Nõgestõbi Autor: Kaja Julge

Nõgestõbi ehk urtikaaria on sageli esinev nahahaigus. 15–20% inimestest põevad nõgestõbe vähemalt korra elu jooksul ja tihti jääb tekkepõhjus ebaselgeks (idiopaatiline nõgestõbi). Haigus võib tekkida igas vanuses, kuid tabab siiski sagedamini noori. Nõgestõbi avaldub väikeste sügelevate, putukahammustust meenutavate kupladena või siis nahapinnast kõrgemate suurte roosakaservaliste kupladena. Kuplade hulk, suurus ja paiknemine on varieeruv ning neist ei jää arme. Lööbe kadumise järel võivad nahal mõneks ajaks püsima jääda heledamad ehk depigmenteerunud alad. Lööbe põhjuseks on nahas paiknevate sidekoerakkude (nuumrakud) aktiveerumisel vabanevad histamiin jt mediaatorid (virgatsained). Tunduvalt sagedamini allergiast (putuka-, toidu-, ravimiallergia) on nõgeslööbe põhjustajateks füüsikalised tegurid (surve nahale, külm, kuum, päike, vesi), valuvaigistid ja põletikuvastased ravimid (aspiriin, ibuprofeen, paratsetamool), toiduvärvid ja säilitusained. Sel juhul on tegemist mitteallergilise nõgestõvega. Füüsikalised tegurid tekitavad kuplasid vaid nimetatud ärrititega kokkupuute kohal.

Mõnikord põhjustavad nõgeslöövet veresoonepõletik ehk vaskuliit, B-viirushepatiit, pärilik angioneurootiline turse ning röntgenkontrastained.

Külmaurtikaaria korral ilmuvad kublad tavaliselt alles pärast naha ülessoojenemist ning lokaliseeruvad kõige sagedamini näol ja kätel, püsides umbes tund aega. Kublad võivad välja lüüa ka suvel tuulise, jaheda ja niiske ilmaga või pärast basseinis käimist. Haigusnähtude vältimiseks tuleks riietuda otstarbekalt. 

Külmamuhud tekivad korduvate kergekujuliste külmakahjustuste tõttu, harvem pärast ühekordset külmetamist, peamiselt kätel, jalgadel, kõrvalestadel, väikelastel ka põskedel. Kahjustatud kohal on lillakas- või sinakaspunased laigud või sõlmed. Need võivad tugevasti sügeleda või kipitada. Külmamuhkudest hoidumiseks tuleb jahedas ja niiskes keskkonnas viibimisel kanda sooje riideid. Raviks on oluline võtta veresooni laiendavaid rohtusid, et parandada verevarustust. Lokaalselt võib kahjustatud kohtadele määrida vaevusi leevendavat salvi. Mõningast abi on ka glükokortikoidhormoonsalvidest ning -kreemidest.

Allergilise nõgestõve raviks piisab enamasti allergeeni vältimisest ja antihistamiinikumide tarvitamisest. Vajaduse korral kombineeritakse neid leukotrieeni antagonistidega või tehakse lühiajaline hormoonravikuur.

Nõgestõbi on krooniline, kui kublad püsivad üle 6 nädala. Kroonilise idiopaatilise urtikaaria puhul tekib lööve iga päev või mõnel päeval nädalas ja see võib kesta niiviisi 1,5 kuud kuni isegi 1,5 aastat; paranemine toimub iseeneslikult. Antihistamiinikumid toovad haigele leevendust ja kiirendavad paranemist.

Nõgestõve põhjuse väljaselgitamine on keerukas, kroonilise nõgestõve korral jääb ebaselgeks isegi kuni 85% juhtudest. Kindlasti on abi sellest, kui haige ise jälgib, mis tegurid võisid tal nõgestõve vallandada. Nõgestõbi võib ilmneda ka autoimmuunhaiguste korral, kui immuunsüsteem hakkab mingil põhjusel antikehi tootma organismi oma rakkude vastu, aga ka kilpnäärme- ja maksahaiguste põdemisel.

Vt ka angioödeem, autoimmuunsed maksahaigused.