Tervislik toitumine 865 teemat   948 postitust foorumis

Lisa vastus

Minu praegune olukord: homsest saab homme! Tahtsi ...

Autor: murelik 19.05.04 13:43

Minu praegune olukord: homsest saab homme!
Tahtsi uut nädalat alustada nii, et teen hästi tagasihoidlikult toitumise menüü - ainult juurikad ja ohtralt vett.
Proovisin kaks päeva süüa juurvilju, ainult juurvilju umbes 2kg päevas. Aga ikka juhtus kolmandal päeval see, et õgisin ennast kurguauguni täis ja pugesin ruttu magama. Siis ärkasin öösel ja jätksin sealt kus pooleli jäi ja siis hommikul tundus mulle, et midagi ei anna enam päästa ja sõin veel nii mis meeletu, nii et külmkapp oli lõpuks tühi.
Kui külmkapp tühi oli, siis asusin kamajahu kallale ja sõin lihtsalt supilusikaga kama ja siis teelusikaga võtsin iga ampsu kõrvale ka suhkurt teisest topsist.
Siis läksin tööle ja piinlesin ja kirusin ennast mõttes ja lubasin, et homme teen omale veepäeva. No nii sellest veepäevast ei tulnud midagi välja, sest suutsin ikka 0,5kg juurikaid ära süüa.
Kaal on tõusnud juba üle kuu aja ikka 1,2kg nädalas.
Aga ma pean suutma ennast ohjeldada, ma pean ise sellega toime tulema, sest kuidas ma siiamaani tulin toime ja enam ei saa endaga hakkama. See pole ju võimalik, kuidas saan nii nõrk olla. Sellised küsimused keerlevad mul peas.
Täna aga olukord selline, et öösel toimus suur õgimine - plaaditäis kooki, päts leiba, pool latti vorsti ja hapukoort pool pakki ja kamajahu ja ruttu teki alla magama.
Täna tõotasin, et teen veepäeva, aga nüüd söön juba juurvilju. Proovin siis piirduda selle 0,5kg. KAS TOIMISN ÕIETI, ET SÕIN VÕI POLEKS PIDANUD. Kas peaksin veepäevi tegema. MA EI TAHA, ET KAAL TÕUSEKS.
Tahan lõpuks normaalselt elada, aga miks omet, miks juhtub see ikka pea igal öösel, et õgin meeletult, kuid samas tean, mis teen.
Kui õgima hakkan, siis nagu löön kõigele käega ja mõtlen, et küll homsest alates kõik tasa teen. Aga enam ei suuda kuidagi tasa teha, ei suuda enam söömata olla nagu varem. Miks? Miks ometi?

Aitäh, et tunnete muret. See näitab , et vähemalt keegi mõistab. Sest kodus ei mõista keegi mu muret, sest nad ei näe, kuidas ennast täis õgin. Kõik toimub hästi tasakesi ja salaja. Ema on öelnud, et mis seal ikka, söö siis normaalselt ja kõike ja.....Ühesõnaga, mis seal ikka rasket on...

Siis mõtlen, et mis need arstid ikka teha saavad, sest anorektik ma ei ole ja kaal ka tõuseb. Seega peaksid nad ju õnnelikud olema. Kas hakkavad mulle tervislikust toitumisest loengut pidama. Aga ma tean ju kuidas tervislikult toituma peab. Ma tean, aga jah praktikas ENAM rakendada ei suuda.
Ja mis see arsti moraali lugemine ikka aitab.

Korra perearst juba pani mind spetsialisti juurde kirja, aga ma ei läinud. Ei läinud, kuna tahtsin ise endale veel ühe võimaluse anda, et ise oma jõuga sellest välja tulla. Aga ikka hoog hoo otsa ja jälle uuesti üritamine.

Aga tegelikult see pole ju tervisele kahjulik - ma ei näljuta ennast.

Seega ikka pean edasi üritama.....

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada