 suus dispergeeruvat tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.