Peitmunandilisus Autor: Margus Punab

Peitmunandilisus ehk munandi laskumishäire ehk krüptorhism on kaasasündinud haigus, mida iseloomustab ühe või mõlema munandi paiknemine väljaspool munandikotti. Normaalselt laskuvad munandid kõhuõõnest läbi kubemekanali munandikotti looteea viimasel kolmandikul. Haigust esineb Eestis umbes 2–3% vastsündinutel, enneaegsetel lastel tuleb seda ette tihedamini. 20%-l juhtudest on haigus mõlemapoolne, ülejäänud juhtudel on munandikotti jäänud laskumata üks munand. Umbes pooltel juhtudel, enneaegsetel veelgi sagedamini, toimub iseeneslik munandi laskumine esimese kolme sünnijärgse kuu jooksul. Haiguse põhjused pole täiesti selged, kuid oluliseks peetakse üsasisest hormonaalset keskkonda. Haiguse (parema prognoosiga) erivormiks on kubemesongaga seotud peitmunandilisus, mille eduka ravi järel ei tohiks hilisemaid probleeme tekkida. 

Peitmunandilisus võib ravimata ja ka hilinenud ravi korral põhjustada mehe viljakuse langust ja lastetust. Samuti on haigus arvestatavaid munandivähi riskitegureid. Raskematel juhtudel võib peitmunandilisus tingida ka meessuguhormoonide puudulikkuse, mille esinemisel on vajalik hormoonasendusravi.

Peitmunandilisuse ravi on operatiivne ja selle eesmärk on tuua munand oma loomulikku asendisse munandikotis või sellele võimalikult lähedale. Ravi peab toimuma esimese kahe eluaasta jooksul, sest mida hiljem ravi alustatakse, seda tõsisem on munandi kahjustus. Poisslapse vanematel tuleks kindlasti kontrollida, kas imiku mõlemad munandid on munandikotis kombeldavad. Ka täiskasvanud mehed, kellel on peitmunandilisus, peaksid käima regulaarselt meestearsti (androloogi) juures kontrollis, et jälgida oma suguhormoonide taset ja munandite kuju võimalikke muutusi.

Vt ka seksuaalse arengu anomaaliad.