Kartus üksi kuskile minna 26.03.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Mul on alati olnud paaniline hirm üksi kuhugi minna.Vahest tekitab probleeme isegi üksinda väikese vahemaa sõitmine bussi või rongiga.Kõik kõige hullem algas paar aastat tagasi kui läksin kodust eemale teise Eesti otsa kutsekooli kus ma kedagi ei tundunud avastasin, et kardan üksi kuskile minna.Paar päeva peale sinna kutsekooli minekut tulin koju tagasi ja tundsin ennast taas turvaliselt.Seal kutsekooli ühikas reaalselt lamasin voodis ja nutsin täiest kõrist, sest tahtsin koju tagasi.Ema ja sõbrannad lohutasid, et pole hullu, saada hakkama ja leiad sõpru ja algus ongi raske, aga sinna see kool jäi.Tulin tulema.Helistasin tookord emale ja nutsin telefoni ning anusin ja palusin, et olen ükskõik millega nõus, aga tahan koju tagasi tulla.
Läksin tagasi vanasse kooli ja kõik oli jälle hea.Aga vanas koolis oli jällegi probleem alati olnud see, et kui kasvõi oli õpetajatetoast vaja midagi küsima minna siis isegi sinna kartsin üksi minna.Vetsu samuti.Alati pidid sõbrannad kõrval olema.
Nii need aastad on läinud ja nüüd on aeg oma elu peale minema hakata, aga ma ei saa.Ema ja kasuisaga käisin täna töövestlusel ja kutsuti homme proovipäevale.Kõik olid pealtnäha sõbralikud ja kõik oli nagu hea, aga ma ei julge sinna minna.Nutt on kurgus ja värisen üle kere, et homme sinna üksi minema pean.Juba valmistan plaani, et hakkan hommikul laua ääres nutma, et tõesti mitte minna.Olengi täna terve päeva nutnud ja värisend ning kartnud selle homse proovipäeva pärast.On vaja tööle minna ja oma elu elama hakata kuid hirm ei lase ja aastatega läheb see ainult hullemaks.Teen ükskõik mida, et sinna üksi mitte minna.
Mida teha?See hirm ei lase enam elada ja isegi saan mõistusega aru, et alati ei saagi keegi kõrval olla ja kõik peavad ju kunagi oma elu peale minema, aga kui on hetk käes üksi kuhugi minna siis olen nagu halvatud ja ainus mis üle mu huulte siis tuleb on üks suur ja tugev ei.Kohe on ka pisarad platsis.
Ema on juba pahane ja sõbrannad ei saa aru, et miks ma niimoodi teen.Et selles pole ju tegelikult midagi hullu kui üksi kuhugi minna.Aga ma ei oska seda seletada.See hirm halvab mind igakord ja see segab juba minu elu.
Mida ette võtta ja kas on tark otsus sellise hirmuga ikka sinna tööle minna kui tean, et seal nagunii nutma hakkan?

Aitäh

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Foobiat ehk sundhirmu on paljudel. See on kõrvaldatav.
1) Terves kehas terve vaim - kehaline tugevnemine tugevdab ka psüühikat, enesekindlust, usku endasse.
2) Pingete maandamise võtted. Rahulik inimene võtab asju rahulikumalt, rahulikumalt ka foobiaga seotud kartusi.
3) Karastamise printsiip - samm-sammult reaalses keskkonnas end selle foobilise olukorraga harjutada. (nagu külmavee supleja - alustab näo-kätega jne kahe kuu pärast julgeb ja käib külmavee anumas ära. Seega - see on harjutamisega võimalik. Harjutamine on vajalik.
4) Ideomotoorne treening. Mõttes teha neid "karastamisi" olla mõttes nendes olukordades ning rõõmsalt naeratada - tunnetades, et see on võimalik.
5) Päevik, et ennast paremini ja rõõmsameelsemalt muuta vt ka 3E printsiip.
vt varasemaid: foobia, Enneti Palve jt.
Head harjutamist
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?