Püelonefriit Autor: Madis Ilmoja

Püelonefriit on bakterite tekitatud neeruvaagna ja neeru interstitsiaalse koe (uriini tootvaid päsmakesi ümbritsev kude) põletikuline haigus. Tänapäeval ei diagnoosita neeruvaagnapõletikku ehk püeliiti iseseisva haigusena, sest on leitud, et alati kaasneb ka neerukoe põletik. Sellest tuleneb ka haiguse kaksiknimetus – püelonefriit, mis võib olla kas äge või krooniline, primaarne (esmane) või sekundaarne (teisene).

Primaarne püelonefriit tekib ilma eelneva kuseteede haiguseta. Sekundaarne püelonefriit on üldjuhul olemasoleva kuseteede haiguse tüsistus. Infektsioon kandub neerudesse enamikul juhtudel kusejuhade kaudu, kuid võib levida ka verega mujal organismis asuvast põletikukoldest. Püelonefriidi sümptomiteks on tavaliselt mõõdukas kehatemperatuuri tõus, raskematel juhtudel isegi kuni 39 °C koos külmavärinatega, valud seljas alumiste roiete piirkonnas või alakõhus, valulikkus seljale koputamisel, iiveldus, oksendamine, isutus, peavalu, valulikkus urineerimisel, vähenenud uriinihulk. 

Diagnoosimisel on määravad uriini- ning vereanalüüsi tulemused. Diagnoosi aitab panna ka ultraheliuuring. Kuseteede sulgusest tingitud püelonefriidi korral on valud selles neerus, kust uriini äravool on takistatud. Eelnimetatud sümptomite korral tuleb pöörduda arsti poole, kes täpsustab diagnoosi ja määrab ravi antibiootikumidega. Kuseteede läbiloputamise eemärgil tuleb palju juua, et sagedamini urineerida. Ägedal perioodil on soovitatav voodirežiim. Tõhusa ja õigeaegse ravi korral paranetakse ägedast püelonefriidist täielikult. Kui aga haigust korralikult ei ravita, võib see üle minna loiult kulgevaks krooniliseks püelonefriidiks, mis periooditi ägeneb. Kroonilisele püelonefriidile on iseloomulik väheste vaevustega või üldse ilma vaevusteta kulg, samas aga kahjustab põletik neerukude pidevalt, mis viib lõpuks neerupuudulikkuse tekkeni. Püelonefriidi ennetamiseks on vaja järgida hügieeninõudeid, mitte külmetada alakeha, ravida välja kõik põletikukolded organismis.

Vt ka neerupuudulikkus.