Stress 872 teemat   1 163 postitust foorumis

Lisa vastus

ma olen 15aastane tüdruk, 163cm pikk. oma ...

Autor: enam ei suuda 05.10.09 19:57

ma olen 15aastane tüdruk, 163cm pikk. oma praegust kaalu ma ei tea aga selle aasta mai kuus kaalusin 36,7kg..jahh, see on kaal milleni ennast viisin. kõik sai alguse sellest et umbes aprilli alguses tuli mulle pähe mõte et ma pean hakkama alla võtma, ma polnud endaga rahul. kaalus 48kg. umbes kahe kuuga võtsin alla siis 12kg. ma ei näljutanud ennast, vaid sundisin lihtsalt loobuma kõigest, seadsin oma mõtted eemale. ja vb sellepärast mul polnud kunagi kõht tühi et ma ei lubanud endal mõelda selliseid mõtteid nagu ma tahaks süüa. pidevalt sundisin ennast. karistasin koguaeg millegi eest, aga ma ei tea mille. mulle öeldi koguaeg et: oi sa oled nii peenike ei julge kallistadagi!! mis sinuga toimub kullake, ega sa endale viga ei tee?? ja kõige selle peale ma aind naersin ega vastand midagi. mina ju teadsin mida ma endale teen ja küllap aimasid ka teised aga ma eitasin seda kõike ja ei teinud väljagi teiste arvamusest. minul oli hea näha kuidas kõik riided mulle nii suured on ja kuidas igaltpoolt kondid väljas on ja kuidas ma sain ennast nii pisikeseks kokku suruda et ise ka ei usu kuidas see küll võimalik on. eks ma arvan et teiste silmis nägin ma päris kohutav välja, aga ma ise olin kuradima rahul. aga siis ühekorraga tuli mulle jälle meelde kui palju on häid toite ja millest ma kõik olen loobunud...ma ei mäletanud enam saia maitsetki. ja siishakkasin sööma juuli alguses...alguses ei tulnud midagi juurde, nagu mitte midagi kohe, imestasin ka ise ja see ainult veel innustas sööma. ma mõtlesin koguaeg et ahh ma ei võta ju juurde ja häid toite oli nii palju koguaeg et lihtsalt pidin kõike sööma. mul oli meeletuid õgimishooge. ma veetsin köögis järjest mitmeid tunde ja aind tegin süüa ja sõin. keegi ei öelnud mulle midagi halba kes mind söömas nägid ja nii ma lubasingi endale seda kõike. juuli algusest augusti keskpaiganu olin ma juurde võtnud nii umbes 5kg kõige rohkem, mul oli superilus keha tegelikult, ma olin nii õnnelik ja tahtsin lõpetada söömist et endam mitte kaalu juurde saada aga alla ka ei tahtnud võtta sest tundsin et nüüd olen endaga rohkem rahul kui iial enne. aga ma ei suutnud söömist lõpetada...see oli saanud mulle harjumuseks .ma olen toidusõltuvuses ja seda siiamaani. alates 17ndast augustis olen ma iga päeva õhtul mõelnud et nüüd on kõik, homsest ma enam ei söö! maei tohi juurde võtta!! aga ma pole sellega hakkama saanud..ma ei suuda loobuda enam söömisest sest olen aru saanud et toit on hea ja maeisuuda ennast peatada ega kontrollida. ma olen sööginarkomaan.veedan endiselt köögis iga päev mitu tundi, lihtsalt süües. ma näen kuidas inimesed mind vaatavad sest ma olen tohutult juurde võtnud...ma kaalun 58kg. ja see kõik on ladestunud pekina. niiet kui ma ennem võtsin kahe kuuga 12kg alla siis nüüd olen umbes 2kuuga...halb öeldagi kui palju ma olen juurde võtnud. ja sellele ei näi lõppu olevat. ma eisuuda lõpetada. ma e itea mida teha. ma ei oska ega suuda enam kuidagi olla. ma ei taha juurde võtta, ma näen kohutav välja, ma eemaldun inimestest iga päevaga aina enam, väljas käimise asemel söön kodus meeeletult, koolis läheb halvasti, pinge on nii suur, kõik vahivad mind ja mina ainult söön ja valetan iseendale. ma ei oska enam midagigi öelda,see kõik teeb nii kuradima haiget et kuidas ma end küll olen niiviisi käest lasknud...tahaks lihtsalt ära kaduda,end surnuks süüa, oleks õnnelik surm. sest praegu ainus asi mis mind õnnelikuks teeb on hea maitsega söök. haige inimene olen ja ma ei tea mis edasi saab. täna olen jälle niiipalju õginud ja õgin praegugi. lubasin taaskord endale et ma homme enam eisöö ja nüüd jälle võtan alla et mulle mu riided jälleselga läheks , eks vaatab mis homme saab. ma tüesti loodan et suudan end talitseda või juhtub midagi et ma enam süüa eisaaks, nt mandliopp. ma lausa unistan sellest et oleks mingi eriti nõme põhjusmiks ma süüa ei saaks, sest miski muu mind peatada ei suuda.
ma lihtsalt pidin seda kõike kellegile räääkima,sest ema mind nagunii ei kuula. teda ei huvita kuidas mul on ja ma olen sellega juba harjunud. ja kui seemind jälle kurvastab siisküll söök asja parandab....
ma palun, Jumal, aita mind. ma ei saa enam ammu juba ise hakkama.

Teata sobimatust kommentaarist
Autor: skorpion   02.03.10 10:58

kulla tüdruk.see iseenesest,et julged oma lugu siin välja öelda on juba midagi.Ega jumal sind ei aita,kui sa ise ennast ei aita.Külasta julgelt PSÜHHOLOOGI ja ära häbene oma muredest talle rääkida.Arvaku teised mida tahes,aga eeskätton sinu tervis tähtsam.OLE AINULT JULGE JA TEGUTSE.Kõike head soovides..S

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada