Haav Autor: Irma Nool

Haav on nahka või limaskesta kogu ulatuses läbiv vigastus, millega mõnikord kaasneb ka sügavamal asuvate kudede ja elundite kahjustus. Haavu põhjustavad nii traumad kui operatsioonid. Sõltuvalt vigastuse sügavusest jaotatakse haavad lihtsateks, mille puhul ei ulatu vigastus nahaalusest koest sügavamale, ja komplitseerituteks, mille korral on vigastatud ka sügavamal asuvad koed. Haava põhilisteks tunnusteks on verejooks, valulisus ja koedefekt. Haava veritsemise intensiivsus sõltub vigastuse tekitanud eseme või instrumendi kujust, teravusest, haava asukohast ja purustuse ulatusest. Lõikehaavad veritsevad tugevamini kui muljumishaavad. Torkehaavade korral võivad esineda sisemised verevalumid ja verejooksud, mis algul jäävad mõnikord isegi märkamata. Haavade valulisus võib olla samuti üsna erinev, näiteks kuulihaavad valutavad vähe, kuid muljumis- ja rebimishaavad väga tugevalt. Põskede, huulte, keele, sõrmede ja väliste suguelundite piirkonna haavad ning vigastused on väga valusad. 

Haava paranemise eelduseks on küllaldane vereringe selles piirkonnas, kärbunud koe eemaldamine, sobiva niiskuse ja hapnikuga varustatuse tagamine. Haava ravis tuleb arvestada individuaalseid tegureid, nagu kannatanu vanust, füüsilist seisundit, teisi haigusi ja nende ravi, toitumist, mõnuainete tarvitamist. Paranemist mõjutab lähiümbrus, isegi inimesed, kes haiget ümbritsevad. Haavainfektsioon, haava pidev traumeerimine liikumisel, keskkonna liiga madal või liiga kõrge temperatuur pidurdavad paranemist. Lastel ja hea toitumusega keskealistel paranevad haavad paremini kui eakatel, kehva toitumusega ja kurnatud inimestel.

Esmaabi haavade korral on tekkemehhanismile vaatamata (lõike-, torke-, põrutus-, raie-, laske- jt) põhimõtteliselt ühesugune – tugev verejooks tuleb kõigepealt peatada (käega haava kokku surudes, rõhksideme abil, tugeva arteriaalse verejooksu korral ka pingsideme – žguti või täispuhutava manseti abil). Ravitsemisel tuleb esmalt käed korralikult puhtaks pesta. Haava ei tohiks käega puudutada, vaid panna kätte kaitsekindad. Kui haav on prügine, mullane ehk nähtavalt saastunud, võib selle loputamiseks kasutada apteegist saadavaid desinfitseerivaid lahuseid või puhast joogivett. Joogikõlbmatu kraanivee korral sobib pudelivesi või jahutatud keedetud vesi. Kui on ilmne, et haav vajab õmblemist, ei tohi seda enne arsti poole pöördumist töödelda. 

Haav kaetakse kuiva steriilse sidemega. Side või plaaster asetatakse haavale nii, et selle algus ja lõpp ulatuksid tervele nahale ning side või haavapadi oleks kindlalt haava peal. Haava ja haava ümbrust peaks kontrollima iga 24 tunni tagant. Vigastatud käsi või jalg tuleb tõsta kõrgemale, haavatud kehaosa tuleks võimaluse korral immobiliseerida (muuta liikumatuks). Esmaabivõtete hulka kuulub ka valutustamine, mis on vajalik suurte haavade, põletuste ning lahtiste luumurdudega kaasnevate nahavigastuste korral. Suuremad haavad vajavad õmblemist.

Haava tuleb jälgida, et õigeaegselt märgata infektsiooni tunnuseid: rohke eritis, äkiline verejooks, haava ümbruse turse, punetus, valulikkus, mäda eritumine, haava lahtiminek pärast õmbluste eemaldamist. Haavamädanikule viitavad ka haige halb enesetunne, kehatemperatuuri tõus, pulsi kiirenemine.

Tüsistunud haava ravitakse antibiootiliste salv- ja geelsidemete abil. Surnud kude eemaldatakse dušitades või loputades. Vesi pehmendab koorikud, eemaldab mustuse ja haavas olevad ravimid. Mädase haava puhastamise tõhustamiseks võib kasutada vesinikperoksiidi 1–3%-list lahust. Ravi kestab kuni mädase eritise täieliku lakkamiseni ja nähtava värske granulatsioonkoe (veresoonterikas sidekude) tekkimiseni. Seejärel võib haava kinni õmmelda.

Vt ka esmaabi välise verejooksu korral.