AMIOKORDIN

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White’i sündroom),
kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta,
vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

Märkus. Amiodarooni süstelahust kasutatakse vaid juhul, kui on vajalik kiire ravitoime või kui
suukaudne manustamine ei ole võimalik.

Annustamine toimub vastavalt patsiendi seisundile ja vajadustele.

Intravenoosne boolusannus. Tavaline annus on 5 mg/kg kehakaalu kohta, süstituna vähemalt kolme
minuti vältel. Annust võib korrata, kuid mitte varem kui 15 minuti pärast, seda isegi juhul, kui
kasutatud on ainult üks ampull ravimit, sest esineb oht vereringe pöördumatu kollapsi tekkeks.
Ravitoime avaldub esimestel minutitel ja väheneb aeglaselt. Seetõttu on toime säilitamiseks vajalik
infusioon.
Intravenoosne infusioon. Tavaliseks küllastusannuseks on 5 mg/kg kehakaalu kohta, manustatuna 250
ml 5% glükoosilahusega lahjendatult 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Infusioonikiirust reguleeritakse
vastavalt ravimi toime avaldumisele. Annust võib 24 tunni jooksul korrata 2-3 korda. Ööpäevane
annus ei tohiks ületada 1200 mg.
Säilitusannuseks on 10-20 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas (tavaliselt 600 kuni 800 mg,
maksimaalselt 1200 mg ööpäevas), manustatuna 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult. Ravimi
parenteraalne manustamine kestab tavaliselt 4 - 5 päeva. Kestva ravi planeerimisel peaks suukaudset
ravi alustama juba esimesel infusioonipäeval.



Amiokordin’i süstelahust võib segada ainult 5% glükoosilahusega.
Ravimi veeni süstimine peab kestma vähemalt 3 minutit.
Intravenoosse infusiooni küllastusannus tuleb manustada 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult 20
minuti kuni 2 tunni jooksul.
Intravenoosse infusiooni säilitusannus tuleb 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult manustada
infusioonipumbaga tsentraalveeni kateetrisse.

Lapsed
Amiodarooni ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.
Olemasolevad andmed on kirjeldatud lõikudes 5.1 ja 5.2.
Bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud
vastsündinutele, imikutele ja kuni 3.aastastele lastele.

Ülitundlikkus toimeaine, joodi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad,
- siinussõlme nõrkuse sündroom (kui ei ole paigaldatud kardiostimulaatorit),
- atrioventrikulaarne ja bifastsikulaarne või trifastsikulaarne Hisi kimbu blokaad, kui ei kasutata
kardiostimulaatorit,
- vereringe kollaps,
- raske arteriaalne hüpotensioon,
- samaaegne ravi preparaatidega, mis võivad põhjustada torsade de pointes’ tüüpi polümorfset
ventrikulaarset tahhüarütmiat,
- kilpnäärme haigused,
- rasedus (erandiks on vältimatut abi vajavad olukorrad, kui prognoositav kasu on riskist suurem)
ja imetamine.
- intravenoosne manustamine on vastunäidustatud arteriaalse hüpotensiooni, raske
hingamispuudulikkuse ja raske südamepuudulikkuse korral.

Märkus. Kõik ülaltoodud vastunäidustused ei kehti amiodarooni kasutamisel defibrillatsioonile
allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni ravis kardiopulmonaalse elustamise korral.
Bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud
vastsündinutele, imikutele ja kuni 3.aastastele lastele.

Ravi süstelahusega võib teostada ainult vastavate teadmiste ja südame rütmihäirete ravi kogemusega
arst. Ravi süstelahusega tohib läbi viia ainult intensiivjälgimise tingimustes, kus on võimalik pidevalt
ravimi toimet ja kõrvaltoimete teket jälgida.
Hemodünaamikahäirete (raske arteriaalne hüpotensioon, vereringe puudulikkus) ohu tõttu
intravenoosset süstimist üldiselt ei soovitata. Veenisiseseid süsteid tohib kasutada vaid vältimatus
olukorras, kui teised ravimeetodid ei ole tulemusi andnud ja ainult kardiointensiivravi osakonnas
pideva vererõhu ja EKG-monitooringu tingimustes. Veenisisest süstet ei tohi korrata varem kui 15
minuti möödudes esimesest süstest, isegi juhul, kui kasutatud on ainult üks ampull ravimit, kuna
võimalik on vereringe pöördumatu kollaps.
Kui vähegi võimalik, tuleb ravimit manustada veeniinfusioonina. Kuna ravimi infusiooni käigus võib
tekkida arteriaalne hüpotensioon, bradükardia või atrioventrikulaarne blokaad, tuleb hoolikalt jälgida
vajalikku infusioonikiirust ja järgida täpselt manustamis- ja annustamisjuhiseid. Arteriaalse
hüpotensiooni, hingamispuudulikkuse, kardiomüopaatia ja südamepuudulikkusega patsientidele peab
ravimit infundeerima veenisiseselt ettevaatlikult. Kuna infusioon võib tüsistuda flebiidiga, on
soovitatav manustada ravimit tsentraalveeni.

Enne ravi alustamist tuleb teha kõigil patsientidel elektrokardiogramm (QT-intervall) ja määrata
seerumi kaaliumisisaldus. Kestva ravi korral määrata eelnevalt kilpnäärme funktsiooni näitajad.
Kuna kõrvaltoimete esinemine ja raskusaste on annusest sõltuv, tuleks ravimit kasutada minimaalses
toimivas annuses.
Amiodarooni farmakoloogilise toime tulemusel võivad ilmneda muutused EKG-s: QT-intervalli
pikenemine (repolarisatsiooniaja pikenemine) ja U-saki tekkimine. On teatatud uute rütmihäirete
tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõni kord ka letaalsest. On oluline, kuid väga raske eristada,
kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla seotud kaasuva südamehaigusega või
olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest juhtudest seoses amiodarooniga teatatud
harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning enamasti ilmnevad need seoses ravimite
koostoimetega ja/või elektrolüütide tasakaalu häiretega (vt lõik 4.5 ja 4.8).
Ravi tuleb katkestada, kui tekivad sinuatriaalne blokaad, teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne
blokaad või bifastsikulaarne Hisi kimbu blokaad.

Amiodarooni pulmonaalse toksilisuse tunnusteks on süvenev hingeldus ja ebaproduktiivne köha. Väga
harva on intravenoosse amiodarooni kasutamise järgselt teatatud interstitsiaalsest pneumoniidist. Kui
sellist diagnoosi kahtlustatakse, tuleb teha rindkere röntgen. Ravivajadust amiodarooniga tuleb uuesti
hinnata, kuna interstitsiaalne pneumoniit on pärast amiodarooni varast ärajätmist üldiselt pöörduv.
Vajadusel manustada raviks kortikosteroide (vt lõik 4.8).
Operatsioonijärgselt võib amiodarooni saavatel patsientidel tekkida äge respiratoorne distress-
sündroom (ARDS), mis on tavaliselt hästi korrigeeritav intensiivse ravitaktikaga, kuid võib lõppeda ka
surmaga. Seepärast on postoperatiivselt vajalik korralikult monitoorida sissehingatava õhu hapniku
fraktsiooni (FiO ) ja kudede oksügenisatsiooni näitajaid (SaO , PaO ).
2
2
2

Amiodaroon võib vallandada kilpnäärme funktsioonihäired, eriti patsientidel, kes on ise põdenud või
kellel on suguvõsas esinenud kilpnäärmehaigusi.
Amiodaroon sisaldab joodi, mistõttu võivad ilmneda muutused kilpnäärme funktsionaalsetes
analüüsides, eriti T , T ja TSH osas.
3
4

Amiodaroonravi ajal tuleb regulaarselt analüüsida maksaensüümide, eriti aminotransferaaside
aktiivsust seerumis.
Äge maksatalitluse häire (k.a tõsine maksapuudulikkus või maksakahjustus, mõnikord surmaga
lõppev) ja krooniline maksatalitluse häire võivad tekkida nii suukaudsete kui intravenoossete
amiodarooni ravimvormide manustamisel, kusjuures intravenoossel manustamisel esimese 24 tunni
jooksul. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus
on üle kolme korra normaalsest suurem.

