Müasteenia Autor: Toomas Asser

Müasteenia ehk lihasenõrkus on harva esinev haigus, mille korral on kahjustatud impulsi ülekande koht närvilt lihasele ehk müoneuraalne sünaps. Haigus võib alata igas vanuses, olles kas kaasasündinud või elu jooksul omandatud. Müasteenial on kaks põhivormi: silmalihastega piirduv ehk okulaarne ning üldine ehk generaliseerunud vorm. Naised haigestuvad sagedamini kui mehed ning naistel kujuneb haigus ka nooremas eas (10.–40. eluaasta vahel, meestel 50.–70. eluaasta vahel). Haiguse tekkepõhjuseks on veres tsirkuleerivad atsetüülkoliiniretseptorite-vastased antikehad. Kuni 80%-l müasteeniahaigetest on harkelund ehk tüümus suurenenud ning umbes 10%-l haigetest esineb healoomuline tümoom (harkelundikasvaja).

Müasteenia sümptomiteks on lihaste eri raskusastmega väsimus ja nõrkus, mis süveneb lihaste koormamisel ja leeveneb rahuolekus. Okulaarse müasteenia puhul tekib topeltnägemine ehk diploopia, silma ülalau vaje ehk ptoos. Generaliseerunud müasteeniale on omane neelamisraskus, hääle nõrkus, kukla-, kaela-, jäseme- ja puusalihaste väsimine. See areneb enamasti koos silmavormiga. 

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, elektroneuromüograafilisel uurimisel ning atsetüülkoliiniretseptorite-vastaste antikehade tiitri määramisel vereseerumis. Ravivõtted on järgmised: põhiravimiks on antikoliinesteraasipreparaadid, mille üledoseerimine võib aga põhjustada nn kolinergilise kriisi, mida on raske eristada müasteenilisest kriisist. Teiseks kasutatakse raviks glükokortikoide või tsütotoksilisi immunosupressante. Harkelundi kirurgiline eemaldamine ehk tümektoomia on näidustatud eelkõige tümoomi esinemise korral, kuid see on rakendatav ka teistel müasteeniajuhtudel.

Vt ka kahelinägemine, ptoos.