Stress 870 teemat   1 161 postitust foorumis

Lisa vastus

Ma mõistan teie muret ja tahaksin aidata. ...

Autor: Aksile 25.03.04 09:03

Ma mõistan teie muret ja tahaksin aidata. Iseasi muidugi, kas ma seda oskan. Kas teie lähedasel ikka on "raske depressioon" ? Või on diagnoosiks siiski midagi taolist nagu "depressiiv-maniakaalne psühhoos"? See on seisund, mille puhul vaikne ja osavõtmatu tühjusse vaatamine vaheldub erutusseisundite ja jälitamismaania hoogudega. Minu kadunud meheema, iseenesest ääretult sõbralik ja lahke inimene, põdes aastakümneid skisofreeniat just eelkirjeldatud tunnustega ja oli perioodiliselt Merimetsas ravil. Kodus olles püüdis ta vältida rohtude võtmist, kuna need tegid uimaseks (ja seda nad tõesti tegid!), peitis rohud ära või viskas minema. Ja tema uuesti haiglasse saamine muutus pidevalt raskemaks ja meile hingeliselt hirmsamaks, alati tuli kasutada füüsilist jõudu jan hirmu miilitsa kujul. Äraviimise juurde kuulusid siis pikad ja kurjad tiraadid, milles leidsid väljenduse kõik maaniad ja ettekujutused, ja seda ikka meie aadressil.
Haiglaskäimisedki olid isegi minu jaoks kohutavad, minu mehe jaoks muidugi eriti piinarikkad. Meie igatahes püüdsime sealt kiiresti ära joosta kohe pärast lubatud aja lõppemist. Saime aru, et meile nii armsa inimese haigussesiundi pealtvaatamine on asjatult raske. Kõik haiglas nähtu ja kogetu tuli meile pidevalt meelde ka siis, kui ta oli kodus ja ajutiselt terve ning raskendas tema aktsepteerimist ajutiselt terve inimesena. Ka raviarst ei näinud meie pikemal viibimisel mingit positiivset mõju haigele.
Praeguse elukogemuse ja pika TV vaatamise põhjal julgen öelda, et psüühiliselt haige inimesega suhtlemisel ei ole midagi ühist USA filmides sageli näidatava koomas viibiva haige juures istumisega ja temaga kontakteerumisega alateadvuse kaudu. Psüühiliselt haige inimeseni jõuab kõik moonutatud kujul või siis puudub tal üldse kontakt reaalse välismaailmaga. Võib-olla tasuks teilgi lõpetada enesepiinamine? See on muidugi minu sügavalt isiklik arvamus, võib-olla teie arstid arvavad teisiti.
Kõik, mida te oma lähedase seisundi kohta kirjeldate, on mulle tuttav. Eriti just "lavastamine" ja vandenõuteooriad. Te küsite paranemisest. Kahjuks ei paranenudki mu meheema (keel tõrgub teda nimetamaks ämmaks, sest ta oli mulle armsam ja lähedasem kui mu oma liigkarm ema!) oma haigusest. Õnneks ei pidanud me nägema tema aeglast vajumist mingisse jubedasse stuuporiseisundisse, sest ajuinfarkt viis ta ühe hetkega ja jäädavalt 69aastasena. Ilus ja kerge surm, olime selle eest tänulikud.
Kindlasti on viimastel aastatel leitud uusi ravimeid ja ravimeetodeid, eriti skisofreenia jaoks. Kui aga teie arst näeb ikka vaid depressiooni ehk masendust, siis ma ei tea...
Depressioonist aga niipalju, et selle kohta on mul isiklik ja põhjalik kogemus, üks eriti raske ja pikaajaline, teine kergem. Olen masendusest mõlemad korrad õnnelikult ja suhteliselt lihtsate vahenditega välja tulnud ja leidnud taas elurõõmu, aga just selle viimase kaotamine ongi masenduse puhul peamine. Ma ei ole kunagi kuulnud või lugenud, et masendus tekitaks agressiivsust või hirmusid teiste suhtes, sest tegemist on vastupidiselt täieliku ükskõiksuse ja huvi puudumisega nii ümbritseva maailma kui lõpuks ka iseenda suhtes.
Ma ei tea, kas minu jutust on mingit kasu. Kõige kindlam oleks teil minna Arstide poolele ja küsida seal konsulteerivate (minu arust haruldaselt empaatiliste ja arvatavasti üldse Eesti parimate) psühhiaatrite käest nõu: kas teie lähedasele on ikka pandud õige diagnoos ja ravi. Ja kas teie ise olete kõigest õigesti aru saanud.
Teile vastupidavust soovides
M-u

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada