Stress 964 teemat   1 286 postitust foorumis

Lisa vastus

Mis oleks parim lahendus?

Autor: sander 06.03.17 00:19

olen juba pikemat aega iseendaga kimpus... ei leia põhjust miks eksisteerida. Tunnen, et pole midagi väärt, ei sõpru ega muud sellist. Tunnen, et kõik vaid tahavad midagi, ma einult annan, aga tagasi ei saa midagi. Olen aru saanud, et suudan kõike vaid halbades toonides näha, tänu katkisele perele (domineeriv ema ja joodikust isa) olen kaotanud eneseusu ja üritanud enda eksistentsi lõpetada... Kõik oli kuni väga suure lolluseni, mille ma hiljuti tegin väga kohutav, kuid peale seda kui ma olin käinud surmale nii lähedal tundsin hetkeks elurõõmu.. nii päeva või poolteist... lubasin endale, et nüüd võtan end käsile, kuid lootusetuse tunne kipub taas peale tulema... ma ju tean, et ma tegelikult ei taha surra, kuigi see oleks kõige kergem, kuid jah kõige isekam lahendus. kuid samas ma mõtlen, et inimesed saaksid ju aja peale sellest üle ja mina oleks probleemidest lahti.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Markus   06.03.17 16:16

Tunnen end igapäevaselt samamoodi, aga ma mõtlen, et kui ma palju töötan saan ma sellest kohast välja. Ära kaota lootust ürita alati leida asja positiivne külg. Näe vaeva ja kõik mida sa oled unistanud saab tõeks.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: Kats   19.03.17 11:25

Olen tundnud niimoodi aastaid ja aiman, kui raske sul on leida motivatsiooni midagi teha, kuhugi püüelda või üleüldse põhjust, miks elada. Olen samuti väga katkisest perest, kogenud mitmeid traumasid lapsepõlves ja ka edasine elu on läinud üle kivide ja kändude, vahel paremini, vahel täiesti lootusetus mustas augus. Läbinud selle perioodi, kus ignoreerisin kõike seda p'ska, vältisin reaalsuses elamist nii et rügasin tööd mitmes kohas, üritasin lõpetada keskkooli, samal ajal ka pidutsesin, kuritarvitasin alkoholi ja narkootikume. See ei toimi. Pärast ebaõnnestunud enesetapukatset hakkasin rohkem tegelema asjadega, mis mind tegelikult seestpoolt sõid ja nii kaugele viisid. Soovitan sul siiski leida endale sobiv psühholoog ja vajadusel ka psühhiaater, kellega hakata neid vanu puntraid vaikselt lahti harutama. Ma ei ütle, et kõik kohe korda saab. Mina võtsin need teemad ette 20.-aastaselt ja praegu, mõni aasta hiljem, saan enda eluga oluliselt paremini hakkama. On raske, eriti periooditi aga isiklikult tunnen, et kui psühhoteraapia oleksin tol korral pikalt saatnud, poleks ma praegu siin ja jõudnud punkti, kus ma tegelikult reaalselt ELAN elu ja oman unistusi, eesmärke, tulevikuväljavaateid. Loodan, et otsid/leiad abi ja soovin Sulle parimat! :) Ole vapper!

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada