Häälduspuue Autor: Karl Karlep

Häälduspuue ehk vaeghääldus on üldine ebaselge hääldamine või mingite häälikute väär moodustamine. Häälduspuue esineb iseseisva puudevormina (düslaalia) või mingi teise kõnepuude tunnusena (nt rinolaalia, alakõne jt). Häälikute eristamine kuulmise teel võib seejuures olla nii normikohane kui ka kalduda normist kõrvale. Viimasel juhul on hääldamise korrigeerimine, samuti lugema ja kirjutama õppimine või nende oskuste taastamine raskem.

Tekkepõhjuse järgi eristatakse funktsionaalset ehk talitluslikku ja orgaanilist ehk ehituslikku düslaaliat. Viimasel juhul põhjustavad vaeghääldust häälduselundite anatoomilised iseärasused (keele- ja hambumusanomaaliad, lühike keelekida, kõrge või madal suulagi jms). Seetõttu on mõnikord vaja arsti abi. Talitluslik düslaalia on kõneraviga suhteliselt kergesti kõrvaldatav. Väliselt düslaaliaga sarnased düsartria kerged vormid nõuavad oluliselt pikemat kõneravi kestust, sest düsartria korral on peale hääldamise kahjustatud ka teised kõnekomponendid, nagu rütm, kõne kiirus, aktsent, hingamine. Häälduspuude korral mõni häälik puudub või hääldatakse seda moonutatult, häälikuid asendatakse teistega (r→l) või asendatakse vastastikku (r↔l). Sõnades esineb häälikute ärajätmist (sageli kaashäälikuühendist) ja ringipaigutamist (tüduk,

türduk pro tüdruk). Alakõne ja düsartria raskete vormide korral tuleb ette sõnavälte asendamisi, hääldamist silphaaval, silpide ärajätmist või ringipaigutamist. Paljude või kõigi häälikute ebaselget hääldamist nimetatakse sämpimiseks.

Eesti keeles ilmneb sagedamini järgmiste häälikute vaeghääldamist: r (rotatsism), s (sigmatism), k ja g (kapatsism). Mitme kaashääliku asendamist t-ga nimetatakse tetismiks (titii pro biskviit). Murdest tingitud ebaõige hääldamine ei ole häälduspuue (õ→ö), kuigi laps võib vajada häälikuseadet. Kõige sobivam vanus hääldamise korrigeerimiseks on koolieelne iga. Eakohase arengu korral vastab 5-aastase eesti lapse hääldus normile.