Nihestus Autor: Kaidu Meitern

Nihestus ehk luksatsioon tekib, kui liigeses on paigast nihkunud kaks omavahel sidemete abil liikuvas ühenduses olevat luuotsa. Enamasti on vigastatud ka liigesekapsel ja -sidemed. Kõige sagedamini täheldatakse nihestusi õlaliigeses, harvem küünar-, sõrmevõi varbaliigeses. Puusa- või põlveliigese nihestus kaasneb harilikult raskete traumadega. Puusaliigese nihestus võib esineda ka skeleti kaasasündinud arenguhäire korral.

Ulatuselt on nihestused kas osalised või täielikud. Täieliku nihestuse korral kaob liigest moodustavate luuotste kontakt üldse ning sellele kaasub liigesekapsli rebend. Nihestuse põhjuseks on tavaliselt trauma – kukkumine käele või jalavääratus. Mõnedel inimestel ilmneb liigesekapsli kaasasündinud lõtvus, sellisel puhul võib tekkida nihestus (tavaliselt osaline) ka ilma traumata. Pärast esimest nihestust järgnevad uued nihestused (eriti noorematel) sageli juba iseenesest, ilma traumata. Selliseid korduvaid nihestusi nimetatakse harjumuslikeks ehk habituaalseteks. Nihestuse puhul on jäse fikseerunud mingis sundasendis, liigutamine on väga piiratud ja valus. Samuti täheldatakse liigese väliskuju muutust. Seega ei valmista nihestuse kindlakstegemine erilisi raskusi, kuid alati tehakse röntgenipilt, et välistada võimalikke luumurde.

Nihestunud liigese paigaldab arst, seda tuleb teha kohe pärast vigastuse tekkimist. Transportimise ajal fikseeritakse jäse võimalikult valutus asendis (sidemete ja lahase abil). Et paigaldamine õnnestuks, peavad lihased olema hästi lõdvad. Kui seda muidu ei saavutata, rakendatakse paigaldamisel lühiajalist narkoosi. Luumurdudega kaasnevad nihestused nõuavad sageli kirurgilist ravi, mida tänapäeval tehakse enamasti artroskoopilisel meetodil. Operatsiooniga kõrvaldatakse ka õlaliigese harjumuslikud luksatsioonid noorematel (alla 30-aastastel) inimestel.

Vt ka harjumuslik õlaliigese nihestus, puusaliigese kaasasündinud nihestus.