lost in this space 06.12.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

pean alustama sellest mida mina tunnen ja tean:
lapsepõlvest mäletan peksmisi, alandusi, mõnitamisi ja ähvardusi ema poolt.. kes oli mulle kõik. Mäletan hetki kus mul oli vend aga ema andis ta lapse isa kasvatada.. peale seda ma sisimalt vist andsin alla.. hakkasin lapselikke koerustükke tegema ja tähelepanu võitma kuna mu ema vahetas mehi nagu sokke. Kogu mu lapsepõlv oli võõraid onusid täis ja minu jaoks aega emasuheteks ei jätkunud. Oli vaid igal sammul meeldetuletus,et olen üleliigne..õppisin sellega elama.. sest rohkem valikuid ei olnud.. aga mäletan,et siiski püüdsin tähelepanu võita,sest mu ema oli võimukas ja kogu mu ülejäänud suguvõsa jaoks olin ka nii tähtsusetu ja olematu.. aga lapselikult proovisin tähelepanu võita pahandustega, mis oli tagantjärele lollus.. maksin nende eest karmilt.
hetkel olen 26a noor naine ja ikka nutan kui meenuvad need hetked....
ma sain iga asja eest peksa ja korralikult... nii enda tähelepanupüüdude eest kui ka niisama,sest olin lihtsalt ristiks ees ... ma kannatasin kõik tänu sellele,et mõtlesin oma vennale, kelle ema ära andis,et tema ei pidanud seda kannatama.
hiljem lahkusin kodunt.. suurte kompleksitega ja kartusega elu ees..sest peas kummitasid sõnad- sa ei saa millegagi hakkama, vaata milline sa oled jne...
aga ma suutsin ennast sellest eemale hoida..põgenesin lausa välismaale.
sain sealt küll enesekindlust aga mineviku eest ei põgene.
mu ema siiani üritab mu elu kontrollida, sest ta on võimuka iseloomuga aga olen niipalju suutnud vastu astuda,et keegigi mind usub mu suguvõsast ning ma hoian oma emast eemale.
öeldakse,et anna andeks oma vaenlasetele.. siis saad ka rahu.
andsin... see kestis 6 kuud ja siis ema näitas taas oma õiget palet.
ma armastan teda, aga ma tean,et ma ei suuda elus edasi minna kui ma pole sellest üle saanud.. see mõjutab kõike mu elus.
aga mu ema ei tunnista iial,et ta oleks üldse midagi valesti teinud.

ma ei tea kuidas minna elus edasi,tean,et põgenemine ei tee asja paremaks.. vahel on mul tunne, et ma kujutan seda kõike endale ette aga siis on nii valus südames..et nutan.
ma ei oska enam edasi elada.. kummitusena elab mu ema mul kuklas aga ma armastan oma kadunud pere..
tunnen,et pole millekski võimeline ning millekski väärt...
aga ma tahan elada!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kotkad lükkavad teatud vanuses-nooruses pojad pesast, et nad iseseisvalt elu alustaksid. Seda vajab ka inimene ja seda eelkõige psühholoogiliselt. On vaja elada OMA elu ja oma tõekspidamiste järgi. Vanematearmastus ei kao kuhugi, seda karta vaja ei ole. Diplomaatia ja "näitemäng" heas mõttes, rosoluutsus ja enesekindlus panevad asjad paika.
Tähelepanu saame sellega, et teeme midagi hästi. Hästi teeme seda, mis meile meeldib, milles oleme andekad. See annab enesekindlust ja lätitab meile kiitust.
Iga inimene on mingis vallas andekas või isegi geniaaalne. Leida oma ala, sellel alal edeneda, endale ja ühiskonnale sellega rõõmu pakkuda. Ja siis on vajalik ka lähisuhe - kellega seda rõõmu (vahetevale ka muret) jagada.
Vahetevahel ka pihtida.
Puhkus taastab olemasolevad potentsiaalid. Elu on olevikus ja seda tulebki täiel rinnal nautida.
Meil ei ole ju Quantanamo piinakambrid - kaasaegne inkvisistsioon - kus piinatakse välja infot ka nendelt, kelledel seda ei ole olnud ja ei saagi olla.
Aga olemasolevast hingevalust on vaja lahti saada.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.