Alkohol 454 teemat   578 postitust foorumis

Lisa vastus

Alkoholist ja perest.

Autor: Lumevärvija 16.07.16 08:00

Jagan oma mõtteid alkoholismist oma kogemuse järgi.

(täpsustuseks ütlen ära, et ma ei ole padukarsklane ega pea õigeks nulltolerantsi poliitikaid - olen tavaline keskmine Eesti mees, napsu vahel võtan ja joomine probleeme ei tekita - oma asjadega saan hakkama).

Jagan teiega oma kogemust kasvanuna peres, kus põhirolli andis tubli vanaema ja ema-kasuisad olid napsulembelised.

Tänaseks olen pea 40 a vana/noor mees.

Tundub justkui soliidne iga, kas pole - kutsevalik tehtud, karjäärivaliku esmased tulemid seljataga, põld kannab vilja ning kodus võsud sirgumas.

Elu on justkui ilus - piir mässaja ja ehitaja vahel on murtud ning otsid elust stabiilsemaid suundi. Facebookis meeldivad teiste perede reisid ja tegevused,
Linkedini profiil on täis oma ala proffe. Auto on keskklassi parimate seas - tagasihoidlik, aga kvaliteetne, näitab kellega tegu - "olen tagasihoidlik, aga tubli".
Maja/korter on soliidne, korrashoitud, ning naine on igati rahul ja elu koosneb peamiselt töörutiinist, spordist/hobist ja perepuhkuse hetketest - mõni ulakam sõber, näe rokib ja polegi veel naist võtnud vms, aga see on pigem erand.

Igatpidi tavapärane elu keskeaeas mehele, kas pole. Igapäevase poliitikaga võid kas tegelda v siis kõrvaltvaatajana nõustuda v mitte, polegi vahet. Või võtad neid valikuid mõistliku inimesena talupojatarkuse järgi kui abieluski - kas ajad õigust taga aja v oled õnnelik.

Life - experience may vary.

Ma näen enamvähm selle kirjelduse järgi välja küll, aga kasvasin üles alkohoolikute peres. Perevägivald ja külm tuba (emotsionaalselt) olid rutiin.
Õnneks olid ajud ja tahe ja midagi endast tegin. Tööd hakkasin tegema 16selt, ülikooli viisin end siis kui sain seda lubada.

Saan hakkama - näen välja korralik ja suhtlen hästi, tööle minnes triigin särgi, püks on puhas ja viigitud, habe aetud. Peaminister oleks rahul. Mõni ütleks, et tubli ja OK, eksole.

Aga piir on siiski ees. Nagu ennist mainisin, pea 40.

Naisega olen koos, kodus on õhkkond soe ja oma tööasjad edenevad hästi - ei saa kurta, aga ka mitte liialt kiita.

Piir on mujal.

Näen igapäevases elus vaeva tavalise inimliku turvatundega ja väärtustega mida võiks kaasa saada hoolivast perest. Pidusest keskkonnast tulles on keeruline päriselu väärtusi kanda. (Märkusena: väärtused tulid pigem varasest lapsepõlvest vanaemalt ja kirjandusest - lugemus oli suur, läbi sai loetud mitme klassivenna/õe kodused raamatukogud ja väikelinna raamatukogu. Kaitseväeski sama - kohalik ports raamatuid polnud suur asi läbi lugeda.)

Täna, jusktui kui normaalselt väljanägeva ja funktsioneeriva täiskasvanuna, tunnen vajakajäämist inimlikust ja hoolivast taustsüsteemist. Igapäevane perekeskne hoolivus ei tundu mulle iseenesestmõistetavana.
Kui usalduse-, armastuse- ja lähedusetunne (v selle vajadus) vahel keskealist meest nutma ajab, siis on see pigem väär pilt, kas pole.
Psühholoogid leiaksid siit tööd ja diagnoose küll - tublid olete, teil on tõenäoliselt õigus ja jõudu! (siiralt, teete tänuväärset tööd). Mul on siin oma kogemus olemas, psüühikahäired on siiski olnud. (Koleduste jagamine ei ole selle jutu teema).

Nagu ennist mainisin, saan elus hakkama ja ei ole põhjust kurta. Mõistan ja elan. Orienteerun vabalt erinevates distsipliinides, saan aru (ise arvan nii) maailmaasjadest ning nende tagamaadest ja tavapärase töötegevuste haldamine pole probleem, vahel läheb hästi isegi. Igati funktsioneeriv kodanik.

Mul on laps, teisest kooselust. Ma püüan olla eeskujulik ja hooliv kaugisa. Maksan toetust ja olen lapsega koos kuidas saan.

Tean, et olen pühapäevaisa.

Kinoskäik ja üksik puhkus ei anna lapsele eluks kaasa seda mida laps peaks tervelt perelt kaasa saama. See kuidas on korraldatud minu lapsega kohtumine ja maksmised ei ole selle jutu teema - see on minu asi neid asju korda ajada üheskoos lapse emaga - riigil pole siin rolli tegelikkuses. Hoolima kedagi panna ei saa ja mittehoolima samuti.

Kui füüsiline puue on reeglina näha, siis hingeline pole.

Nagu ütlesin, olen keskeas ja saan hakkama igapäevaelus. Puudus on selles, et mul pole head õpetust oma lapsele kuidas elus hakkama saada. Ma ei taha anda edasi seda mürki mis minus on.
Ma alles keskealisena hakkan mõistma mis võiks olla inimlikus armastavas peres.

Mul ei ole seda kogemust, ma ise alles leiutan.

Ma vahel isegi mõtlen, et hea on see kuristik minu ja mu lapse vahel... Hea, et ta ei pea minult ammutama elutarkust, nii valus kui see ka pole. See on ju minu laps.

Ma ei taha oma lapsele anda üle ellujäämiskursust ebatervest keskkonnast. Kuna puudub nö võrdluspunkt mis võiks olla normaalne, siis mis mul talle anda on?

Ei ütle ju lapsele, et kui astud külma sassis tuppa, siis hoia end vägivalla eest - ja kui nõrgemale liiga tehakse, siis pole sinu süü v et kuidas käituda erinevates kriisiolukordades. Ma ei taha oma last sellisele kogemusele ligilähedalegi.

Kogemuslikult elame mitte erinevatel mandritel vaid erinevates päikesesüsteemides. (Jumal tänatud!)

Mis ma tahan öelda kõige sellega. Hoolimata, et kõik oleks justkui OK - Harju keskmisest parem "n"% uhkelt! (See ei ole mitte mingi väärtus)

Ma näen oma puuet täna kõrvalt. See pole kinni minu intelligentsis, minu tahtejõus, minu väljanägemises. See on minu kogemuses. Minu enda sisemuses. Selles puuduses mida ma ei saa täna oma lapsele anda, lihtsas lapse-lapsevanema suhtluses. Igapäevases mitteromantilises rutiinis. Sügavas sidemes, ühises elus, jagatud kogemustest..

See ongi alkoholismi hind. Mina maksan neid võlgasid, oma lapse elu hinnaga.

Nii lihtne see ongi.

Teata sobimatust kommentaarist
 

Lisa vastus

Saada