Eakad
Eakate patsientide ravi vajab erilist tähelepanu, kuna neil võib maksa-, neeru- ja südamefunktsioon
olla nõrgenenud. Mõnel patsiendil võib olla kaasnevaid haigusi, mida ravitakse erinevate
preparaatidega. Seetõttu soovitatakse nii küllastus- kui säilitusraviks amiodarooni madalaimaid
toimivaid annuseid.

Anesteesia (vt lõik 4.5)
Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Spetsiaalne hoiatus koostisosade osas
Amiodarooni süstelahus sisaldab bensüülalkoholi (20 mg/ml).
Bensüülalkohol võib tekitada toksilisi ja allergilisi reaktsioone vastsündinutel, imikutel ja kuni 3.
aastastel lastel.

Koostoimete tekkimiseks piisav amiodarooni toime võib avalduda isegi mitu kuud pärast
amiodaroonravi lõpetamist.


Vastunäidustatud on kombinatsioon koos järgmiste ravimitega, mis võivad põhjustada torsades de
pointes' tüüpi südame rütmihäireid:
- antiarütmikumid, sh bepridiil, klass Ia - kinidiinitüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid;
klass III - sotalool,
- mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin,
tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid,
antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin
(parenteraalne).

Amiodarooniga samaaegselt ei soovitata manustada järgmisi ravimeid:
- kaltsiumikanalite blokaatorid (diltiaseem, verapamiil) ja beeta-adrenoblokaatorid, kuna
suureneb bradükardia ja AV blokaadi oht,
- stimuleerivad kõhulahtistid, kuna suureneb hüpokaleemia ja seega ka ventrikulaarsete
rütmihäirete oht.
- fluorokinoloonid, kuna võivad pikendada QT intervalli ning seeläbi suurendada torsades de
pointes tekkeriski.

Ettevaatus on vajalik, kui koos amiodarooniga manustatakse järgmisi ravimeid:

Preparaadid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat:
- kaaliumi eritumist suurendavad diureetikumid,
- kortikosteroidid,
- amfoteritsiin B (i.v),
- sünteetiline kortikotropiin tetrakosaktiid.

Hüpokaleemia võib täiendavalt pikendada QT-intervalli ja suurendada ventrikulaarsete arütmiate,
sealhulgas torsade de pointes’ ohtu. Kui nimetatud ravimite kombineerimine amiodarooniga on
möödapääsmatu, tuleb QT-aega jälgida ja korrigeerida hüpokaleemiat kaaliumipreparaatidega. Kui
tekib torsade de pointes’i tüüpi ventrikulaarne tahhükardia, ei peaks manustama antiarütmikume, vaid
tuleks paigaldada ajutine kardiostimulaator ja vajadusel manustada intravenoosselt magneesiumi.

Varfariin:
Suurenenud on veritsuste tekkerisk. Seetõttu on vajalik sagedasem protrombiini aja määramine ja
vajadusel varfariini annuse muutmine (vähendamine 1/3…1/2 võrra) amiodaroonravi ajal ja pärast
seda.

Tritsüklilised antidepressandid, fenotiasiinid, astemisool ja terfenadiin. Manustamine koos
amiodarooniga pikendab täiendavalt QT-aega, suurendades ventrikulaarsete arütmiate, sealhulgas
torsade de pointes’ ohtu.

Südameglükosiidid:
Samaaegse manustamise tulemuseks võivad olla atrioventrikulaarse ülejuhte häired või seerumi
digoksiinikontsentratsiooni suurenemine (vähenenud eritumise tõttu). Amiodaroonravi alustamisel
peab määrama digoksiini kontsentratsiooni seerumis ja kohandama digoksiini annust (vähendama
poole võrra) või digoksiini ära jätma.

Fenütoiin:
Seerumi suurenenud fenütoiinisisalduse tõttu võivad ilmneda fenütoiini üleannustamise sümptomid.
Sel juhul peab määrama seerumi fenütoiinisisaldust ja vastavalt vähendama ravimi annust (1/3…1/2
võrra).

