Nahakandidoos Autor: Helgi Silm

Nahakandidoos on teise nimega naha pärmseentõbi. Inimese limaskestade normaalse floora hulka kuuluv pärmseen Candi-da albicans võib organismi vastupanuvõime vähenemise korral põhjustada nahavoltide ja küünevallide piirkonna naha ning küünekahjustusi. Nahakandidoos võib tekkida suhkurtõve, immuunpuudulikkuse ja rasvumise korral, pikaajalise glükokortikoid-, antibakteriaalse või tsütostaatilise ravi järel, aga ka raseduse ajal. Käte naha haigestumist soodustab töötamine niisketes tingimustes ja kodukeemia rohke kasutamine.

Haudumuse ehk kandidootilise intertriigo korral esineb aeg-ajalt ilmnev või pidev sügelus nahavoltides (kaenlaalused ja kubemevoldid, rindadealune piirkond, tüsedatel kõhunahavoldid), kus tekivad laialdased punetavad läikivad kolded, mida ümbritseb matsereerunud (pehmenenud) marrasknahaga ääris.  Haigestunu peaks kandma avaraid rõivaid ning nahavolte sageli pesema ja õhutama.

Sõrmedevahelise kandidoosi korral tekib tervest nahast teravalt piiristunud erosioon (marrasknaha pindmine defekt – marrastus) tavaliselt 3.–4. sõrme vahele ühel, harva mõlemal käel. Erosiooni ümbritseb pärlmutrine irdunud marrasknaha ääris. Nahk sügeleb. Haiguse teket soodustab töö, mida tehes on käed sageli märjad. Mõlema eelnimetatud nahakandidoosi korral on ravi paikne. Kahjustunud nahka määritakse asoole sisaldavate lahuste ja kreemidega.

Kandidootilise küünevallipõletiku korral tekib küünevalli piirkonnas mõõdukas turse ja punetus, küünevallile vajutamisel võib eralduda veidi kreemitaolist eritist. Ravi toimub paiksete seenevastaste vahenditega. Küünekahjustus algab küünevalli kõrvalt. Küünele tekivad kollakad laigud ning hiljem küüneplaat osaliselt laguneb. Diagnoosi kinnitab mütseelide (seeneniidistiku) leidmine haiguskoldest. Haigustekitaja täpseks kindlakstegemiseks tehakse koldest võetud materjalist külv. Küüneplaadi kahjustuse korral kasutatakse paikse toimega vahenditele lisaks ketokonasooli või flukonasooli sisaldavaid tablette, kuni küüs on paranenud.