probleem emaga 19.05.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere Dr Mumma,

Palusin kunagi teie käest antidepressantide kasutamise kohta. Pole küll teie vastuvõtule veel ennast kirja pannud...just nimelt ajapuuduse tõttu. Tegelikult üritan praegu veel seda nii palju edasi lükata kui saan, kuna nende kasutamine hirmutab veidi.
Praegu soovikin aga teie erapooletut hinnangut oma sassis pereasjade kohta, mis enne mu lihtsalt endast välja viis, kuid praegu ma olen üsna külmaks muutunud. Ei teagi, kas olete just teie võimaline seda tegema.
Probleem on nimelt mu emas. Olen 22 aastane neiu, mu ema on 42ne. Pealtnäha oleme suurepärane perekond. Heal järjel, õnnelikud...külaliste ees oleme superperekond. Tegelikult sai asi alguse kunagi keskkooli ajal, 11 klassis olin vist. Suutsin kuidagi rabeleda välja ennast toitumishäirete kõige hullemast faasist, kui enam jõudu üldse ei jätkunud millekski. Muidugi oli ema siis minu kõrval... mitte nii nagu emad oleksid pidanud olema..toetades, kuid siiski...käis ta minuga tänitades arstide juures kaasas...ja tol ajal olin ma tänulik sellegi eest.
Praegu olen ma iseseisev, lõpetan ülikooli, töötan, otsin tööd välismaale ja plaanid on suured. Elus aitab edasi mind minu isa, kellega me räägime kõigest,keda ma austan ja kes mind kõikides tegemistes on toetanud (ka kõik noormehed viin ma temaga kohtuma ja siis ta alati ütleb, millise mulje üks või teine jätnud on).
Praegu ei oska ka isa mind aidata, ka õde on hämmingus. Minu ema, on lihtsalt armukade minu peale...nii arvab isa. Et ma olen noor ja mul on võimalusi kuhugile pürgida. Mina lisaksin siia ka armukadeduse hood ...isa pärast. On see võimalik, et ema on oma tütre peale armukade, kuna viimane saab oma isaga hästi läbi??? See on lihtsalt konrolli alt väljunud. Viimati rääkisin emaga paar lauset jõulude ajal, see oli kah selline mokaotsast öeldud.Ülejäänud ajast ollakse vait, põrnitsetakse. Sellega harjub ära.
Aga kui inimene enam ei saa minuga enam ühes toasgi olla? Neid trikke, kuidas ta näitab välja oma põlgust minu vastu, on palju. Nädalavahetusel avastasin ma, et nüüd enam ei tohi ma oma pesu tema asjadega koos pesumasinas pesta....see ajab naerma ja nutma samal ajal. Isa ei taha, et ma veel kodust lahkuksin,kuna maja suur. Aga mulle tundub, et see oleks ainuõige võimalus. Oleks kergem nii mulle kui ka teistele. Kõige rohkem pabistan, et kogu see vaikimine ja vihkamine kodus mõjub isa südamele. Nt eilne õhtu ajas mu endast väga välja. Isa polnud õhtul kodus ja kuna tavaliselt ta ütleb, kui ära jääb, seekord oli isegi telefon väljas...oli minul paanika, et ega midagi juhtunud pole. Nõudsin ema käest vastust mitu korda, et kas ta teab...ei vastanud. Lõpuks tuli välja, et isa oli inglise keelt õppimas.
Isa on ühe korra juba proovinud ema valiku ette panna...kuigi ta seda mulle ei öelnud, oli kohe aru saada. Nädal aega vähemalt teretas ema mind, kui koju läksin.
Naljakas, et minu noorem õde, kes on metsik ja mässaja, teenindab ema ette ja taha.

Pikk ja lohisev kirjake...aga mure on suur.

Päikest soovides,
Kris