Esmaabi välise verejooksu korral Autor: Ants Peetsalu

Esmaabi välise verejooksu korral. Verejooksu peatamine esmaabi korras võib olla esialgne ehk ajutine või lõplik. Verejooksu ajutine peatamine toimub vältimatu abi korras kas kannatanu enese, kaasinimeste või harvem päästeteenistuse ning meditsiinitöötajate poolt. Haavast lähtunud verejooksu ajutiseks peatamiseks kasutatakse üldjuhul mehaanilisi võtteid. Veritsevale haavale asetatakse esmalt steriilne rõhkside, mis suleb venoosse ja kapillaarse verejooksu ning enamasti ka arteriaalse verejooksu. Lamaval kannatanul tuleb lisaks rõhksideme asetamisele vigastatud jäse 25–30 cm võrra üles tõsta, et vähendada verejooksu vigastatud piirkonnast. Kui verejooks ikkagi jätkub, tuleb lisada sidemele veel üks kiht või suruda haava läbi kattesidemete kokku, kuni verejooks peatub. Seejärel on vaja kahjustatud jäse lahastada, et muuta see liikumatuks. Lahastamine soodustab kompressioonsideme paigalpüsimist, kannatanul on nii oluliselt mugavam liikuda või liigutada ning ka transport haiglasse on vähem valulik. 

Tugeva arteriaalse verejooksu ajutiseks peatamiseks kaelal, pea piirkonnas ning jäsemetel tuleb arter esmalt käega kokku suruda. See toimub veritsevast piirkonnast südame pool kindlates anatoomilistes punktides (vt joonis), kus artereid saab kergesti palpeerida ja vastu luud kokku suruda. Meetodi puuduseks on tugev valu survekohas, samuti tõsiasi, et arterit on võimalik kinni suruda ainult lühikeseks ajaks, sest see nõuab tugevat füüsilist pingutust. Niimoodi tehakse vaid esmaabi esimestel hetkedel.

Jäsemete suurte veresoonte vigastuse korral kasutatakse soonesulgurit ja žgutti. Žgutt asetatakse ülestõstetud õlavarre või reie, harva käsivarre või sääre piirkonda haavakohast südame poole. Žgutti ei panda paljale ihule. Õigesti pealepandud žguti korral verejooks lakkab, jäse muutub kahvatuks, pulsatsioon arteritel žgutist kaugemal puudub. Liiga lõdva žguti puhul verejooks ei lakka, vaid koguni suureneb venoosse paisu tekkimise tõttu. Liiga tugevasti pingutatud žgutt peatab küll verejooksu, kuid võib põhjustada närvikoe kahjustuse kuni lihaste halvatuseni. Tuleb meeles pidada, et žgutti tuleb iga 15–20 minuti järel hetkeks (1–2 minutiks) lõõgastada, et ei tekiks pöördumatuid veresoonte, närvide ega lihaste kahjustusi. Ajal, mil žgutt on lõõgastatud, surutakse haaval olevale mähisele, et takistada verejooksu haavast. Žgutiga jäse tuleb lahastada ja märkida üles žguti asetamise täpne kellaaeg, nii et see oleks selgelt nähtaval kohal!

Žguti kasutamise korral on vaja kannatanu kiiresti haiglasse toimetada, seal toimub verejooksu lõplik, operatiivne peatamine. Jahedal aastaajal on vaja žgutiga jäse hoolikalt katta, et vältida külmakahjustusi.

Žguti kasutamise võimalike ebasoovitavate tagajärgede tõttu on enam levinud pneumaatiliste mansettide kasutamine (nt sobib selleks vererõhuaparaadi kummimansett). Mansett asetatakse jäsemele, võimalikult kere lähedale, seejärel tõstetakse rõhk mansetis 10–20 mmHg võrra arteriaalsest rõhust kõrgemaks. Manseti eeliseks, võrreldes

žgutiga, on soonimissurve kontrollitavus, vähene traumeerivus ja meetodi lihtsus.

Tänapäeval kasutatakse järjest enam täispuhutavaid lahaseid, mis haaravad kogu kahjustatud jäseme ning sulevad pehmete kudede verejooksu. Verejooksu lõplik sulgemine ja haava korrastus toimub haigla kirurgiaosakonnas.

Vt ka haav, rõhkside, verejooks.

Arteriaalse verejooksu sulgemise kohad. Pneumaatiline mansett verejooksu peatamiseks. Täispuhutav lahas.