Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

Tere MInd ajendasd kirjutama MUreliku kurtmised ...

Autor: kriitik 23.05.04 00:58

Tere
MInd ajendasd kirjutama MUreliku kurtmised ja neile saabunud vastukajad.
Olen ise juba 7 aastat ülesöömisega võidelnud, aga tänaseni pole suutnud asjast üle saada. Tegelikult, kas saabki siin rääkida võitlusest. MInus on nagu 2 isikut: üks, kes ütleb ,et nii ei ole hea, ilus ,mõttekas, tervislik jne, ja teine, kes tunneb mõnu õgimisest... sest tungi tekkides kasvab pinge ( kuidas ja kus saab segamatult oma mõte teoks teha, süümepiinad õgimismõtte tekkimisest ,,) ja kui siis lõpuks saad hakata pistma suust sisse kõike,mis võimalik, siis on ikka hea tunne mingiks hetkeks.Isegi süümepiinad ei pääse esile. Aga tegelikult tahtsin välja jõuda selleni, et see terveks saamise soov pole ilmselt niivõrd tugev või endale selgeks tehtud,sest muidu jätkuks jõudu, viitsimist ja tahtmist võidelda.
Loomulikult on raske ja vastik ja närvesööv püüda astuda vastu tungile, sest sellel "teisel poolel " sinus on väga tugev ja kindel positsioon. Aga, ükski võitlus õige asja eest ei ole ega peagi olema kerge. Seetõttu arvan, et ka mina pole suutnud terveneda, kuna mul pole piisavalt motivatsiooni ja julgust võidelda. Tahtejõudu on küll, aga tahtejõud päädib kõik selles"teises".

Ilmselt olen liigselt harjunud juba oma haigusega. Kui varemalt olin alalises kohutavas masenduses ja depressioonis, siis praegu olen ma üldiselt väga rõõmsameelne ning kõiges, peale söömise optimistlik.
Mureliku kirjad tekitasid ühelt poolt kahjuks suurt sarnasust enesega, aga ka pahameelt.
Kõik on õige- sul on raske, see haigus on üks suur jama kaelas ja sul on tähelepanuvajadus.
Kõige jubedam ongi kogu loo juures see, et ka see, kui sa näed oma kirjutist avalikkuse ees, sa saad oma mure kusagil välja rääkida ja sulle tuleb hunnikute viisi kaastunnet, soovitusi- see kõik tekitab sinus teataval määral NAUDINGUT (tunnista seda endale)...aga NII EI TEKI MINGEID MUUTUSI paranemise suunas.
Olen ise selle etapi läbinud. Pöördusin ka mingisuguses portaalis oma murega rahva poole, lootuses,et äkki saan tuge, äkki antakse mingi võlunipp paranemiselks. Samamoodi hakkasin oma haigust ära kasutama suhetes lähedastega- psühholoog ja muud tegelased soovitasid oma haigusest rääkida lähedastele. Teised teadsid , et ärritustele ja probleemidele reageerin õgimisega, vajan koduste toetust ja mõistmist.Nii püüti minuga ilusti ja "õrnalt " ümber käia. Tegelikult selline asi ei meeldinud, nii tundsin end vabsee hulluna, aga alateadvus oli ilmselt olukorraga rahul)see oli võimalus, et mind kuulati, minuga arvestati, minu vastu tunti huvi. Aga paranemist polnud märgata- asi jätkus oma endist rada tõusude ja mõõnadega. Kui siis elukaaslane korra vihastas, öeldes, et ta ei suuda sellist pinget taluda(ta ei julge minuga vabalt kõigest rääkida ja et ma olen liiga harjunud oma haigusega ), siis vihastasin omakorda ise - tõde oli valus kuulata ja tegelikult ei tahtnud ma sugugi, et teised minu pärast kannataksi.Samal ajal tekkis suuremat sorti enesehaletsus.
Erinevalt sinust, Murelik, olen olnud juba 2X haiglas,,, kuu aega ilusat, õgimismõteteta ja muretut elu- selle aja jooksul tundus, nagu ei eksisteeriksiki toitumishäireid. Mulle meeldib, kui minuga tegeldakse.
Haiglast väljas aga tuleb hakata elama jälle tavalist elu, kus päevakavsse tuleb ootamatuid muudatusi, pead ise endale süüa tegema, käima sünnipäevadel, tähistama jõule jms. Ja sa pead jälle ISE hakkama saama.
¤¤¤
Paistab ,et enamus saatusekaaslasi harrastab psühholoogi ja psühhiaatriga kohtumisi ära jätta või määramata kaugustesse edasi lükata. Muidugi, on äärmiselt raske minna iga kord teatega, et läänerindel muutusteta. Ka mina tunnen nii ja pole juba pool aastat või isegi rohkem arstiga ühendust võtnud. Tunnen häbi enese ja teiste ees- teised püüavad aidata, aga mina raiskan endiselt meeletuid summasid vaid selleks et "täie raha eest rasvuda või oksendada". Valetada nagu ka on piinlik, eksju.
Seda viimast olengi juba tükk aega harrastanud. Minu,nüüdseks endine elukaaslane,mõned sõbrad ja õppejõud teavad, et olen nüüd terve (mis siis et oma 15 kg raskem> enne kõikusin 52-56kg vahel, nüüd 64-70 vahel; pikkust on 169 cm), vanemad teavad,et õgimist esineb harva, minu uued ühikakaaslased ja kursusekaaslsed ei tea asjast üldse mitte midagi.
MA EI VAJA KAASTUNNET! Tean et see on minu elu kõige jõhkram mõjutaja. Sellest on väga kahju, aga kindlasti ei vaja ma kõikide inimeste kaastundlikke pilke, mul pole seda vaja,et kui ma ärritun, siis mõeldakse- oi, ta ju buliimik; kui ostan jäätise , siis kohe ,et kas tal tuli jälle "hoog"peale. Buliimiku või anorektikuga pole mõtet kaasa nutta. Samas saan aru, et inimesed tahavad aidata- vbl tõesti mõjub see, kui kõik soovitavad arsti juurde minna. Aga mitte keegi, isegi arst ei saa aidata, kui sa ise ei julge ja ei viitsi võidelda, teha kaastööd aitajatega.
Olen mõelnud, et vbl aitaks üks väga, väga hea ja julge sõber,kes oleks KARM, RANGE,aga JÄRJEKINDEL ja õiglane. Selline, kes ei laseks sul nutta, enesehaletsusega tegeleda ning kõikides asjades oma "MA-OLEN-JU-HAIGE" kilbi taha pugeda. Ta peaks olema see, kes paiskab sulle näkku kog

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada