Ema ja tütre kehakaaluga seonduv mure 08.02.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere. Mul on suur mure. Alustan üsna algusest, st. minu lapseeast. Olin alates 5. eluaastast üks pontsakas tütarlaps. Paistsin teistele, olen selles väga kindel, väga elurõõmus, aktiivne ja edukas laps, aga paks laps. Mind narriti pidevalt, väga valusalt ja see tegi mulle metsikult haiget. Nutsin salaja väga tihti ja koolilapsena avastasin ma end narrimiste ajal pidevalt mõtlemast, et miks ma olen siia maailma loodud, sünnitatud? Miks mind on vaja? Ja peas keerlesid erinevad enesetapu mõtted. Õnneks ma ei teinud enesele midagi, kuigi plaanisin küll mitmeid kordi, aga jõe ääres seistes, või katuse äärel olles hakkasin end veel haletsema ka otsa. Ning mõtted jäid mõteteks. Õnneks või õnnetuseks, ei ole ma tänaseni kindel. Seoses suure kehakaaluga tundsin end alati sõprade seltsis viienda rattana vankri all, tahtsin end küll tõestada ja seda muuta, kuid kuni põhikooli lõpuni oli see pigem valus kukkumine. Keskkoolis läks elu natuke kergemaks, sest ma muutusin natuke saledamaks treeningute ja dieedi abil. Hariduse omandamise juures põdesin ikka ja jälle oma kehakaalu pärast - täiesti kohutav, ma ei olnud nõus enam pidama dieete, sest sain aru, et need toimivad vaid siis, kui oled selles süsteemis sõltuvuses ja ei lase end iial vabaks. Aga ma olen lihtne ebatäiuslik inimene ja see variant ei sobinud mulle. Niisiis lõpetasin hariduse põdedes ülekaalulise komplekse, läksin mehele, sain esimese lapse ja siis järsku sain justkui oma ideaalkaalu kätte (probleemide tõttu mehega, sest stressiga ei läinud toit alla) - kaalusin 1,65 cm olles 58 kg. Olin õnnelik. Aga õnnehormoon andis stressivabastuse kehale ja kaal hakkas jälle tõusma. Nüüd olen 3 lapse ema. Kohe 33 aastat vana ja kaalun 77, 78 kg, pidevalt oma kaalu ja sisemise minaga võideldes, tunnen, et see kaal ei ole minu jaoks. Aga langetada ei suuda. Häbi on olla seltskonnas ja pealegi ei sobi see kokku minu iseloomuga, olla edukas, kõigile nähtav, sõbralik, naeratav ja aktiivne. Saan aru, et tõeliselt loll on põdeda kogu aeg. Aga ma teen seda ikkagi. Edasi...mul on 3 last. Nendest keskmine, 5 aastane tüdruk on muutunud ülekaaluliseks. Ta on 1,22 cm pikk ja 33 kg. Ausalt ja otse öeldes - paks, mis paks. Riideid poest raske saada ja need riided, mis saab, on koledad ja suured ja jubedad. Minu süü, saan aru, ise ostan maiustusi, lasen telekat vaadata jne. Olen lasknud vanaemadel oma lapsi hellitada maiustustega. Aga kõik on saanud ju võrdselt. Aga 5-aastane on paks, mis paks. Jube kuulata, kui lapse ema nii lapsest räägib. Tean. Selles see viga ongi, millepärast seda kõike kirjutan. Ma olen oma lapse peale vihane, et ta selline on. Häbiväärne, eks. Aga nii see on. Ma lähen lausa närvi, sest näen temas iseennast. Ma olen kõik oma lapsepõlve pildid ära hävitanud, sest seal oli peal üks suur paks jube tüdruk ja nüüd on see tagasi, nagu nõidus. Ma olen püüdnud olla hea ja arusaadav, aga kui ta küsib süüa juurde või tahab saada midagi magusat, lähen ma marru, tema jonn häirib mind, tema kaebamine õe peale vihastab mind, tema laiskus ärritab jne... ma oleks nagu hullunud ema. Muidugi, ma ei näita seda nüüd nii hullusti kunagi välja, nii nagu siin kirjutan. Aga ma ei saa enesega ja lapse kasvatamisega hakkama, kuna see ülekaal rikub nii minu kui ka minu lapse tuju. Ma ju tean, mis teda koolis ees ootab. Ja selle asemel, et teda lohutada, siis näiteks pükse osta tahtes ja neid mitmeid ja mitmeid poes proovides ( ja ükski paar ei läinud jalga) ütlesin ma oma tütrekesele: no vaata nüüd end, ei saa ju osta sulle midagi ilusat, kui sa muudkui sööki suust sisse ajad... Ma vajan abi, et hakkama saada oma lapse kehakaalu probleemiga ja iseendaga. Tean, et lapse motivatsioon on vanemate teha, aga ma ei oska selles osas...see on nii valus ja õudne... Kuidas saate mind aidata?
Ema

