Kaltsium Autor: Lembit Allikmets

Kaltsium on kahevalentne leelismuldmetall, mida leidub looduses ainult ühendina. Organismis täidab kaltsium mitmeid ülesandeid. Kesknärvisüsteemi, südame, vöötlihaste, silelihaste, skeleti ning vere hüübimissüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks on vajalik kaltsiumi püsinivoo vereplasmas (2,1–2,55 mmol/l). Täiskasvanud organism tarbib ööpäevas 10 milligrammi kaltsiumi kehakaalu ühe kilogrammi kohta, lapse arenev organism 4–5 korda rohkem. Kaltsium reguleerib rakumembraanide läbitavust naatriumi- ja kaaliumiioonidele, närvirakkudes virgatsainete vabanemist, rakumembraanide elektrilaenguid.

Kaltsiumiainevahetust reguleerivad kõrvalkilpnääre, kilpnääre ja D-vitamiin. Kaltsiumipuudusel areneb krampidena ilmnev haigus – tetaania, mis esineb kõrvalkilpnäärme kahjustuse või talitluse puudulikkuse korral. Tetaaniale on iseloomulik lihaste suurenenud erutuvus ning krampide tekke oht. Kõrvalkilpnäärme hormoon parathormoon soodustab kaltsiumi imendumist seedekulglast ja säilitab vere kaltsiumitaseme. Kilpnäärmehormoon kaltsitoniin on vastupidise toimega, soodustades kaltsiumi ladestumist luukoesse ja eritumist neerude kaudu. D-vitamiin soodustab kaltsiumi imendumist seedekulglast, luustumiseks vajaliku kaltsiumfosfaadi teket ja selle ladestumist luukoes. D-vitamiini üleannustamisel ilmneb ohtlikke mürgistusnähte, veres suureneb kaltsiumi- ja fosforisisaldus, kaltsium ladestub veresoontes, neerudes jt kudedes, tekivad seedehäired ja väsimus.

Täiskasvanu päevases toiduratsioonis peaks kaltsiumi sisalduma 1–1,4 g. Kaltsiumi on  palju  piimas,  kõigis  piimasaadustes, köögiviljades, munades. Kaltsiumivaeguse ilmnemisel kasutatakse kaltsiumipreparaate– kaltsiumkloriidi, kaltsiumglükonaati jt sooli nii suu kaudu kui veeni süstituna. Kaltsiumipreparaatide määramise põhilised näidustused on kaltsiumipuudusest tingitud luude hõrenemine (osteoporoos) ja vere hüübimatus.

Vt ka osteoporoos, piim ja piimatooted.