Tsüklosporiin:
Tsüklosporiini seerumitase võib tõusta tänu eritumise vähenemisele - seetõttu peab tsüklosporiini
annust kohandama.

Fentanüül:

Kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda mis võib suurendada fentanüüli
toksilisust.

Teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad ravimid:
Lidokaiin, takroliimus, sildenafiil, midasolaam, triasolaam, dihüdroergotamiin, ergotamiin,
simvastatiin ja teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad statiinid (lihastoksilisus).

Viirustevastased ained:
Proteaasi inhibiitorid (atazanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP
3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase
plasmakontsentratsioone.

Ettevaatus on vajalik üldanesteesia ajal, kuna tekkida võivad atropiinile allumatu bradükardia,
arteriaalne hüpotensioon, südame erutusjuhtehäired ja minutimahu vähenemine.
Anestesioloog peab enne operatsiooni olema teadlik, et patsient tarvitab amiodarooni. Üksikjuhtudel
on amiodaroonravi saavatel patsientidel täheldatud ARDS-i tekkimist, mis on mõnikord ka surmaga
lõppenud. Oletatakse, et selle põhjuseks võib olla kõrge hapnikusisaldus sissehingatavas õhus,
mistõttu peaks amiodaroonravi saavatele patsientidele manustama postoperatiivperioodil hapnikku
ettevaatusega.

Rasedus
Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri. Ravim võib kahjustada loodet ning põhjustada hüpotüreoidismi
ja struumat vastsündinuil, seetõttu on ravim rasedatele vastunäidustatud. Raseduse ajal võib ravimit
manustada vaid erandjuhtudel.

Imetamine
Kuna amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes, on rinnaga toitmine amiodaroonravi
ajal vastunäidustatud. Kui imetav ema vajab amiodaroonravi, tuleb loobuda rinnaga toitmisest.

Amiokordin süstelahusel on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Amiodarooni süstelahuse kõige sagedamini esinev kõrvaltoime on arteriaalne hüpotensioon.
Kirjanduse andmetel kõigub hüpotensiooni esinemissagedus 10 ja 30% vahel (kõige sagedamini 16%).
Hüpotensiooni ja kollapsi esinemine on eelkõige sõltuvuses infusioonikiirusest, mitte annusest. Seega
tuleb täpselt järgida amiodarooni süstelahuse manustamisjuhendit. Vähem rasked, samuti
vasodilatatsioonist tingitud kõrvaltoimed on näopunetus (verevool pea piirkonda, kuumahood),
iiveldus, higistamine. Raske bradükardia, ülejuhtehäired ja atrioventrikulaarne blokaad on esinenud
umbes 5% patsientidest (mõnede allikate järgi vähem kui 2% patsientidest). Südamepuudulikkus,
südameseiskus (asüstoolia, elektromehhaaniline dissotsiatsioon), kardiogeenne šokk, proarütmia
(ventrikulaarne tahhükardia, torsade de pointes) on esinenud 3% patsientidest. Kõrvaltoimete tõttu on
ravi katkestatud umbes 9% patsientidest, kõige sagedamini hüpotensiooni (1,6%), südameseiskuse
(1,2%), ventrikulaarse tahhüarütmia (1%) ja kardiogeense šoki (1%) tõttu.
Kliiniliste uuringute andmetel esinesid amiodarooni süstelahuse lühiajalisel kasutamisel
ekstrakardiaalsed kõrvaltoimed suhteliselt harva. Umbes 2% patsientidest tekkis palavik, 3,9%
iiveldus ja umbes 3,4% patsientidest tõusis maksaensüümide aktiivsus. Pikemaajalise parenteraalse
ravi korral (3 kuni 6 päeva) võivad tekkida ekstrakardiaalsed kõrvaltoimed samal määral ja sama
sagedusega kui amiodarooni suukaudse ravi korral.

Kõrvaltoimed organsüsteemide järgi:


Lokaalsed kõrvaltoimed: Veenisisesel manustamisel võib tekkida veenipõletik, mida on võimalik
vältida tsentraalveeni kateetri kasutamisega.

