Obsessiiv-kompulsiivsushäire, depressioon, ärevushäired 21.12.22 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, viimasest kirjast on möödunud 11 päeva. Ei oskagi midagi kohe öelda, endiselt on raske olla. Leevendust on toonud enesetundele see, et elukaaslane võttis haiguslehe ja on saanud minuga koos kodus olla. See on tekitanud minus kindlustunnet, et tugi on koguaeg olemas ning samuti viib ta mõtted rohkem eemale sundmõtetest. Seda väita, et need aga kadunud oleks, ma ei saa. Võimalik, et rahunenud olen ka seej
pärast, et oma mõtteid ma realiseerunud ei ole. Või kas need on üldse minu enda mõtted? Nädal tagasi käisin ka valvepsühhiaatri jutul, kus arst ütles, et inimese aju on nii keeruline asi, et tema ei oska öelda, kust need mõtted tulevad. Leian, et kui teaksin, mis asjad võivad niiöelda "käivitada" neid mõtteid, suudaksin ennast vähem süüdistada, et sellised asjad pähe on tulnud. Hetkel viimatine paanikahoog, mis oli 10p süsteemil 10, oli eelmine kolmapäev. Mõõdukas ärevus seoses nende mõtetega on aga iga päev, vahepeal nagu läheb üle, kuid siiski just nt noaga lõigates vms, inimese kaela nähes vms iganes olukorras tuleb ikkagi mingi haige ebameeldiv mõte. Tahaksin end tunda jälle nii, nagu 3 nädalat tagasi kuid elu on kuidagi teistsugune peale neid mõtteid ning võõras on olla nii enda kui teistega koos. Mingisugused positiivsed asjad on siiski juhtunud - käin nüüd raseduskriisi nõustaja juures, kellele antud probleemi kurtsin, ning tema ütles, et ka temal on sellised pildid silme ette tulnud - lihtsalt tema ei jää nendesse kinni. Lisaks teen juba 1,5 aastat koostööd noorsootöötajaga, kelle kaudu sain programmi, kus depressioonihaiged käivad 2x kuus vestlemas. Ka just nooremad inimesed. Tunnen, et kas mul on üldse mõtet sinna minna, sest siiski süüdistan end, et olen nagu mingi ringi kõndiv sarimõrvar ja hoopis muude hädade pärast seal, ometigi seda ma seal küll öelda ei kavatse ega julge. Vaimse tervise õe juurde sain aja 10. jaanuariks ning enda psühhiaatri juurde 17.ndaks, seni tuleb vastu pidada. Lihtsalt on raske ja rahutu olla, tahaks olla ilma nende mõteteta. Vahest olen mõelnud, et see mulle koht arenemiseks ja enda vigadest õppimiseks, olen kõvasti muutnud iseenda suhtumist teistesse.. Ja nö põgene, seisa, võitle reaktsioonidest valinud võitlemise, kuid kardan, et kaua ma jaksan? Äkki aju annab mingi hetk alla?

Enda pika teksti lõpus tahaks lihtsalt teada, miks/kuidas sellised häirivad sundmõtted tekivad, kas need jäävad elu lõpuni ning millised ravimid sobiksid mulle võtmiseks hetkel? Kriisinõustaja ütles, et rasedatele on ravimeid, mida võiks võtta. Seni olen vajadusel võtnud pool palderjani tabletti.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete tubli, tegutsete tervenemise rajal, muutused vajavad aega (harjutuste toime vajab aega (ka sportlased harjutavad ja ühest treeningust ju ei piisa. Sama reegel ka psüühiliste jt. harjutustega).
Oluline abiline on Päevik, Positiivsete tegude päevik (kirja panna positiivne - harjutused-tegutsemised mis üldist olukorda positiivselt mõjutavad.
Abikaasa on mõistlik, tuli oma võimalustega appi. Üheskoos ja rõõmsameelselt vajalikud muutused tulevadki.
Päevik ja rõõmsameelne tegutsemine.
Anna aega atra seada.
Kuulake teile pakutud soovitusi ja rakendage neid omas noodivõtmes enda elu edendamiseks.
Paari nädala pärast andke kirjaga märku toimunust.
Kaunist Jõuluaega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?