Allergia: 20 selgitust, mis on allergia ning miks see võib tekkida

Allergia: 20 selgitust, mis on allergia ning miks see võib tekkida Foto: IStock

Allergia tähendab organismi immuunsüsteemi reaktiivsuse muutust mingi teguri suhtes, millele immuunsüsteem esimesel kokkupuutel ei reageerinud. Tegemist on nö “teisiti” reageerimisega, tavalisest suurema tundlikkuse või ülitundlikkusega mingi teguri (antigeeni) suhtes, mida sellisel juhul nimetatakse allergeeniks. Ülitundlikkuse põhjustajateks on näiteks erinevad toiduained, ravimid, sissehingatavad osakesed, putukamürgid, loomakarvad jms.

Loe lähemalt:

Allergia tähendabki eelkõige ülitundlikkusreaktsiooni ehk kaitset, mis antud juhul on liiga tugev kaitse mingi kahjutu või suhteliselt ohutu teguri suhtes – näiteks õietolm ja loomaeritised. Allergiale on iseloomulik ka spetsiifilisus, mis tähendab seda, et allergilist reaktsiooni põhjustavad konkreetsel inimesel ainult kindlad allergeenid. Nende hulk võib ka aja jooksul suureneda. Väga väikesed lapsed on ülitundlikud toiduainete (munad, piim, teraviljad) suhtes, siis võib aga tekkida ülitundlikkus loomset päritolu allergeenidele (karvad, suled, eritised). Teismelistele ja noortele täiskasvanutele on iseloomulik õietolmuallergia.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/allergia/id-67

Allergeen

Allergeeniks nimetatakse kehavõõrast valku või keemilist ühendit, mis kutsub organismis esile ülitundlikkuse. Allergeenid on pärit väliskeskkonnast (nt kemikaalid) või tekivad organismis endas (muutunud kehavalgud, mikroobimürgid jt). Allergeeniga (antigeeniga) võitlemiseks tekivad organismi immuunsüsteemis antikehad, mis on enamasti immunoglobuliin E- tüüpi. Tekkida võivad ka sensibiliseeritud lümfotsüüdid ehk immuunlümfotsüüdid. Inimestel, kellel on pärilik soodumus, on tekkivate antikehade hulk tavapärasest tunduvalt suurem. Korduval kokkupuutel sama allergeeniga võivad antigeeni ja antikeha vahelise reaktsiooni tagajärjel vabaneda teatud keharakkudest (nt nuumrakkudest) allergiat vallandavad ained ehk allergilise põletiku mediaatorid virgatsained. 

Sellised ained, nagu näiteks histamiin, põhjustavad mitmeid rakutalitluse häireid. Allergeeni laadist ja allergilise reaktsiooni tekkekohast olenevalt tekitab allergia silelihaste kramplikku kokkutõmbumist, veresoonte seina läbilaskvuse suurenemist, põletikulisi muutusi kududes jne. Allergeenideks võivad olla ka mitmed toiduained (kanamunad, lehmapiim, pähklid, soja, nisu, kala jt), mis tekitavad toiduallergiat. Mitmed ravimid võivad esile kutsuda aga ravimiallergiat. Pollinoosi ehk heinapalavikku põhjustab paljudel inimestel puude, kõrreliste, umbrohtude, aga ka mõnede lillede õietolm. Levinud loomset päritolu allergeenideks on tolmulest, kodu- ja lemmikloomade karvad, kõõm ning eritised. Lisaks ka linnusuled ja hallitusseente osad, mis tekitavad astmat ja allergilist nohu.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/allergeen/id-66 

Antikeha 

Antikehaks ehk immunoglobuliiniks (Ig) nimetatakse kindla antigeeni toimel organismis toodetud spetsiaalset immuunsüsteemi valku (glükoproteiini), mis reageerib teda esilekutsunud antigeeniga. Antikehad tekivad, et võidelda mikroobide, viiruste ja parasiitidega, mis on organismi tunginud. Antikehad võivad vahel tekkida ka kehale mitteomaste ainete (nt võõrvalkude) sattumisel organismi. 

Kui organismi normaalne talitlus on miskipärast häiritud, võib see tekitada antikehi ka kehaomaste ainete vastu. Selliseid aineid nimetatakse autoantikehadeks ja selle protsessi poolt põhjustatud haigusi autoimmuunhaigusteks. Antikehade ringlus ei toimu üksnes veres, vaid nad sisenevad ka kudedesse. Neid leiab vereseerumist, koevedelikest ja mitmesugustest eritistest (sülg, sperma). Antikehade tootmine toimub kindlat tüüpi küpsetes valgevererakkudes – B-lümfotsüütides (plasmarakkudes). Eristatakse viit erinevat antikehade klassi: IgG, IgA, IgM, IgD ning IgE. Erinevas klassis antikehadel on ka erisugune ülesanne. 

IgG- antikehi leidub veres kõige rohkem, moodustades 70-75% antikehade koguhulgast. Need antikehad võivad siduda mitmesuguseid haigustekitajaid, nagu viirusi, mikroobe ja seeni ning samuti suudavad võidelda nende mürkide ehk toksiinide vastu. IgG läbib ka platsentat, mistõttu annab nakkusvastase kaitse lapse esimestel elukuudel. IgG-antikehade leidumisega veres saab kindlaks teha läbipõetud või krooniliselt kulgevat haigust. Mõne haiguse puhul kaovad IgG-antikehad pärast paranemist verest täielikult, teiste puhul aga jäävad pikemaks ajaks või isegi terveks eluks püsima (nt süüfilise korral). IgG-klassi antikehade tekkimisele toetub ka vaktsineerimine, mille korral nõrgestatud või surmatud haigustekitaja abil kutsutakse esile spetsiifiliste antikehade teke. Antikehad on võimelised järgmisel kokkupuutel sama haigustekitajaga selle hävitama. 

IgA-antikehad moodustavad kõikidest antikehadest 15-20% suuruse osa. Neid antikehi eritavad limaskestad, kust satuvad edasi vereringesse. Sekretoorne IgA sisaldub limas, süljes, rinnapiimas (väga kõrge tase ternespiimas), hingamisteede ning urogenitaaltrakti sekreedis. Sekretoorne IgA tagab paikse kaitse viiruste, bakterite ja teiste antigeenide suhtes. 

IgM-antikehasid on kõikidest antikehadest umbes 10%. Need antikehad tekivad nakatumisjärgselt kõige varem. Kui infektsioon on üsasisene, on IgM-antikehad juba nabaväädiveres olemas. Ägedate haiguste diagnoosimiseks on vajalik nende laboratoorne määramine. IgM-antikehad kaovad tavapäraselt ruttu ega anna püsivat kaitset. 

IgE-antikehad, mida on 0,001%, on seotud ülitundlikkuse ehk allergiaga. Seepärast kasutatakse seda tüüpi antikehade määramist just allergia põhjustajate allergeenide väljaselgitamisel. Igale allergeenile tekivad just talle omased IgE-klassi antikehad, mille kaudu jõutakse ka allergeeni endani. IgE antikehad mängivad suurt rolli atoopiliste haiguste kujunemisel. 

IgE- antikehi võib veres esineda ka sooleparasiitide korral. IgD-antikehi, mida on 1%, leiab B-lümfotsüütide ehk B-lümfiliblede pinnamembraanilt.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/antikeha/id-114 

Antihistamiinikumid 

Antihistamiinikumideks nimetatakse ravimeid, mis vähendavad histamiini vabanemist kudedest, sh neuronitest (närvirakk koos jätketega), või pärsivad histamiiniretseptoreid mitmetes kudedes ja närvirakkudes. Histamiinil on osa põletiku, valu, allergia ning anafülaktilise šoki tekkmisel, samuti ka seedekulgla näärmete sekretsiooni (eelkõige mao soolhappe) regulatsioonis. Eristatakse kolme tüüpi histamiiniretseptoreid: H 441, H 2 ja H. H tüüp esineb ainult kesknärvisüsteemis. 

Esimesed laialdase kasutusega antihistamiinsed ained olid H-retseptori blokaatorid (dimedrool, pipolfeen jt). Neid tarvitatakse ka rahustite ja uinumist soodustavate ravimitena, sest lisaks perifeersete H 1 retseptorite vastasele toimele veresoonkonnas, hingamisteedes ja seedekulglas pärsivad nad ka kesknärvisüsteemi talitlust. Enim leiavad antihistamiinikud kasutust aga allergiliste reaktsioonide (nahaallergia, allergiline nohu, allergiline silma sidekestaõpletik jms) ravis ja ennetamises. Hetkel kasutatakse allergiliste nähtude vastu H-retseptorite pärssijatena uuemaid ühendeid, mis tavaannustes manustamisel ei lähe kesknärvisüsteemi ega põhjusta ka uimasust (nt loratadiin, ebastiin jt). 