Kardiovaskulaarsed:
Bradükardia,
südame
erutusjuhtehäired
(sinuatriaalne
blokaad,
atrioventrikulaarse blokaadi erinevad astmed), olemasoleva arütmia süvenemine või uue arütmia
tekkimine, südamepuudulikkus või juba olemasoleva süvenemine. Bradükardia tekkimisel peab annust
vähendama, kasutama kardiostimulaatorit või ravi ajutiselt katkestama. Südamepuudulikkuse korral
tuleb ravi kombineerida kardiotooniliste preparaatidega. Erutusjuhtehäired mööduvad ravi
katkestamisel.

Respiratoorsed: Interstitsiaalne pneumoniit, kopsufibroos, pleuriit või oblitereeruv bronhiit.
Amiodarooni pulmonaalse toksilisuse otsesed või kaudsed sümptomid on köha ja süvenev hingeldus,
väsimus, pulmonaalne verejooks. Ülitundlikkuse korral amiodarooni suhtes tuleb ravi katkestada ja
vajadusel manustada kortikosteroide. Ülalnimetatud kõrvaltoimed mööduvad tavaliselt ravi
katkestamisel. Kliinilised sümptomid kaovad tavaliselt 3…4 nädalaga, röntgenoloogiline leid ja
kopsufunktsioon paranevad aeglasemalt.

Seedetrakti kõrvaltoimed: Iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, isutus, harvemini ka mööduv
maksakahjustus (maksaensüümide aktiivsuse tõus). Võimalikud on ka äge (maksaensüümide
aktiivsuse tõus, ikterus) ja krooniline (pseudoalkohoolne hepatiit, tsirroos) maksakahjustus. Seetõttu
vajavad maksakahjustusega patsiendid eriti hoolikat jälgimist, vajadusel tuleb ravi katkestada.
Maksakahjustuse kliinilised ja bioloogilised sümptomid kaovad tavaliselt ravi katkestamisel.

Kilpnääre: Amiodaroonravi kestel ja ka pärast ravi lõpetamist võivad tekkida nii hüpo- kui ka
hüpertüreoidism. Neil juhtudel peab amiodaroonravi katkestama ja rakendama hüpotüreoidismi korral
asendusravi ja hüpertüreoidismi korral vajadusel türeostaatilist ravi. Pärast amiodaroonravi
katkestamist normaliseerub kilpnäärme funktsioon tavaliselt mõne kuuga.

Närvisüsteem: Perifeerne neuropaatia, paresteesiad, treemor, tserebellaarne ataksia, peavalu,
nägemisnärvi neuropaatia ja/või neuriit, polüneuropaatia, pearinglus, healoomuline intrakraniaalne
hüpertensioon, halvad unenäod, kuulmishallutsinatsioonid.

Silmad: Mikroladestused sarvkesta ja nägemishäired (ebaterav nägemine, vaateväljade ahenemine).
Reeglina ei tekita sarvkesta mikroladestused kaebusi, erandjuhtudel võib esineda värviliste rõngaste
nägemist valgusesse vaatamisel või udust nägemist. Asümptomaatilistel juhtudel ei pea ravi
katkestama, kuid soovitatav on regulaarne oftalmoloogiline kontroll. Raskemad nägemishäired võivad
olla nägemisnärvi neuropaatia ja/või neuriidi tunnusteks. Nende ilmnemisel peab patsiendi
viivitamatult oftalmoloogi juurde saatma.

Nahk: Katmata kehaosade fotosensibilisatsioon, lööbed ja naha sinakashall värvus võivad tekkida
amiodaroonravi ajal ja mõne nädala jooksul pärast ravi lõpetamist. Nahalööbed, Stevens-Johnsoni
sündroom, toksiline epidermolüüs ja angioödeem on harvaesinevad kõrvaltoimed. Nende
kõrvaltoimete põhjuslik seos amiodaroonraviga ei ole kindlalt tõestatud. Hallikassinine nahavärvus
kaob tavaliselt pärast ravi lõpetamist. Haiglast lahkumisel peaks patsient suvisel ajal kandma katvat
riietust ja kasutama päikesekaitsekreeme.

Ainevahetus- ja toitumishäired: kaalulangus.

