Ärevus, sundmõtted, tühi tunne, sotsiaalfoobia aka sotsiaalärevus 22.01.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Ei oskagi kuidagi alustada kohe. Gümnaasiumi alguses ilmnesid mul ärevuse tunnused ning sotsiaalfoobia. Nüüd ~4 aastat hiljem olen nendega lihtsalt harjunud elama, aga vahel tunnen, et see väsitab mind. Need pidevad mõtted, närveerimised eelseisva pärast (sündumused, mis leiavad aset alles näiteks nädala pärast). Nüüd koolis käies ja näiteks teekonnal kooli ja loengusaali, tunnen, kuidas kõik jälgivad ning mõtlen, mida nad minust arvavad (tõmbab tohutult enesekindlust alla). Suudan asjades alatasa negatiivsust leida, lükkan asju edasi. Viimasel ajal on tekkinud ka selline tühi tunne. Ala "Aga pidevalt on mul ikka see surve peal, et tee midagi kasulikku. Ole produktiivne, ole asjalik, ole edukas! OLE PRODUKTIIVNE! Jõua kuhugi!
Veel kaugemale! Ei, see pole piisavalt hea! Tee paremini!
Sa oled see, mis sa teed! Sinu järgi otsustatakse sinu tegude järgi! Kui sa ei tee mitte midagi, siis sa ei ole ka keegi!" Ning sellega seoses eemaldun sõpradest ja leian vabandusi, et midagi mitte teha. Tegelikult olen üsna nutikas ja keskmisest "targem", aga kõik see tõmbaks nagu kõike alla. Koolis tekivad puudulikud, sotsiaalelu väheneb ja muud sellised. Pööran keskmisest rohkem rõhku välimusele ning põen selle pärast pidevalt. (3-4 aastat näiteks ei lugenud see üldse. Mitte, ei oleks enda eest hoolitsenud, aga pidevalt polnud sellist tunnet, et kas kõik on korras). Ei oskagi endale nagu diagnoosi panna. Tundub, et mul on kõiksugu mõtlemises kinni olevad hädad küljes. Kogu see stressamine väsitab tohutult ning kaasneb higistamine ja kõhuhädad. Suurim soov oleks olla lihtsalt stressivaba ja tunda elust rõõmu. Kas minna kellegi vastuvõtule või annab ka ise midagi korda saata? Arvan, et kui ühest hädast lahti saaks, siis kaoksid ka ülejäänud hädad tasapidi.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

vt. alustuseks eelnev soovitus.
Inimene peab enda jaoks selgeks tegema elusihid, enda andekuse ja isegi geniaalsuse valdkonnad ja seega paika panema nn töövankri küsimused - mis tööd ma meeleldi ja loovalt teha tahan ja suudan. Siit tuleneb siis ka tööRÕÕM, eneseusk, elamise rõõm.

Keha on vaimse sfääri tempel ja selle eest veidi hoolsamalt hoolitseda on tegelikult väga hea - inimese füüsiline väljanägemine lisab enesekindlust ja aitab sotsiaalses keskkonnas paremini kohaneda-tegutseda. Keha eest hoolitsemine annab ka vaimsele töövõimele lisa.

Päevik aitab enda elukäiku paremini kujundada.
Korralik puhkus ja psühhoregulatsioon on vajalikud, kehaline aktiivsus ka - siis kaovad need higistamised, kõhuprobleemid jms.

Sellest alustada.
Rõõmsameelset tegutsemist!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?