H 2 1-histamiiniretseptorid asuvad mao- ja bronhiaalnäärmetes. Nende blokaatoreid (tsimetidiin, ranitidiin jt) kasutatakse peamiselt mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite ravimisel. Nad takistavad maonäärmetes soolhappe ja pepsiini (valke lõhustav maomahla ensüüm) nõristumist. Ravi tagajärjel kaebused, nagu valu ja kõrvetised, kaovad ja haavandid paranevad. Nimetatud ravimid ei väldi aga haavandi taasteket, kui haiguse põhjust kõrvaldatud ei ole. H 2-retseptori blokaatori ravitoime on kaksteisõrmikuhaavandite puhul soodsam kui maohaavandite korral. Nendega ravimisel tuleb arvestada sellega, et need võivad häirida suguelu ning arvestada tuleb sobimatusega mitmete teiste ravimite (valuvaigistid, epilepsiaravimid jt) samaaegsel tarvitamisel. Kesknärvisüsteemis on neil oksendamisvastane toime ning uimasust ei põhjusta. 

H3- retseptorite blokaatorid vabastavad kesknärvisüsteemis histamiini, aktiveerides närviprotsesse. Neid katsetatakse H3 depressiooni, psühhoosi, Alzheimeri tõve jtt haiguste raviks.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/antihistamiinikumid/id-113 

Nahatestid 

Nahatestid aitavad kindlaks teha, kas organism on ülitundlik teatud ainete (allergeenide) suhtes. Kasutatakse peamiselt nahatorketeste ja epikutaanteste. 

Nahatorketestid on tehakse tehases valmistatud või naturaalsete allergeenilahustega. Testi läbiviimiseks kantakse käsivarre sisepinnale allergeenilahuse tilk, läbi mille torgatakse nahka erilise lansetiga. Seda tehakse nii õrnalt, et vigastatakse vaid marrasnahka. Toiduallergia kindlaks tegemiseks kasutatakse naturaalseid toiduaineid, sest toiduallergeenid ei ole piisavalt püsivad. Lansett torgatakse kõigepealt toiduainesse ning siis nahasse (ing k prickprick test), iga torge tehakse uue nõelaga. Kui torkekohta tekib veerand tunni jooksul väike sügelev kubel, on inimene mõne allergeeni suhtes tundlik. Mida suurem on punetavast alast ümbritsetud kubla läbimõõt, seda suurem on ka tõenäosus, et selle allergeeniga kokkupuude põhjustab allergilist reaktsiooni. Allergiavastaste ravimite ehk antihistamiinikumide tarvitamise peaks lõpetama vähemalt 1 nädal enne uuringut, sest need vähendavad torkekohal tekkivat reaktsiooni. Testi usaldusväärsuse kontrollimiseks kasutatakse positiivse kontrolltestina histamiinilahust – torkekohal peab tekkima kubel. Negatiivseks kontrolltestiks on allergeeni lahustamiseks kasutatud lahusti, mille puhul kupla ei tohi tekkida. Positiivne testitulemus allergeeniga ei tähenda aga kohe kliiniliselt väljendunud allergiat, sest võimalik on varjatud (latentne) sensibiliseerumine. Samamoodi ei välista negatiivne testitulemus konkreetse allergeeniga allergia olemasolu. 

Epikutaantest, teiste nimedega lapitest ja plaastritest, on ülioluline kontaktallergia kindlakstegemisel, kuid seda kasutatakse üha enam ka toiduallergia diagnoosimisel. Aeglast tüüpi ehk rakuvahendusliku allergia korral tekib allergiline reaktsioon 2-3 päeva pärast ja seetõttu ei ole IgE-vahendusliku allergia kindlakstegemiseks kasutatavad nahatorketestid kontaktallergia puhul otstarbekad. Epikutaantestideks on tehtud erinevad allergeenide seeriad. Uuritavad allergeenid pannakse plaastrile kinnitatud plastkambrikestes patsiendi seljale, kinnitatakse mitteallergiseeriva kleeplindiga ning jäetakse sinna 48 tunniks. Kohal, kuhu plaaster pannakse, ei tohi olla põletikku ega tohi seda testimisele eelneva nädala jooksul määrida ka hormoonkreemiga. Suu kaudu võetavad ja süstitavaid süsteemseid preparaate ei tohi kasutada enne testi 3 nädala jooksul. Pärast plaastri äravõtmist on kõigepealt näha ärritusreaktsioon, mis järgmiseks päevaks püsima jäänult on juba allergiast tingitud.

Tulemust hinnatakse plussisüsteemis: + nõrk reaktsioon, mille korral on nahal punetus ja vaevumärgatav turselisus), ++ keskmine reaktsioon ehk esineb punetust ja väikeseid villikesi, +++ tugev reaktsioon, mille puhul esineb punetust, villikesi ja ville. Mida tugevam on tekkinud allergiline nahareaktsioon, seda suurem on ka tõenäosus, et testitav aine on allergilise dermatiidi põhjustaja. 

Epikutaantestide hindamine nõuab pikaajalist kogemust, sest tähtis on eristada allergilist reaktsiooni lihtsalt nahaärritusest. Testitulemuste põhjal saab arst anda allergikule soovitusi edasise elukorralduse suhtes, andes nõu näiteks selle kohta, milliseid keemilisi ühendeid tuleks vältida. Toiduallergia osas saab nõuandeid selle kohta, millise toiduaine menüüst väljajätmisel võiks loota allergia taandumist. 

Allergia imikul ja väikelapsel

Teadlased soovitavad rasedatel hoiduda aktiivsest ja passiivsest suitsetamisest ning rangetest dieetidest. Süüa tuleks täisväärtuslikku toitu. Rinnaga tuleks last toita vähemalt 6 kuud ning loobuda sellel perioodil lisatoidu andmisest. Kui lapsel allergianähte ei esine, ei pea ema rinnaga toitmise perioodil dieeti pidama. Ettevaatlik tasub olla aga kakao, tsitruseliste, kiivide, viinamarjade ja tomatite, aga ka värv-, maitse-, ja säilitusaineid sisaldavate toodete tarbimisega. 

Esimestel eluaastatel esineb lastel kõige sagedamini atoopilist dermatiiti, 10-15%-l väikelastest. Selle üheks põhjuseks võib olla ülitundlikkus toiduainete suhtes. Selles vanuses ilmneb hingamisteede infektsioonide korral juba ka astmale iseloomulikke sümptomeid – bronhide ahenemisest tingitud raskendatud hingamist ning pikaleveninud köha. Kui varases eas esinevad lisaks astmasümptomitele ka teised allergianähud nagu lööbed ja nohu, ning testid tõestavad allergia olemasolu, jäävad astmanähud suure tõenäosusega püsima ka hilisemas eas. Lastest, kes põevad esimesel kolmel eluaastal raskendatud hingamisega kulgevaid bronhiite, on astmat hilisemas elus kahel kolmandikul. Väikelapseeas esineb astmat rohkem poistel, hiljem poistel ja tüdrukutel enam-vähem võrdselt. Ka toidust tingitud nõgeslööve on iseloomulik lapseeale. 

Kui lapsel on allergia kindlaks tehtud, tuleks piirata või vältida allergeene nii ema kui ka lapse toidus. Hoidumine kokkupuutest lemmikloomadega ei hoia ülitundlikkuse teket ära ja seega ei pea neid profülaktika eesmärgil kodust ära viima. Uuringud on näidanud, et probiootikumidel on kasulik toime atoopilise dermatiidi vältimisel ja ravis. Liigne kodukeemia kasutamine on kahjulik mitmes mõttes, aerosoolid võivad ärritada hingamisteid, antimikroobsed vahendid muudavad aga keskkonna steriilseks. Teada on samas, et inimest ümbritsevatel ja tema seedekulglas pesitsevatel mikroobidel on täita oluline osa normaalsete tasakaalustatud immuunreaktsioonide tekkes.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/allergiahaigused/id-68 

Allergia imikul

Juba imikutel võib välja kujuneda atoopiline dermatiit. See võib avalduda punetavate laikudega kätel ja põskedel ning pisikeste punaste villidega kaelal. Haiguse ägenemisele võivad kaasa aidata allergia ja toidutalumatus, kuid see pole reegliks. Ka sama toiduaine korral võivad sümptomid olla erinevad. Nahka võivad ärritada veel ka villased ja sünteetilised riided, sage pesemine, kuum keskkond jms. Atoopiline dermatiit võib kesta kuid ja aastaid ägenemiste ja taandumistega, igakord kindlaid ägenemise põhjusi ei selgugi. Vaevusi aitab leevendada menüü korrigeerimine. Iga uue toiduaine sisselülitamist tuleks proovida 3 päeva jooksul. Kui sümptomeid selle aja jooksul ei teki, võib seda toiduainet edasi tarbida. Üldjuhul kasvavad lapsed haigusest välja, kuigi see oleneb atoopilise dermatiidi raskusest. Täiskasvanueas võib lapseeas atoopilist dermatiidi põdenud inimesi häirida käte ekseem.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=25670 

Toiduallergia 

Toit põhjustab toksilisi (mikroobid, mürgid) ja mittetoksilisi (toiduallergia, toidutalumatus) reaktsioone. Toidutalumatuse ja toiduallergia vahe seisneb põhiliselt selles, et toiduallergia korral osalevad immuunmehhanismid, toidutalumatuse puhul mitte. Süües toitu, mille suhtes on inimene ülitundlik, tekib toidus olevate allergeenide ja inimese organismis olevate IgE-antikehade vahel reaktsioon. Tulemuseks on bioloogiliselt aktiivsete ainete ehk mediaatorite (histamiin, serotoniin jt) vabanemine, mis põhjustavad haigusnähte. Mitte-IgE-vahendatud allergia korral osalevad teist liiki antikehad, immuunkompleksid jms. 