Üldised haired ja manustamiskoha reaktsioonid: palavik.

Muud: Kirjanduses on välja toodud veel järgmised kõrvaltoimed: kopsuturse, hingamishäired
(bronhospasm, apnoe peamiselt astma ja teiste raskete hingamisteede haiguste korral), angioödeem,
anafülaktiline šokk, müopaatia, epididümiit, impotentsus, vaskuliit, neerude funktsioonihäired koos
seerumi kreatiniinisisalduse tõusuga, pantsütopeenia, neutropeenia, trombotsütopeenia ning
üksikjuhtudel hemolüütiline ja aplastiline aneemia.


Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Amiodarooni intravenoosse üleannustamise kohta andmed puuduvad.

Sümptomid
Suukaudse amiodarooni üleannustamisel kui on tekkinud siinusbradükardia, südameblokaad,
ventrikulaarne tahhükardia, torsade de pointes’ tüüpi polümorfne ventrikulaarne tahhükardia,
vereringe puudulikkus ja maksakahjustus.

Ravi
Ravi on sümptomaatiline. Bradükardia raviks kasutatakse atropiini, beeta-agoniste, glükagooni või
ajutist kardiostimulatsiooni. Arteriaalse hüpotensiooni raviks kasutatakse inotroope ja/või
vasopressoreid.
Amiodaroon ei ole hemodialüüsitav.

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmikumid, klass III, ATC-kood: C01BD01

Amiodaroon kuulub Vaughan-Williamsi antiarütmikumide klassifikatsiooni järgi III klassi, kuigi
omab ka I, II ja IV klassi ravimite omadusi.

Toimemehhanism
Amiodaroon blokeerib tugevalt kaaliumikanaleid, nõrgalt kiireid naatriumi kanaleid ja kaltsiumi
kanaleid, samuti on ta mõõduka tugevusega alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite blokaator.

Farmakodünaamilised toimed
Amiodarooni antiarütmilised toimed on: aktsioonipotentsiaali 3. faasi pikendamine, siinussõlme
automatismi vähendamine, alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni mittekonkureeriv
inhibeerimine, sinuatriaalse, atriaalse ja nodaalse ülejuhte aeglustamine, refraktaarperioodi
pikendamine ning müokardi erutuvuse vähendamine atriaalsel, nodaalsel ja ventrikulaarsel tasemel,
ülejuhte aeglustamine ja refraktaarperioodi pikendamine lisajuhtetees.
Amiodarooni hemodünaamilised ja antiisheemilised toimed on: perifeerse resistentsuse mõõdukas
vähendamine ja südame löögisageduse vähenemine (mis viib südamelihase hapnikutarbimise
langusele), alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni mittekonkureeriv inhibeerimine,
verevoolu intensiivistumine koronaararterites tänu otsesele toimele müokardi arterite silelihastele,
samas säilib südame löögimaht tänu aordirõhu ja perifeerse vaskulaarse resistentsuse langusele.
Amiodaroonil on kerge negatiivne inotroopne toime.
Intravenoossel manustaminel avalduvad eelkõige amiodarooni sümpatolüütiline (alfa- ja beeta-
adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni mittekonkureeriv inhibeerimine sarnaselt II klassi
antiarütmikumidele) ja kaltsiumikanaleid blokeeriv toime (sarnaselt IV klassi ravimitele).
Amiodarooni peamine hemodünaamiline efekt intravenoosse manustamise korral on hüpotensioon,
mis on tingitud süsteemse vaskulaarse resistentsuse langusest ja negatiivsest inotroopsest toimest.
Tavaliselt vererõhk langeb, kuid raskemat hüpotensiooni saab vältida ravimi aeglasema
infundeerimisega. Otsene negatiivne inotroopne toime on vähene ja mööduv (tavaliselt kestab 1 tund
pärast boolusannuse manustamist ja kuni 24 tundi peale infusiooni). Tavaliselt südame minutimaht
(SMM) ei lange, küll võib aga transitoorne SMM vähenemine esineda vasaku vatsakese
funktsioonihäirega patsientidel. Amiodarooni süstimise ajal võib tekkida tahhükardia, mis möödub

umbes 5 minutit pärast süstimist. 10...15 minutit pärast boolussüstet võib tekkida bradükardia.
Bradükardia võib püsida kogu infusiooni vältel. Kui infusiooni kestus on enam kui 3…5 päeva, kaob
bradükardia tavaliselt spontaanselt.
Intravenoosse boolussüste manustamisel avaldub antiarütmiline toime esimese tunni jooksul,
püsiinfusiooni korral saabub maksimaalne toime 2 päeva jooksul.

