Munandivähk Autor: Vahur Valvere

Munandivähk on harva esinev kasvaja, moodustades meeste pahaloomulistest kasvajatest kõigest 1%. Samas on just munandivähk noorte, 20–35-aastaste meeste hulgas kõige levinum. 2006. aastal diagnoositi Eestis meestel vanuses 20–39 aastat 12 munandivähi esmasjuhtu. Munandivähi teket soodustavad tegurid on järgmised: 1) peitmunandilisus ehk krüptorhism, s.o arenguhäire, mille puhul munand ei ole laskunud munandikotti. Risk püsib ka sel juhul, kui mittelaskunud munand on oma normaalsesse kohta paigaldatud kirurgilisel teel; 2) munandi alaareng; 3) varem esinenud munandivähk (2–3%-l munandivähihaigetest võib teises munandis areneda samaaegselt või aastaid pärast ravi teine kasvajakolle). 

Kasvaja varajasel avastamisel on väga oluline osa enesevaatlusel. Mõnedes USA osariikides õpetatakse seda kohustuslikult keskkoolis, mujal maailmas on selline õpetus juhuslikku laadi. Uurida tuleb võrdlevalt mõlemat munandit, nende suurust, kuju ja konsistentsi. Munandi pahaloomulisele kasvajale viitavad valutu koetihend, munandikoti paikne tihkestumine või kuju muutus, valu munandis, mis võib kiirguda ka samale poole vaagnaluusse, munandikoti suurenemine vedeliku kogunemisest sellesse, ägedalt alanud põletikulaadne protsess munandis.

Mõnikord ei ole esmased sümptomid seotud mitte munandiga, vaid on põhjustatud juba vähisiiretest ehk metastaasidest. Kui kasvaja levib kõhukoopas paiknevate suurte veresoonte ümbruses asuvatesse lümfisõlmedesse, on suurenenud sõlmed tuntavad ka läbi kõhukatete käega komplemisel. Sageli kaasnevad selja- ja kõhuvalud. Kui vähkkasvaja tõttu suurenenud lümfisõlmed suruvad kinni neerust väljuva kusejuha, tekib pais neeruvaagnas ning arst võib esmalt kahtlustada hoopis neeruhaigust. Munandivähi levikul kopsudesse on mõnikord esmasteks kaebusteks köha, hingeldus ning üldine nõrkus ja väsimus. Hormoone eritav munandivähk võib põhjustada rinnanäärmete suurenemist, mis on enamasti mõlemapoolne, kuid vahel ka ühepoolne. See sümptom mehel viitab munandi pahaloomulisele kasvajale.

Munandivähi, nagu ka kõigi teiste pahaloomuliste kasvajate ravitulemused on seda paremad, mida varem kasvaja avastatakse ning ravi alustatakse. Munandikasvajate harulduse ja ravi keerukuse tõttu on aga eriti oluline, et haiged satuksid onkoloogi juurde võimalikult varakult. Haiguse kindlakstegemiseks uuritakse munandeid võrdlevalt, hinnatakse lümfisõlmede suurust neid sõrmedega kombeldes ehk palpeerides, tehakse ultraheliuuring, mis võimaldab avastada üle 3 mm läbimõõduga kasvajaid. Võimalike metastaaside avastamiseks määratakse kasvaja markerid veres, tehakse kopsude röntgenuuring ning rindkere ja kõhukoopa kompuutertomograafiline uuring. 

Munandivähi ravis rakendatakse kombineeritult kirurgilist, keemia- ja kiiritusravi. Konkreetne ravitaktika sõltub vähi tüübist, arengustaadiumist ning haige üldseisundist. Ühe munandi eemaldamine ei mõjuta mehe viljastamisvõimet. Ajutine või ka püsiv viljatus võib tekkida pärast kiiritus- või keemiaravi. Probleemi lahendab enne ravi talletatud sperma külmutamine ja säilitamine spermapangas. Seksuaalfunktsiooni häireid tekitab sageli psüühiline pinge, mis kaasneb diagnoosi ja raviga. Üldjuhul erektsioon pärast kasvaja ravi säilib, küll aga võib agressiivne kemoteraapia libiidot tunduvalt vähendada. Kõhukelmetaguste lümfisõlmede kirurgiline eemaldamine võib närvikiudude kahjustuse tõttu põhjustada ejakulatsioonihäireid.

Vt ka peitmunandilisus.