Toiduallergia avaldumine on erinev, kas minutite või tundide jooksul, aga ka alles 1-2 ööpäeva möödudes. Kiiremat tüüpi reaktsioonid on enamjaolt IgE vahendatud, olles põhjustatud ühest või paarist allergeenist. Enamasti kaasneb sellega teisigi allergianähte, mistõttu on allergoloogil reaktsiooni põhjust üsna kerge kindlaks teha. Hilisemat tüüpi toiduallergiat on keerulisem diagnoosida ja allergiatekitajat raske leida, sest osalevad mitu tekkemehhanismi ja allergeeni. Sageli põhjustavad allergiat pähklid, munad, kala, koorikloomad, soja, lehmapiim, nisutooted, teatud puuviljad, seemned ja vürtsid. Üks toiduaine võib põhjustada erineva raskusastmega haigusnähte, mis võivad aja jooksul ka muutuda. Toiduallergia põhjustab huulte, keele, suulae sügelust ja turset; iiveldust; oksendamist; kõhupuhitust ja -lahtisust; naha sügelust, punetust ja lööbeid; aevastamist; nohu; köha; kõriturset ja ka astmat. 

Toiduallergia põhjuse leidmisel on abiks toidupäevik, kus on täpselt kirjas söödud toit ja tekkinud sümptomid.  Aitavad ka allergiatestid, milleks on nahatorketestid, epikutaantestid, IgE-antikehad veres ning eliminatsiooni-provokatsiooni katse, mis seisneb toiduainete menüüst väljajätmises ja taaskasutamises. Tähtis on vältida põhjusallergeeni ja ravida konkreetseid haigussümptomeid nagu nahapõletik, kõriturse, astmahoog jms. Toiduallergiat esineb umbes 10%-l lastest ning 5%-l täiskasvanutest. Lapseea toiduallergia on enamasti mööduv, kuid täiskasvanuna võib neil inimestel tekkida allergia sissehingatavate allergeenide -  nagu loomakarvad, tolmulestad ja õietolm - suhtes. 

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/toiduallergia/id-1827 

Toidutalumatus 

Toidutalumatus tähendab toidust tingitud mittetoksilist soovimatut reaktsiooni. Erinevalt toiduallergiast ei osale selles immuunsüsteem, kuigi kaebused võivad olla täpselt samasugused. Talumatusele on iseloomulik see, et toidust tingitud vaevus kordub ning seda on võimalik esile kutsuda provokatsioonikatsuga ehk jättes kahtlusaluse toiduaine menüüst välja ning võttes siis taas kasutusele. 

Tihti on toidutalumatuse põhjuseks veresoonte ja kudede seisundit mõjutavad keemilised ühendid nagu histamiin, türamiin jt, mis vabanevad sidekoerakkudest allergilist reaktsooni esile kutsumata. Toidutalumatus ilmneb histamiini vabastavate toiduainete (munavalge, karpkala, maasikad, tomat, kakao, šokolaad, tsitrusviljad, sealiha) või lisaainete tarbimisel. Fermenteeritud toidud (juust, hapukapsad, kalakonservid, alkohoolsed joogid) sisaldavad samuti rohkesti hstamiini ja türamiini ning võivad põhjustada toidutalumatust. Ensüümse toidutalumatuse korral on inimesel teatud ensüümi vähe või seda pole üldse. Kõige sagedasem on, et inimesel on laktoosi (piimasuhkur) lammutava ensüümi laktaasi puudulikkus, mistõttu ei saa inimene juua rõõska piima. Täiskasvanueas on rõõsa piima talumatus üsna sage, lapseeas esineb harva – mõne aja jooksul pärast soolepõletiku põdemist. Alkoholi aldehüüdideks lammutava ensüümi alkoholdehüdrogenaasi puudulikkus on enim levinud kollase rassi hulgas ja seetõttu ei kannata paljud hiinlased, jaapanlased jt Aasias elavad rahvad alkoholi. Teadmata tekkemehhanismiga toidutalumatuse reaktsioonide põhjuseks on üldjuhul keemilised ühendid, mida pannakse toiduainetesse riknemise pidurdamiseks ning välimuse, koostise, lõhna- ja maitseomaduste parandamiseks.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/toidutalumatus/id-1834  

Ravimiallergia 

Ravim on keemiline ühend või muu aine, mida kasutatakse haiguste uurimiseks, raviks ja ärahoidmiseks. Ka mitmesugused vaktsiinid, röntgenkontrastained ning diagnostilised preparaadid on ravimid. Ravimites on tihti lisaks toimeainele ka konservante, värvaineid jt abiaineid, mis võivad põhjustada reaktsiooni. Kuna ravimeid tarbitakse üha rohkem, tekib ka reaktsioone tihemini. Enamik neist ei ole siiski tõelised allergilised ehk immuunvahendatud reaktsioonid, vaid põhjustatud idiosünkraasiast ehk pseudoallergiast. 

Lähtudes ravimiallergia tekkemehhanismist võivad kujuneda: 1) immunoglobuliin E- vahendusliku reaktsiooni alusel nõgestõbi, angioödeem ja anafülaksia; 2) immunoglobuliinide G ja M ning komplemendi vahendatud tsütotoksilise reaktsiooni tõttu on oht aneemiaks ning tsütopeeniaks; 3) immuunkomplekside moodustumisel võib ilmneda seerumtõbi, mis kahjustab veresooni, liigeseid, neere (amoksitsilliin, ampitsilliin, sulfoonamiidid, karbamasepiin, greseofulviin, trimetoprim); 4) tlümfotsüütide sensibiliseerumisel ravimini antigeeni suhtes kujuneb hilist tüüpi allergia, mis avaldub allergilise dermatiidina. Allergilist dermatiiti võivad põhjustada nii sissevõetavad kui ka välispidiselt kasutatavad ravimid. Haigus avaldub raskekujuliselt eksfoliatiivse dermatoosina, mis tähendab naha kihtide irdumist. 

Ka mitmeid teisi terviserikkeid seostatakse vähemal või suuremal määral ravimitega. Mitmed sissevõetavad (psühhofarmakonid, antibiootikumid jt) ning välispidised (trioksaleen, metoksaleen) ravimid põhjustavad valgustundlikkust. Nende vältimiseks on oluline alati enne tarvitamist lugeda ravimi infolehte. Ravimi põhjustatud reaktsioon kaob üldjuhul iseenesest, kui lõpetada ravimi tarvitamine. Antihistamiinikumid ja glükokortikosteroidid aitavad, kui sümptomid on intensiivsed, anafülaksia puhul soovitatakse adrenaliini.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/ravimiallergia/id-1507

Tolmulestad

Tolmulestad on ämblikulaadsete klassis lestaliste seltsis ning kuuluvad perekondaDermatophagoides. Neid on ülemaailmselt levinud neli liiki: D. pteronyssinus, D. farinae, D. microcerae ja Euroglyphus maynei. Tolmulestad on vaid mikroskoobis nähtavad 0,2-0,3 mm pikkused läbipaistvad pisiolendid. Aktiivne liikumine pole nende tugevaim külg ja seepärast kasutavad nad uute elupaikade asutamiseks  teiste loomade abi. Paljunemiseks on tolmulestadele vajalik relatiivne niiskus üle 50% ja 10-30 °C soojust. Soodsaimad elupaigad on voodiriided, madratsid, aga ka pehme mööbel, sisustustekstiilid ja pehmed mänguasjad. Ühes grammis madratsitolmus võib olla 15 000 lesta ja neid leidub ka kõige puhtamas kodus. Tolmulestad toituvad peamiselt surnud naharakkudest, seeneeostest ja taimerakkudest.

Tolmulestad võivad mõjuda inimesele limaskestade, naha ja hingamisteede kaudu. Tolmuga seguneb tolmulestade kuivanud väljaheide ning lendub, mis võibki allergilistel inimestel põhjustada allergilist nohu ja silmapõletikku, astmanähte ja atoopilise nahapõletiku ägenemist. Põhjuseks on lestade eritised ja surnud lestade osised. Eestis moodustavad tolmulesta suhtes tundlikud inimesed umbes 5%. Astmahaigete seas on tolmulestaallergia kõige sagedasem haigussümptomite põhjustaja.

Lestaallergia tehakse kindlaks nahatorketestidega ja veres IgE-antikehade määramisega. Ristreaktsioonist tingitult võivad molluskid ja koorikloomad põhjustada lestaallergikul ka toiduallergiat. Probleemsed on ka jahulestad, mida leiab laoruumidest, jahust ning teraviljatoodetest. 

Lestade hävitamine kodus on suhteliselt lihtne: vähendada siseruumide niiskust alla 45%, loobuda tolmukogujatest ehk vaipkatetest, loomanahkadest jms, kasutada pestavaid madratsikatteid, pesta linu vähemalt 60 °C vees, kloppida ja tuulutada sageli voodiriideid. Padja eluiga peaks olema 2-3 aastat, tekil 5-6 aastat. Pehmet mööblit tuleks tihti tolmuimejaga puhastada. Reisides peab silmas pidama, et palju lesti on niiske kliimaga soojades Vahemeremaades, Inglismaal ja Iirimaal. Vähe leiab lesti Soome ja Rootsi kesk- ja põhjaosas, lisaks mäestikes kõrgemal kui 1500 m merepinnast. 

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/tolmulestad/id-1840

Kassi ja koera allergia

Kui on ülitundlikkus mõne allergeeni suhtes (kanamuna, tolmulestad, õietolmud) on suur tõenäosus, et võib tekkida ülitundlikkus ka koera ja kassi allergeenide suhtes. Ei ole ühest vastust sellele, kui pikk ja tihe peab kontakt loomaga olema, et ülitundlikkus tekiks. See võib võtta mõne nädala, mõne kuu, aga ka aastaid. 

Kassi allergeeni suhtes võib ülitundlikkus tekkida siis, kui kodus on kass, aga ka juhul, kui kassi allergeeniga on vaid juhuslikke kokkupuuteid. Kassi allergeeni leidub kassiomanike riietel ja see kantakse kõikjale. Kui ülitundlikkus on juba kujunenud, on ka esimene nõuanne kodus kassist loobuda ning teha võimalikult põhjalik puhastus. Uuringud on näidanud, et üldjuhul kulub kodukeskkonnas kassi allergeenist vabanemiseks paar-kolm kuud. Ülitundlikkus kassi allergeeni suhtes, mis selgub positiivsest allergiatestist, võib, kuid ei pruugi taanduda. Allergianähud, nagu aevastamine, ninakinnisus, silmade sügelus jms keskkonnas, kus ei ole üldse kokkupuudet kassiallergeeniga, st ka mitte riiete, mööbli jms vahendusel, peaksid taanduma umbes nädala jooksul. 

Koera allergeeni puhul on kassi allergeenist erinev see, et on olemas mõningane erinevus koeratõugude allergeensuse suhtes. Ohutut ehk allergiat mittetekitavat koeratõugu ei ole aga olemas. Koeraallergia kahtluse puhul on soovitatav pöörduda allergoloogi juurde, kes teeb allergiatestid. Nahatestile lisaks võib uurida veres ka koeraallergeeni vastaste IgE-antikehade sisaldust, sest see meetod võib olla tundlikum. Kui kontakt koeraga on ainult õues, on tunduvalt väiksem tõenäosus, et ta tekitab tema suhtes allergilisele inimesele probleeme. 

Allergoloogid on lemmiklooma võtmisel seda meelt, et kui esineb ülitundlikkus juba mõne õhuga leviva allergeeni suhtes, oleks parem lemmiklooma mitte võtta. Täpselt ei saa ennustada, kas ülitundlikkus tekib, kuid kindel on see, et juba peres olevast lemmikloomast on väga keeruline loobuda. 

Loe lähemalt:

https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=67005&keyword=kassi%20allergia#list

https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=58952&keyword=koera%20allergia#list

Putukapiste

Maailmas on üle 900 000 liigi lülijalgseid putukaid, kellest inimesele ohtlikumad on kiletiivalised (mesilased, herilased, sipelgad) ning ämblikud (k.a skorpionid). Putukate poolt eritatav keerulise koostisega mürk võib ülitundlikul inimesel põhjustada tõsiseid tervisehäireid. Putuka nõelamine ehk hammustus või torge, võib põhjustada kohaliku reaktsiooni, mis avaldub punetuse ja tursega pistekohal ning möödub ööpäevaga. Paljude samaaegsete torgete korral tekib vahel toksiline reaktsioon, mille mõju kestab kuni paar päeva. Hammustuse tagajärjel on oht ka kiireks allergiliseks (anafülaktiliseks) reaktsiooniks. See ei sõltu pistete arvust ning selle puhul esineb näo turse, sügelus, minestus, hingamisteede sulgus ja kiire surm. Ilmneda võib ka hiline allergiline reaktsioon, mis avaldub peavalu, palaviku ja liigesevaluga ning avaldub 1-2 nädalat hiljem.

Mesilas- või herilaspiste puhul tekitab astla kaudu pritsitav mürk tervel ja mitteülitundlikum inimesel pistekohas põletavat valutunnet. Üldiselt tabab putukas inimese pead, kaela, jalga ja kätt. Kui putukas on mõne magusa joogi sees peidus, on tõenäoline saada piste suulakke või keelde, isegi söögitorusse. Mürgiseid sipelgaid Eestis ei ole, kuid neid võib kohata välismaale reisides. Tulisipelga (ing k fire ant) mürk, näiteks, põhjustab samasuguse allergilise reaktsiooni nagu herilasegi mürk.

Esmaabi putukapiste või -hammustuse korral on kaheetapiline:

1. Mürgi imendumise pidurdamiseks tuleb torkekohast putukaastel välja tõmmata, kui see seal on. Edasi tuleb torkekohale asetada jääd, mida seal hoida väikeste vaheaegadega paar tundi.

2. Ülitundlikkuse korral on oluline võidelda allergilise (anafülaktilise) reaktsiooni tekke vastu. Allergilisel inimesel on kasulik alati kaasas kanda individuaalset vastumürgikomplekti. Kiirabi vajavad allergilised ja putukapiste või -hammustuse järel üldist halba enesetunnet kaebavad inimesed.

Muul juhul saab valu leevendada määrides torke- või hammustuskohta apteegi käsimüügist saadava kihelust leevendava geeli vms vahendiga. Sisse tuleks võtta käsimüügis leiduv allergiavastane preparaat. Vajaduse korral tuleks kindlasti nõu pidada oma arstiga.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/putukapiste/id-1427 

Õietolm 

Maailmas on umbes veerand miljonit õistaime, millest ainult 1%-l on allergiseerivaid proteiine ehk valke. Et õietolmust saaks allergeen, peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) peab levima tuulega, 2) sisaldama allergeenina toimivaid proteiine, 3) peavad kiiresti vabastama proteiine limaskestale. Õietolmuallergiat esineb Põhjamaades enim kevadel, kui tolmlevad kased, lepad ja sarapuud. Okaspuud üldjuhul allergiat ei põhjusta. Veekogu pinnal hõljuvad männiõietolmutombud võivad siiski põhjustada kerget nahaärritust. Väga levinud on ka allergia suvel tolmlevate kõrreliste ja suve teisel poolel õitsevate umbrohtude suhtes. 

Suurema läbimõõduga õietolmuosakesed põhjustavad allergilist silmapõletikku ja nohu. Õietolmuosakeste lagunemisel vabanevad peenosakesed, mis tungivad sügavale hingamisteedesse ja kutsuvad esile astmanähte. Putuktolmlejad taimed tekitavad allergiat enamasti vaid nendega lähikontaktis olevatel inimestel. Aednikel ja floristidel on oht muutuda ülitundlikuks ükskõik millisele õietolmule, kuid tihemini esineb sensibiliseerumist korvõieliste taimede, näiteks krüsanteemide, saialillede või karikakarde suhtes. 