Lapsed
Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud.
Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel.
Järgnevaid annuseid kasutati laste kliinilistes uuringutes.
Suukaudne
- Algannus: 10 kuni 20 mg/kg päevas 7 kuni 10 päeva jooksul (või 500 mg/m² päevas, kui
väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)
- Säilitusannus: kasutada tuleb minimaalset efektiivset annust; vastavalt patsiendi individuaalsele
ravivastusele võib selleks olla 5 kuni 10 mg/kg päevas (või 250 mg/ m² päevas, kui
väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)

Veenisisene
- Algannus: 5 mg/kg kehakaalu kohta 20 minuti kuni 2 tunni jooksul
- Säilitusannus: 10 kuni 15 mg/kg päevas alates mõnest tunnist kuni paari päevani

Suukaudse ravi vajadusel võib raviga alustada samaaegselt, tavalise algannusega.

Imendumine
Intravenoossel süstimisel saavutab amiodaroon maksimaalse kontsentratsiooni seerumis kiiresti.

Jaotumine
Jaotusruumala on 40 kuni 130 l/kg. Maksimaalne kontsentratsioon südamelihases saabub juba mõne
minutiga pärast intravenoosset süstet. Amiodarooni sisaldus südamelihases on kõrgem kui plasmas.

Biotransformatsioon
Metabolism ja ekskretsioon on samasugused kui suukaudsel manustamisel. Poolväärtusaeg on
üksikannuse manustamise korral keskmiselt 3,2 kuni 20,7 tundi, korduvate annuste või intravenoosse
infusiooni korral aga umbes 50 päeva.
Amiodaroon metaboliseerub peamiselt maksas, osaliselt ka sooles (soole limaskestas). Maksas toimub
metabolism tsütokroom P 450 (isoensüüm CYP3A4) süsteemis. Põhilisteks metabolismi teedeks on
dejodeerimine, hüdroksüleerimine, O- ja N-dealküülimine (deetüülimine). N-deetüülimise käigus tekib
amiodarooni peamine ja farmakoloogiliselt toimiv metaboliit desetüülamiodaroon (mõnede autorite
arvates moodustub see soole limaskestas). Kindlaks on tehtud ka teisi (dejodeeritud) metaboliite, kuid
nende võimalikku kumuleerumist, farmakodünaamikat ja toksilisust ei ole veel piisavalt uuritud.

Eritumine
Amiodarooni eritub sapiga (väljaheitega) ja uriiniga. Kuna amiodaroon metaboliseerub peaaegu
täielikult, leidub eellasravimit väljaheites ja uriinis tühises koguses. Eliminatsiooni poolväärtusaeg
üksikannuse manustamise korral on keskmiselt 3,2 kuni 20,7 tundi. Pikemaajalise manustamise korral
on amiodarooni poolväärtusaeg väga pikk, 13 kuni 103 päeva (keskmiselt 53 ± 24).
Esimestel ravipäevadel kumuleerub amiodaroon organismis. Eliminatsioon algab alles mõne päeva
möödudes. Püsiseisundi plasmakontsentratsioon saavutatakse järk-järgult mõne nädala või kuu pärast.
Ravi lõpetamisel jätkub amiodarooni eliminatsioon veel mõne kuu jooksul. Võttes arvesse ravimi
ülaltoodud omadusi, peaks ravi alustama suurte (küllastus-) annustega, et terapeutiline
kontsentratsioon kudedes kiiremini saavutada.
Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri ja eritub imetavate emade rinnapiima.
Ravim ei ole organismist elimineeritav hemodialüüsi ega peritoneaaldialüüsi teel.


