Halvatus Autor: Katrin Gross-Paju

Halvatus ehk paralüüs on lihaste funktsiooni täielik või osaline kaotus kesk- või piirdenärvisüsteemi kahjustuse tagajärjel. Kesknärvisüsteemi kahjustuse korral tekib tsentraalne ehk spastiline halvatus, piirdenärvisüsteemi kahjustuse korral – perifeerne ehk lõtv halvatus. Halvatus võib olla täielik või mittetäielik. Täieliku halvatuse ehk pleegia korral puudub lihastes igasugune tahtele alluv aktiivsus, st tahtlikult pole võimalik kahjustatud lihaseid tööle panna. Mittetäielikule halvatusele ehk kerghalvatusele ehk pareesile on iseloomulik lihaste jõu langus. Sageli muutub haigestumise algstaadiumis tekkinud täielik halvatus, mille korral inimene ei suuda tahtlikke liigutusi sooritada, juba mõne päeva jooksul pareesiks, st aktiivsed liigutused hakkavad jäsemetes taastuma.

Tsentraalse ehk spastilise halvatuse puhul on kahjustatud peaaju motoorsed keskused või pea- ja seljaaju ühendavad motoorsed juhteteed. Selle tagajärjel tekib nii lihasenõrkus kui ka lihasejäikus (spastilisus), refleksid jäsemetel on elavnenud, sageli võib esineda automatisme (tahtmatuid liigutusi) ning patoloogilisi (haiguslikke) reflekse.

Perifeerse halvatuse korral on kahjustatud kas peaaju tüvi, seljaaju teatud piirkonnad või perifeersed närvid. Halvatu lihased on lõdvad, lihaste kõhetumus (atroofia) areneb kiiresti ning refleksid on nõrgad või kustunud. Tsentraalset halvatust võivad põhjustada kõik pea- ja seljaaju haigused, sh insuldid, traumad, progresseeruvad närvisüsteemi haigused, näiteks hulgikoldekõvastus. Perifeerse halvatuse põhjuseks on sageli neuropaatiad (nt suhkruhaigusest tingitud neuropaatia, pärilikud neuropaatiad jt). Halvatusnähtude ulatuse põhjal eristatakse järgmisi seisundeid.

Parapleegia korral on tegemist mõlemapoolehalvatusega, st sümmeetriliste kehaosade, kas käte või jalgade lihaste funktsiooni täieliku kadumisega. Parapareesi ehk mõlemapoolse kerghalvatuse korral tekib kas käte või jalgade lihaste funktsiooni langus, lihasenõrkus. Parapareesi raskusaste on erinev: võivad esineda vaid minimaalsed kahjustusnähud, kuid lihaste funktsioon võib olla ka tunduvalt häiritud. Kui kahjustatud on nii mõlemad käed kui ka mõlemad jalad, on tegemist tetrapleegiaga. Nii parapleegia kui paraparees võib olla spastiline või lõtv. Jalgade spastilise parapleegia või parapareesi tekke peamised põhjused on seljaaju haigused, eeskätt seljaajutraumad. Üldjuhul on seljaaju kahjustus siis kaela- või rinnalülide kõrgusel. Põhjuseks võivad olla ka peaaju mõlemat poolkera kahjustavad haigused (nt korduvad insuldid), mille puhul sageli kaasneb ka osaline käte halvatus. Käte lõtv parapleegia või paraparees on suhteliselt harva esinevad haigused ning peaaegu alati seotud seljaaju kahjustusega kaelapiirkonnas. Jalgade lõtv parapleegia tekib seljaajus paiknevate motoorsete närvide või perifeersete närvide kahjustumisel selgroo nimmepiirkonna traumade korral, kui vigastatakse kõiki seljaajust väljuvaid ja jalgadesse suunduvaid närvijuuri. Jalgade lõtv paraparees on aga seotud seljaajus paiknevate motoorsete närvide rakukehade või perifeersete närvide kahjustusega. See võib tekkida näiteks suhkruhaigusest tingitud polüneuropaatia (paljude perifeersete närvide kahjustuse) tüsistusena.

Eristatakse veel hemipleegiat ehk ühepoolehalvatust, mis tekib peaaju kahjustuse korral. Sel juhul esineb kahjustatud ajupoolkera vastaspoolel käe ning jala täielik halvatus. Kui kahjustatud on juhtiv (põhiliselt vasak) ajupoolkera, kaasneb käe ja jala nõrkusega sageli kõnelemisvõimetus (afaasia). Hemiparees ehk ühepoolne kerghalvatus on vasaku või parema käe ja jala lihaste osaline halvatus, mille tavalisemad põhjused on insult ja peaajutrauma.

Vt ka afaasia, ajurabandus.