Õietolmuosake satub niiskele limaskestale nii, nagu oleks sattunud õie emakasuudmele. Esialgu vabastab osake nn pinnaproteiinid ja seejärel teised ained, mille ülesandeks on tekitada õie emakasse süvend. Kui õietolm on limaskestale sattunud, käitub inimese immuunsüsteem samaoodi kui mis tahes ärriti organismi tungimisel: püüab võõrainet hävitama hakata tugeva vastureaktsiooniga.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/oietolm/id-2081 

Pollinoos 

Pollinoos, mida nimetatakse veel ka heinapalavikuks ehk õietolmuallergiaks on peamiselt teismeliste ja noorte täiskasvanute allergiahaigus. Seda põeb Eestis 5-10% kooliõpilastest, Inglismaal aga näiteks koguni kolmandik noortest. Pollinoos on hooajaline nohu ja/või silma sidekestapõletik. See on tingitud kevadkuudel puude, suve esimesel kuudel kõrreliste ja kesksuvel umbrohtude õietolmust. Põhiliselt tuultolmlevate taimede õietolm tekitab ülitundlikel inimestel silma, ninna ja neelu sattudes silmade sügelust ja punetust, aevastamist, vesist eritist ninast või ninakinnisust, kipitustunnet kurgus ning ärritusköha ja hingeldust. Üsna tüüpiliste sesoonselt ehk hooajaliselt esinevate kaebuste kõrval aitavad pollinoosi diagnoosida ja konkreetseid põhjusallergeene kindlaks teha nahatorketestid või veres IgE-antikehade määramine. 

Kõige tõhusam abinõu pollinoosi vältimiseks on vältida kokkupuudet õietolmuga. Õhus on vähem õietolmu siis, kui on pilvine ja vihmane, varahommikul ja hilistel õhtutundidel. Tõhusat leevendust saab manustatavatest allergiavastastest ravimitest – antihistamiinikumidest. Neid kombineeritakse vajadusel ninasiseste ja/või silma piserdatavate, turset alandavate ravimitega või ninaeritist vähendavate preparaatidega. 

Kurgu-nina-kõrvaarst otsustab edasise ravitaktika, kui ninahingamise takistus ei taandu. Hüposensibiliseeriv ravi vähendab tundlikkust õietolmu suhtes. Pollinoosiga inimestel on oht ka aastaringse ehk tubastest allergeenidest tingitud nohu, aga ka astma kujunemiseks. Lisaks võib neil olla ristreaktsioonide tõttu probleeme tooreste puuviljade-köögiviljade söömisel, mis tekitavad suus ja neelus sügelust ning turset.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/pollinoos/id-1373 

Allergiline nohu 

Allergiline nohu, teise nimega allergiline riniit, on haigus, mis kaasneb ülitundlikkusreaktsiooniga ning ilmneb allergeeni toime tagajärjel. Haigus võib olla püsiv, esinedes aasta ringi või vahelduv ehk hooajaline. Allergilise nohu korral on põletikulised nii nina limaskest kui ka ninakõrvalurked ja kuulmetõrved. Kaasneda võib ka allergiline silma sidekestapõletik konjuktiviit. Haigusele on iseloomulik aevastamine, ninasügelus, vesine eritis ninast ja limaskesta tursest tingitud ninakinnisus. Õietolmuallergiast põhjustatud nohule on iseloomulikud aevastamine, vesine eritis ninast ja silmade sügelus. Samasugused vaevused kaasnevad ka loomakarvadest ja -kõõmast tingitud nohuga. 

Tolmulestaallergia põhjustab tavaliselt ninahingamise takistust ja nohisevat hingamist, mis on eriti häiriv hommikuti. Põhjusallergeeni väljaselgitamiseks tehakse nahatorketestid allergeenilahustega. See on mugav ja kiire uurimismeetod, sest vastuse saab teada vaid veerand tunni pärast. Allergilise nohu põhjust saab diagnoosida ka allergeenivastaste IgE-antikehade sisalduse määramisega vereseerumis. Kõige paremaks allergilise nohu ärahoidmise viisiks on vältida kokkupuuteid põhjusallergeeni ning ärrititega (tugevad parfüümid, tubakasuits, peen tolm jms). 

Raviks kasutatakse allergiavastaseid tablette (antihistamiinikume), mis hakkavad mõjuma juba tunni jooksul. Põletikuvastaseid aerosoole soovitatakse ninna pihustada pideva ninakinnisusega kulgeva nohu raviks. Nende toime ilmneb küll alles nädala jooksul, kuid see eest võib neid tarvitada pikka aega. Vajaduse korral saab ravimeid ka kombineerida. Nädala jooksul võib kasutada nn ninaavajaid, mis ahendavad nina limaskesta veresooni ja vähendavad seeläbi turset. Pikaajaline kasutamine võib omakorda tekitada limaskesta turset ja ravimist tingitud nohu – medikamentoosset riniiti.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/allergiline-nohu/id-73 

Nõgestõbi 

Nõgestõbi ehk urtikaariat esineb väga sageli, nimelt põevad haigust vähemalt korra elus 15-20% inimestest. Haigust põevad sagedamini noored, kuid tabada võib see igas vanuses inimest. Tihti jääb haiguse tekkepõhjus ebaselgeks. 

Nõgestõbi avaldub pisikeste, putukahammustust meenutavate sügelevate või nahapinnast kõrgemate suurte roosaservaliste kupladena. Kuplade suurus, hulk ja asukoht varieeruvad ning neist ei jää arme. Pärast lööbe kadumist võivad nahale jääda mõnes ajaks püsima heledamad ehk depigmenteerunud alad. Nõgestõve löövet põhjustavad histamiin jt mediaatorid ehk virgatsained, mis vabanevad nahas paiknevate sidekoerakkude ehk nuumrakkude aktiveerumisel. Tunduvalt enam põhjustavad nõgeslöövet allergia asemel füüsikalised tegurid (surve nahale, temperatuurimuutused, päike ja vesi), valu- ja põletikuvastased ravimid (aspiriin, ibuprofeen, paratsetamool), toiduvärvid ning säilitusained. Sellisel juhul on tegemist mitteallergilise nõgestõvega. Füüsikaliste tegurite tõttu tekivad kublad vaid nimetatud ärrititega kokkupuute kohal. Lapseeale on iseloomulik toidust tingitud nõgeslööve, täiskasvanutel esineb enim aga kroonilist nõgestõbe. 

Nõgeslöövet võivad vahel põhjustada ka veresoonepõletik ehk vaskuliit, B-viirushepatiit, pärilik angioneurootiline turse ja ka röntgenkontrastained. 

Päikeseallergia

Päikeseallergia on oma olemuselt füüsikaline urtikaaria ehk nõgestõbi, mis on põhjustatud füüsikalise teguri – päikese – poolt. Kõige olulisem on nahka eos päikese eest kaitsta. Kui päikesekaitsekreem ega allergiavastased antihistamiinid piisavalt ei aita, on vaja suurendada allergiavastaste tablettide annust - so 2-3 tabletti päevas. Lisaks tuleks kanda nägu kaitsvat kübarat ja hoida rohkem varju. Paljudel inimestel esineb päikeseallergiat kevadel, kui nägu ei ole veel päikesega harjunud ning suvel haigus taandub. Füüsikaline urtikaaria taandubki üldjuhul mõne aja möödudes, kuid raske on prognoosida, millal haigus täpselt kaob. 

Külmaurtikaaria

Külmaurtikaariat põdedes tulevad kublad tavaliselt pärast naha ülessoojenemist ning paiknevad kõige sagedamini näol ja kätel, püsides umbes tund aega. Kublad võivad välja lüüa ka tuulise, jaheda ja niiske ilmaga suvel või pärast vees käimist. Külmaurtikaaria vältimiseks tuleks riietuda otstarbekalt. 

Külmamuhke põhjustavad kätel, jalgadel, kõrvalestadel ning väikelastel ka põskedel korduvad kergekujulised külmakahjustused, harvem ühekordne külmetamine. Kahjustatud koht on lillakas- või sinakaspunane laik või sõlm, mis võib ka tugevasti kipitada ja sügeleda. Külmamuhkude vältimiseks tuleb jahedas ja niiskes keskkonnas olles kanda sooje riideid. Lokaalselt saab kahjustatud kohti ravida leevendava salviga ning mõningast abi on ka glükokortikoidhormoonsalvidest ning -kreemidest. 

Allergilise nõgestõve ravimiseks piisab üldjuhul allergeeni vältimisest ning antihistamiinikumide tarvitamisest. Vajadusel kombineeritakse neid leukotrieeni antagonistidega või tehakse läbi lühiajaline hormoonravikuur. 

Nõgestõbi võib olla ka krooniline, seda juhul, kui kublad püsivad üle 6 nädala. Kroonilise idiopaatilise urtikaaria korral tekib lööve iga päev või mõnel päeval nädalas, kestes 1,5 kuud kuni isegi 1,5 aastat. Paranemine on iseeneslik. Haigele toovad leevendust ja kiirendavad paranemist antihistamiinikumid.

Nõgestõve põhjuste väljaselgitamine on keeruline, eriti kroonilise nõgestõve puhul, kus jääb ebaselgeks isegi kuni 85% juhtudest. Abi on aga sellest, kui haige ise jälgib, mis tegurid võisid tal haiguse põhjustada. Nõgestõbi võib vallanduda ka autoimmuunhaiguste korral, kui immuunsüsteem hakkab mingil põhjusel antikehi tootma organismi oma rakkude vastu, aga ka kilpnäärme- ja maksahaiguste põdemisel. 