Ventrikulaarse tahhükardia või fibrillatsiooniga, neerupuudulikkusega, maksapuudulikkusega või
südame vasaku vatsakese puudulikkusega patsientid
Ravimi farmakokineetika ei erine tervetel vabatahtlikel ning ventrikulaarse tahhükardia või
fibrillatsiooniga, neerupuudulikkusega, maksapuudulikkusega või südame vasaku vatsakese
puudulikkusega patsientidel, seetõttu ei ole annuste kohandamine vajalik (erandiks on väga raske
maksapuudulikkuse ja vasaku vatsakese puudulikkusega patsiendid).

Eakad
Mingil määral on amiodarooni farmakokineetika muutunud vanemaealistel, kuid need muutused on
kliiniliselt ebaolulised.

Diabeetikud
Hiljuti diabeetikutel läbiviidud kliiniline uuring näitas, et sellel kontingendil kujuneb amiodarooni
antiarütmiline ja pulsisagedust langetav efekt aeglasemalt, kuigi farmakokineetilised näitajad
(kontsentratsioonid seerumis) ei ole muutunud. Põhjus ei ole lõplikult selge, kuid arvatakse, et see
võib olla diabeetilise neuropaatia tulemus.

Lapsed
Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Olemasolevates andmetes ei olnud lastel võrreldes
täiskasvanutega erinevusi märgata.

Desetüülamiodarooni (DEA) farmakokineetika on sarnane amiodarooniga. Intravenoosse manustamise
(boolussüste või infusiooni) järgselt ei teki DEA-i olulises hulgas (kontsentratsioon seerumis ei ületa
0,05 mg/kg). DEA kontsentratsioon tõuseb aeglaselt pikemajalise ravi käigus, saavutades mõne nädala
või kuu jooksul umbes 80% amiodarooni kontsentratsioonist. DEA jaotub organismis sarnaselt
amiodarooniga ja tema jaotusruumala on 68…168 l/kg. DEA metabolism ei ole päris selge,
tõenäoliselt toimub see sekundaarse dealküülimise teel primaarseteks amiinideks. Eliminatsioon
toimub sarnaselt amiodaroonile, kuid tema eliminatsiooni poolväärtusaeg on isegi pikem kui
amiodaroonil.
DEA farmakodünaamilist toimet inimesele ei ole piisavalt uuritud. Loomkatsetes on leitud DEA-l
amiodarooniga sarnased elektrofüsiloogilised ja antiarütmilised toimed.

Prekliinilise ohutuse andmed

Ägeda toksilisuse uuringud laboriloomadel näitasid, et amiodaroon on vähetoksiline (DL on rohkem
50
kui 3 g/kg). Pikemaajalisel manustamisel on leitud maksa- ja kopsukahjustust.
Reproduktiivsusuuringute andmetel toimib amiodaroon fertiilsusele ja on embrüotoksiline, kuid
teratogeenset toimet ei täheldatud. Mutageense toime kohta andmed puuduvad. 2-aastases
kartsinogeensuse uuringus rottidel põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete kasvajate
(adenoomide ja/või kartsinoomide) esinemissageduse suurenemist mõlemast soost loomadel annustes,
mis olid samaväärsed kliinilise ekspositsiooniga. Kuna mutageensuse leiud olid negatiivsed, on sellist
tüüpi kasvajate puhul pakutud pigem epigeneetilist kui genotoksilist tekkemehhanismi. Hiirtel
kartsinoome ei täheldatud, kuid ilmnes annusest sõltuv kilpnäärme follikulaarne hüperplaasia. Need
rottidel ja hiirtel täheldatud toimed kilpnäärmele on kõige suurema tõenäosusega tingitud amiodarooni
toimest kilpnäärmehormoonide sünteesile ja/või vabanemisele. Nende leidude tähtsus inimesele on
vähene.

Bensüülalkohol (E1519)
Polüsorbaat 80
Süstevesi

Amiodarooni ei tohi segada samas süstlas või infusioonipudelis teiste ravimitega.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

3 ml süstelahust (150 mg amiodaroonvesinikkloriidi) ampullis: 5 ampulli pakendis.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.