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

TÜSEDUSEGA VÕITLEMINE
21. märts 1910 a

Kindlasti peate pidama nõu endokrinoloogiga – ülekaalulisusel on terve rida haiguslikke põhjuseid. Soovitav oleks kuulata ära ka toitumisnõustaja arvamus, kuigi võib näida, et toitumiskäitumise kohalt olete ise õigetel seisukohtadel.
Psühholoogina saan soovitada panna mõtted liikuma järgmistele võimalustele.
1.
Liigsöömine, kui see pole ainevahetushäire, on organismi alateadlik kiusatus midagi nautida, saavutada rahulolu ja füsioloogilise heaolu seisund. Seda võiks psühholoogia seaduspärasuste analoogia järgi nimetada isegi füsioloogiliseks hedonismiks. (Hedonism on mõnudetaotlus, naudingutele elamine.) Meie organism on võimeline õppima nautima sööke, jooke, magusat, nikotiini, alkoholi, narkootikume, närvikõdi (adrenaliini), orgasmi. Ning tekib füsioloogia ehk alateadvuse kiusatus seda aina ikka jälle kogeda. Eriti psüühiliselt rasketes elusituatsioonides. Meie peame seda sõltuvuseks. Psühhoteraapia nimetab tänapäevast inimest homo sapiens konativis (tahteline inimene) ning seab alateadvuse kiusatusele vastu teadvuse, mille tööriistaks on tahe. Tahtetus on paljude hädade põhjus. Samuti ei saa me ühestki sõltuvusest jagu ilma tahtejõudu mobiliseerimata. Nii on ka Teie ja Teie tütre, ning väga paljude teiste mistahes muu sõltuvusprobleemidega toimetuleku tähtsamaks psühhoteraapiliseks tegevuseks tahte kasvatamine. Ilma selleta pole mõtet rääkida dieedist, toitumisharjumuste muutmisest ja kehalise koormuse suurendamisest.
Tahtejõu kasvatamine on raske, päris üksi sellega hakkama ei saagi. Nii kogunevadki kaalujälgijad, alkohoolikud, stressis-depressioonis inimesed teraapilistesse gruppidesse, et üksteist toetades tahtejõuks sünergiat leida. Sellises teraapias on esimene nõue hakata pidama päevikut, kus on pidevalt ja ausalt kirjas endale antud lubadused ja õnnestumised-ebaõnnestumised nende täitmisel. Nagu minu kogemus paljude ravimisel näitab, ei jätku tihti juba sellegi ülesande täitmiseks püsivust, edasisest rääkimata.
Pange oma perest selline üksteist kontrolliv meeskond kokku, te ju teate hästi, mida toitumisharjumustes muuta tuleb ja tehke sellest selline „tahtejõu hobi”. Igal õhtul arutage ka lastele arusaadavas vormis õnnestumisi-ebaõnnestumisi ning vastavalt tulemustele pange kirja kohustused-lubadused homseks.
Tahteomaduste kujundamisel, eriti lastes, aitab kõvasti kaasa ka range täpsuse nõude kehtestamine igapäevastes elutavades. Et olla ajaliselt täpne, et kinni pidada ka kõige väiksematest endale võetud ülesannetest, peab pidevalt rakendama tahet. Ja see treenib.
Seda kõike alguseks. Edasi läheb veelgi keerulisemaks, kuid Teie kirjast nähtub, et peate just selle algusega toime tulema.
2.
Halvustamise, haletsemise, häbitunde asemel peate õppima ennast austama, endast lugu pidama, enesega leppima. Ennast halvustav ja ennast häbenev inimene on muredele alistunud, alaväärsusele ja õpitud abitusele aldis olend ja enesekujundamine on juba eos pärsitud. Mingil juhul ei tohi sea juhtuda Teie lastega, kelle enesehinnang on alles kujunemas.

Kas see arutelu oli kasulik?