Loe lähemalt: 

https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/nogestobi/id-1229

https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/allergiahaigused/id-68

https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=72477&keyword=p%C3%A4ikeseallergia#list 

Nõgeslööbe muud tekkepõhjused

Nõgeslööbe tekkepõhjus ei pruugi alati olla allergia. Nõgeslöövet võib põhjustada lisaks allergeenile ka toit, toidulisand, jook, ravim, nahakontakt keemilise ühendiga (sh pesupulbriga). Lööbe põhjuseks võib olla ka närvipinge. Sageli ei õnnestugi nõgeslööbe tekkepõhjust teada saada. Allergiast mittetingitud lööbe leevendamiseks tuleks vältida tsitruselisi, kakaod, alkoholi, värvilisi jooke, tomatit, viinamarju, kiivit ja vürtse. Nõgeslööbe korral on igal juhul õige kasutada antihistamiinikumi, iga päev üks tablett kuni lööbe kadumiseni ja edasi veel kolm päeva. Kui ühest antihistamiinikumi tabletist päevas jääb väheks ehk see ei hoia lööbe teket ära ega vähenda sügelust, võib võtta ka kaks tabletti. Sobivad antihistamiinikumid, mille toimeaineks on loratadiin, tstetirisiin, ebastiin, desloratadiin ja levotsetirisiin. Tekkinud löövet ei tohi kratsida, vaid ainult õrnalt hõõruda.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=66463

Nõgeslöövet võib põhjustada ka solaariumis käimine. Esineb nn kuumusest ja higistamisest tingitud väikesekublaline urtikaaria, mis avaldub nahasügeluse, paistetuse ja punetusena. Vaevuse ravimiseks kasutatakse antihistamiinikume.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/nahahaigused/id-13/noustamine?question=5337&keyword=allergiline%20reaktsioon#list

Angioödeem 

Angioödeem, teise nimega Quincke ödeem, on äge piiristunud turse nahal, limaskestades või siseelundites. Haigus sarnaneb põhjuslikult nõgestõvega: nuumrakkude aktiveerumisel vabanevad neist histamiin jt mediaatorid ehk virgatsained, mis põhjustavad rakumuutusi. Nõgestõbi annab endast märku kupladega nahapinnal, angloödeemi puhul on turse aga nahaalustes pehmetes kudedes.Turset põhjustab veresoonte suurenenud läbilaskvus ning seda esineb kõige enam ja on paremini märgata pea piirkonnas – silmade ja suu ümbruses, kurgus ja kõris. 

Angioödeemi põhjustavad tihti ravimid (aspiriin jt mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid, opiaadid) ning nuumraku pinnal olevate molekulide vastu tekkinud antikehad jne. Angioödeemi tekkel mängib rolli ka mitme teguri kokkulangemine (nt alkohol, vürtsine toit, füüsiline koormus). Nõgestõve ja angioödeemi põdemisperioodil ning mõnda aega pärast seda on nuumrakud väga haprad. Sellisel ajal võib protsessi ägenemise vallandada iga pisemgi kahjustus. Kindlasti tuleb haiguse esmakordsel ilmnemisel pöörduda arsti poole. Sarnaselt nõgestõvega, sõltub angioödeemi kulgemine algsest põhjusest. Kui see õnnestub kindlaks teha ja kõrvaldada, kaovad ka haigusnähud kiiresti – mõne päeva, nädala või kuu jooksul. Haigusnähud võivad mõnikord uuesti tekkida, kordudes aasta jooksul episoodiliselt ning haiguse kulgu ei ole võimalik ette näha.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/angioodeem/id-102 

Atoopiline dermatiit 

Atoopiline dermatiit ehk atoopiline ekseem (nimetatud ka kui neurodermatiit) on krooniline nahapõletik, millega kaasnevad naha kuivus ja sügelus. 

Atoopilise dermatiidi tekkepõhjused ei ole praeguse ajani lõplikult välja selgitatud, kuid 70% kõigist uuritud juhtudest on põhjustatud pärilikkusest. On proovitud selgitada, millise geeni defektiga on tegu, kuid kõik tulemused viitavad kahjustusele, mida mõjutavad erinevad välistegurid. Terved vanemad saavad näiteks haige lapse ja vastupidi. Atoopilise dermatiidi puhul võib seerumi immunoglobuliin ehk antikehade hulk olla toidu ja/või sissehingatavate antigeenide suhtes olla tõusnud. Haiguse tekkides on oluline osa ka rasvhapete ainevahetuse häirel, mille pärast on kontroll naha veekao üle häiritud ning haige nahk muutub liiga kuivaks. Nahapõletikule on iseloomulik veresoonte ahenemine, mistõttu on haige labakäed ja jalad jahedad ning haiguskoldes esineb valget dermografismi ehk nn triipnahka. 

Atoopilise dermatiidi vallandumiseks on vajalik kokkupuude allergeeni või allergeenidega, mis sõltuvad haige vanusest. Imikutel ja väikelastel on peamisteks haigust vallandavateks teguriteks toiduained: piim, munad, šokolaad, tsitruselised, must sõstar, kala, linnuliha, tomat, herned, pähklid ja mesi. Koolieelikud ja koolilapsed võivad lisaks muutuda tundlikuks olmeallergeenide (loomakarvad, majatolm ja kemikaalid ning õietolm) suhtes. Atoopilise dermatiidi ägenemist seostatakse ka emotsionaalsete teguritega – näiteks stress halvendab põletiku kulgu. Atoopiat põdevad lapsed nutavad nähtava põhjuseta, on kergesti ärrituvad ja tujukad. Igas eas võivad atoopia valla päästa või selle kulgu mõjutada koldepõletikud nagu ninakõrvalurgete ja kurgumandlipõletik, maksa- ja sapiteede haigused, ussnugilised ning viirus- ja bakteriaalsed infektsioonid. Viimane on atoopiaga sageli kaasnev komplikatsioon just lapseeas ning muudab haiguspilti oluliselt. Atoopiline nahk on tõvestavate bakterite reservuaariks ka isegi silmaga nähtavate põletikutunnuste puudumisel. Atoopiline dermatiit ägeneb imikutel pärast hammaste lõikumist. 

Vanusest olenevalt on nahalööbe iseloom erinev. Imikutel ilmub lööve kõigepealt näopiirkonda. Põsed on punased, karedad ning tekkida võivad vesivillid, mis katki minnes kattuvad koorikuga. Lööve laieneb otsmikule, haiguse süvenemisel edasi ka rindkerele, sümmeetriliselt jäsemete sirutuspindadele, suurte liigeste piirkonda ning nahavoltidesse. Raskematel juhtudel on haaratud kogu keha. Lööbega nahk on turses, marrastuste ja koorikutega. Terav piir haiguskollete ja terve naha vahel puudub. Nahamuster on selge ja üle kogu keha on näha rohkelt kratsimiskriimustusi, mis on tingitud lööbe põhjustatud sügelusest. 

Lapseeas esineb atoopiline dermatiit nn klassikalise vormina. Atoopiat põdevatel lastel on punetavad silmalaud, mis ketendavad. Nahk on silmade ümber lillakashallika varjundiga ja võib esineda ka silma sidekestapõletikku. Põse piirkonnas on sümmeetriliselt erüteem ehk punetus ning turse. Huule ja suu ümbruse nahk ketendab, nahk on punakaspruun ja suunurgad lõhenenud. Atoopiat esineb ka kuklapiirkonnas ja sümmeetriliselt suurte liigeste painutuskülgedel. Peamiseks lööbeelemendiks on roosakaspunane ketendav sõlmeke. Liigeste piirkonnas on tavapäraselt märgata roosakas- kuni lillakaspunast sõlmelis-ketendavat turset. Haigus haarab lastel sageli ka labakäsi, mille nahk, eriti küünevalli ümbruses, on tugevalt turseline, kaetud koorikute ja marrastustega. Küünevallipõletik põhjustab ka küünte düstroofiat, mis atoopilise dermatiidi raviga aga taandareneb. Lastel võib haigus lokaliseeruda ka suguelunditele, põhjustades tüdrukutel häbemepõletikku. 

Noorukitel ja täiskasvanueas sarnaneb haiguspilt lapseea atoopilise dermatiidiga. Lööve on enamasti rohkem lokaliseerunud ja vähem sümmeetriline. Tavalisimad haiguspiirkonnad on nägu ja suurte liigeste painutusküljed. Nahk on äärmiselt kuiv ning näole võib tekkida turse ja silmade alla iseloomulik nahavolt. Täiskasvanutel sugeneb sageli käteekseem. Lastel ja noorukitel võib samaaegselt esineda nõgestõbi. 

Atoopilisele dermatiidile ei ole täielikku ravi, haigus kestab ägenemise ja taandumisega aastaid. Erinevaid ravimeetodeid kombineerides on võimalik aga vaevusi kontrolli all hoida. Prognoos on seda parem, mida kiiremini suudetakse lööve kontrolli alla saada ja mida pikemad on lööbevabad perioodid. Lapsena atoopilist dermatiiti põdenutest on täiskasvanuna umbes kolmandikul allergiline nohu ja/või astma ning käteekseem. Atoopilise dermatiidi diagnoosib ja määrab ravi nahahaiguste arst või allergoloog, kes teeb ka testid, mis näitavad põhjusallergeene. 

Atoopilise dermatiidi ravis ja profülaktikas on oluline järgida mitmeid reegleid: 

1. ei tohi nahka lasta kokkupuutesse villase ega sünteetilise riidega;

2. last võib vannitada vaid keedetud ja pehmendatud veega, näiteks meresoola- ja õlivannides;

3. tuleb vältida kuuma vannivett, liigsagedast vannis või duši all käimist ja kareda rätikuga kuivatamist;

4. on vajalik vältida kuuma keskkonda, sest higistamine soodustab haiguse ägenemist, tubakasuitsust ruumi, traumasid, negatiivseid emotsioone ja stressi ning kokkupuudet allergeenide ja ärrititega, milleks on desinfitseerivad vahendid – seebid ja pesupulbrid;

5. mõistlik oleks loobuda toitudest, mis sisaldavad teadaolevaid toiduallergeene;

6. välja tuleb ravida kõik põletikukolded;

7. nahahoolduseks tuleb kasutada niisutavaid ja pehmendavaid kreeme, vajadusel ka arsti poolt määratud põletikuvastaseid salve ja kreeme ning sügeluse leevendamiseks allergiavastaseid ravimeid – antihistamiinikume – tablettide ja tilkade kujul, kuid mitte siirupitena. 

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/atoopiline-dermatiit/id-159 

Astma 

Astma, teise nimega bronhiaalastma ehk kopsuastma on hingamisteede krooniline põletikuline haigus, mida iseloomustab hooti tekkiv hingeldus ja õhupuudus. Astma korral põhjustavad vaevusi silelihaste kokkutõmbumine, liigne limaeritus ja bronhide limaskesta turse. Haigus võib tekkida allergiast (ülitundlikkus) mitmesuguste ainete suhtes, aga ka erinevate infektsioonide tõttu. 

Astma peamisteks tunnusteks on hootine köha, sitke röga eritus ning õhupuudushood. Tihti kuulevad astmahaiged ise, kuidas hingamisel rinnus vilistab ja kiunub. Astmahood esinevad tavaliselt öösiti, peamiselt hommikupoole ööd. Astmahoo ajal on eriti raskendatud väljahingamine. Hooge võivad vallandada nii allergeenid kui ka külm õhk, suitsulõhn, füüsiline koormus jms. Viirusinfektsioonide korral sagenevad ka astmahood. Raskusastmete järgi eristatakse kergeid, mõõduka raskusega ning raskeid astmahooge. Viimase puhul ei suuda haige isegi kõnelda ega kõndida. 

Astma diagnoosimisel on aluseks tüüpilised haigushood ja hingamisfunktsiooni uuringul sedastatav pöörduv hingamisteede obstruktsioon ehk ahenemine. Viimase tunnuseks on forsseeritult ehk tahtlikult võimalikult sügavalt ja kiirelt väljahingatava õhuvoolu kiiruse langus sekundis, võrreldes normaalväärtusega. Pärast spirogrammi tegemist antakse haigele sisse hingata bronhilõõgastit ehk bronhodilaatorit, et selgitada ahenemise pöörduvust. 15-20 minuti pärast registreeritakse spirogramm uuesti. Ahenemist peetakse pöörduvaks siis, kui sekundi jooksul väljahingatava õhuvoolu kiirus on suurenenud algväärtusega võrreldes vähemalt 15% võrra. 

Astmahaigetel esineb kopsude kuulatlusel mitmesugust vilinat, urinaid, kiuneid. Rasketel juhtudel on tunne, nagu mängiks “orkester”. Uuringute kompleksi osa on ka allergeeni täpsustamine nahatorketesti abil. Testi tegemiseks kantakse haige küünarvarre sisepinna nahale ridamisi põhilisi olmeallergeene. Seejärel tehakse torge läbi allergeenitilga ja hinnatakse 20 minuti jooksul tekkivat nahareaktsiooni. 

Astmahaiged peavad üritama vältida kokkupuudet allergeeni(de)ga. Ülitundlikkusreaktsiooni tekkimise pärssimiseks määratakse haigele raviks põletikuvastaseid medikamente. Põhiliseks põletikuvastaseks ravimiks on glükokortikosteroid (nt budesoniid, flutikasoon, beklometasoon). Lisaks kasutatakse bronhe lõõgastavaid vahendeid. Peamised lühitoimelised bronhilõõgastid on salbutamool ja fenoterool ning pikaajalisema toimega salmeterool ja formoterool. 

Tänapäeval kasutatakse enim inhaleeritavaid ehk sissehingatavaid astmaravimeid, mis on kas aerosooli või pulbri kujul. Inhalaatoritest kasutatakse aerosooliinhalaatorit ning erinevaid pulbriininhalaatoreid. Astmahaigel peab alati kaasas olema kiirelt toimiva bronhilõõgastiga taskuinhalaator, et katkestada või leevendada järsku tekkivat astmahoogu. Kui astma raskelt ägeneb tuleb kasutada ka süsteemseid, st sissevõetavaid glükokortikosteroide. Astmahoog võib olla eluohtlik ning eriti raskel juhul vajab haige ravi intensiivosakonnas. 

Bronhiaalastma kulgu hinnatakse kergeks, mõõdukaks või raskeks. Sellest lähtuvalt rakendatakse ka astmelist ravi. Tänapäeval on võimalik enamikul juhtudest hoida astmat ravimitega kontrolli all, mis tagab patsiendile normaalse elu. Astmast võib tervistuda, ent enamasti on tegemist siiski kroonilise haigusega. Astma puhul on oluline roll õigel ravirežiimil, ravimite järjekindlal kasutamisel ning koostööl raviarstiga.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/astma/id-151 

Muud allergiaga sarnased või seotud häired 

Ülitundlikkus lõhnade suhtes

Paljudel inimestel esineb järjest enam ülitundlikkust keemiliste lõhnade suhtes. Keemiliste lõhnade sissehingamisel tekib ärritus, tunne, et õhku pole, esineb ninakipitust ja vesisust ning samal ajal võib olla tunne, et limaskest on kuiv. Sellisteks lõhnadeks võivad olla erinevad lõhnaõlid, odekolonnid, puhastusvahendid ja pesupulbrid. Mõnel juhul võib esineda ka nahaärritust, seda eriti näol. 

Selliste sümptomite puhul ei ole aga tegemist allergiaga, vaid nn tundliku ninaga. Ülitundlikkust lõhnade suhtes põhjustavad erinevad keemilised ained ning looduslikele ainetele, sh näiteks õietolmudele ei ole mingit reaktsiooni. Ülitundlikkusest tingitud vaevuste leevendamiseks tuleks vältida liigset kontakti lõhnaainetega, ka eeterlike õlidega. Võimalikult palju aega tuleks veeta värskes õhus ja nina võiks loputada meresoolaveega. Oma osa võib tundliku nina puhul olla ka psüühilisel reaktsioonil. Lõhnad on mingil põhjusel võimendunud ja pahatihti on selleks andnud tõuke mõni ebameeldiv kogemus. Mainitud abinõusid kasutades peaks aga tundlikkus vähenema ja ajapikku taanduma.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=66243  

Päikesest tingitud lööve

Päikesevalgus võib tekitada erinevaid nahareaktsioone. Kõige sagedam päikesekiirgusest tekkiv nahahaigus on polümorfne valgusdermatoos. Selle all kannatavad enim heleda naha, silmade ja juustega inimesed. Haiguse puhul esineb nahapunetust ja -sügelust. Päikese vältimisega taandub haigus spontaanselt. Suve jooksul võivad reaktsioonid nõrgemaks muutuda, sest päikese taluvus suureneb. Raviks kasutatakse allergiavastaseid tablette. Ennetavalt oleks kasulik enne intensiivse päevitamise perioodi minna solaariumisse, et saada väikestes doosides päikesekiirgust. 

Päike võib tekitada ka fotoallergilist ja fototoksilist dermatiiti. Haigused tekivad teatud ravimite ja salvides-kreemides sisalduvate ainete aktiveerumisel UVA kiirte toimel, mis avaldub nahal punetava villilise reaktsioonina. Piirama peaks sel juhul lõhnava kosmeetika, seepide ja deodorantide kasutamist suvel. Mõned ravimid, näiteks antibiootikumid, seenhaiguse ravimid, diureetikumid, magusained ja suukaudu võetavad rasestumisvastased vahendid võivad päikesega koostoimel sarnast villilist reaktsiooni põhjustada. Enne ravimite võtmist peaks kindlasti konsulteerima perearstiga ning mainima päikesega seoses esinenud nahareaktsioone. Harvem võib päike põhjustada kublalist löövet ehk päikeseurtikaariat. 

Päikesest tingitud nahareaktsioonide vältimiseks on soovituslik vältida otsest päikese mõju. Seda eriti  keskpäeval, kõrgmäestikes ja mere ääres, kus päikesekiirgus on eriti intensiivne. Lisaks tuleks kasutada nahale sobivat päikesekaitsekreemi ning vajadusel teha läbi ka antiallergiline ravikuur.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=25909 

Allergilise dermatiidi teke väävlisalvi kasutamisel

Sügeliste raviks kasutatakse 25% väävlisalvi. Pikaajalisel ravil või ülitundlikel inimestel võib väävlisalvi kasutamisest tekkida allergiline dermatiit. Esineda võivad sügelevad laigud, aeg-ajalt ka kublad. Sarnaste vaevuste puhul tuleks pöörduda arsti juurde, sest lisaks allergilise dermatiidile võib olla tekkinud hoopis sügeliste retsidiiv või kratsimisest tekkinud sekundaarne mädainfektsioon. Õige ravi ordineerimiseks peab arst kindlasti löövet nägema. Alguses võib pöörduda perearsti juurde, kes vajadusel suunab patsiendi edasi nahaarstile.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=25705 

Allergia parim ravi on allergeeni vältimine

Allergia parimaks raviks on allergeenikontakti vältimine. Lapseeas tekkinud toiduallergia üldiselt taandub, mööduda võivad ka tolmulestade ja loomaallergia. Täiskasvanul, kellel on allergiline nohu ja testidega erinevat tüüpi allergeenide suhtes ülitundlikkus kindlaks tehtud, on aga suur risk astma tekkeks. Allergilise nohu puhul aitavad vaevuste korral ninna pihustatavad hormoonpreparaadid, mis hakkavad toimima umbes nädalase kasutamise jooksul ning mida tarvitatakse pikaajaliselt. Noorte täiskasvanute probleemiks on just õietolmuallergia ja tihti lisandub põhjusallergeene aja jooksul. Kodu koristamine veelfitriga tolmuimejaga, märja lapiga pindade puhastamine, vaipade-kardinate eemaldamine, tubade õhutamine ja voodipesu tihe pesemine aitavad palju tolmulesta allergeeni hulga vähendamiseks. Loomaallergeeni puhul aga koristamisest ei piisa, sest seda leidub väga palju kõigis eritistes (sülg, uriin), kõõmas ja karvadel. Loomaga ühes kodus elades leidub allergeeni kõikjal, sest see on nii väike ja kerge, et püsib õhus. Allergeenist lahtisaamine pärast looma ära viimist võib võtta mitu kuud ja paranemise märke ei pruugi olla kohe näha. Kindlasti ei jää need aga tulemata. Kuigi koduloomast loobumine on väga raske otsus, tuleb see siiski teha. Kehaline tervis muutub allergeeni vältimisel tunduvalt paremaks, väheneb astma kujunemise oht ning aeg parandab ka loomast loobumisest tekkinud hingehaavad.

Loe lähemalt: https://www.kliinik.ee/allergoloogia/id-38/noustamine?question=59466 

 

Vaata lisaks:

Eesti Allergialiit

Õietolmu seire

 

Küsi nõu Kliinik.ee keskkonnas allergoloogilt

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

5 kommentaari

Toko Obat Penenang
14.12.20 20:21
Info Pemesanan

NO HP/WA : 085722277686

Daftar Harga Obat Penenang

Calmlet 1mg
1 Strip = 140.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Dumolid 5mg
1 Strip = 200.000 – 1 Box = 1.500.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Riklona 2mg
1 Strip = 170.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Rivotril 2mg
1 Strip = 150.000 – 1 Box = 800.000 (6 Strip @10 Tablet)
* Ativan 2mg
1 Strip = 170.000 -1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Xanax 1mg
1 Strip = 170.000 – 1 Box = 850.000 (3 Strip @10 Tablet)
* Valdimex 5mg
1 Strip = 1300.000 – 1 Box = 1.200.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Esilgan 2mg
1 Strip = 150.000 – 1 Box = 1.400.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Apazol 1mg
1 Strip = 140.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Prohiper 10mg
1 Strip = 210.000 – 1 Box = 600.000 (3 Strip @10 Tablet)
* Frisium 10mg
1 Strip = 190.000 – 1 Box = 1.800.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Frixitas 1mg
1 Strip = 140.000 -1 Box = 750.000 (6 Strip @10 Tablet)
* Alganax 1mg
1 Strip = 230.000 @20 Tablet
* Zypraz 1mg
1 Strip = 130.000 – 1 Box = 600.000 (5 Strip @10 Tablet)
* Merlopam 2mg
1 Strip = 180.000 -1 Box = 1.700.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Otto 1mg
1 Strip = 110.000 – 1 Box = 1.000.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Dexa 1mg
1 Strip = 110.000 – 1 Box = 1.000.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Mersi 1mg
1 Strip = 130.000 – 1 Box = 1.200.000 (10 Strip @10 Tablet)
-8
   
+7
Toko Obat Penenang
14.12.20 20:21
Info Pemesanan

NO HP/WA : 085722277686

Daftar Harga Obat Penenang

Calmlet 1mg
1 Strip = 140.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Dumolid 5mg
1 Strip = 200.000 – 1 Box = 1.500.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Riklona 2mg
1 Strip = 170.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Rivotril 2mg
1 Strip = 150.000 – 1 Box = 800.000 (6 Strip @10 Tablet)
* Ativan 2mg
1 Strip = 170.000 -1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Xanax 1mg
1 Strip = 170.000 – 1 Box = 850.000 (3 Strip @10 Tablet)
* Valdimex 5mg
1 Strip = 1300.000 – 1 Box = 1.200.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Esilgan 2mg
1 Strip = 150.000 – 1 Box = 1.400.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Apazol 1mg
1 Strip = 140.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Prohiper 10mg
1 Strip = 210.000 – 1 Box = 600.000 (3 Strip @10 Tablet)
* Frisium 10mg
1 Strip = 190.000 – 1 Box = 1.800.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Frixitas 1mg
1 Strip = 140.000 -1 Box = 750.000 (6 Strip @10 Tablet)
* Alganax 1mg
1 Strip = 230.000 @20 Tablet
* Zypraz 1mg
1 Strip = 130.000 – 1 Box = 600.000 (5 Strip @10 Tablet)
* Merlopam 2mg
1 Strip = 180.000 -1 Box = 1.700.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Otto 1mg
1 Strip = 110.000 – 1 Box = 1.000.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Dexa 1mg
1 Strip = 110.000 – 1 Box = 1.000.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Mersi 1mg
1 Strip = 130.000 – 1 Box = 1.200.000 (10 Strip @10 Tablet)
-9
   
+5
Toko Obat Penenang
14.12.20 20:21
Info Pemesanan

NO HP/WA : 085722277686

Daftar Harga Obat Penenang

Calmlet 1mg
1 Strip = 140.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Dumolid 5mg
1 Strip = 200.000 – 1 Box = 1.500.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Riklona 2mg
1 Strip = 170.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Rivotril 2mg
1 Strip = 150.000 – 1 Box = 800.000 (6 Strip @10 Tablet)
* Ativan 2mg
1 Strip = 170.000 -1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Xanax 1mg
1 Strip = 170.000 – 1 Box = 850.000 (3 Strip @10 Tablet)
* Valdimex 5mg
1 Strip = 1300.000 – 1 Box = 1.200.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Esilgan 2mg
1 Strip = 150.000 – 1 Box = 1.400.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Apazol 1mg
1 Strip = 140.000 – 1 Box = 1.300.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Prohiper 10mg
1 Strip = 210.000 – 1 Box = 600.000 (3 Strip @10 Tablet)
* Frisium 10mg
1 Strip = 190.000 – 1 Box = 1.800.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Frixitas 1mg
1 Strip = 140.000 -1 Box = 750.000 (6 Strip @10 Tablet)
* Alganax 1mg
1 Strip = 230.000 @20 Tablet
* Zypraz 1mg
1 Strip = 130.000 – 1 Box = 600.000 (5 Strip @10 Tablet)
* Merlopam 2mg
1 Strip = 180.000 -1 Box = 1.700.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Otto 1mg
1 Strip = 110.000 – 1 Box = 1.000.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Dexa 1mg
1 Strip = 110.000 – 1 Box = 1.000.000 (10 Strip @10 Tablet)
* Alprazolam Mersi 1mg
1 Strip = 130.000 – 1 Box = 1.200.000 (10 Strip @10 Tablet)
-7
   
+5

Lisa kommentaar

Saada