Meeletu hirm, ärevus 08.02.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Paanikahood algasid esimest korda 12 a tagasi. Tõenäoliselt vallandas selle tookord keskkooli lõpueksamid ja oma poisist lahku minek ühel ajal, mis paanikahoogudena vallandusid mõne kuu pärast. Siis oli põhiline hirm kogu aeg, et nüüd lähen hulluks. Kuid sain abi arsti juures käimisest ja mõnest Xanaxist, niiet AD-d polnud vaja.
Uuesti kordus 3-4a pärast, kui mees välismaale tööle läks. Taas meeletud paanikahood, külma- ja higihood. Siis tundus kõik nii tühi ja mõttetu ja oli tunne, et ma ei saagi normaalseks, et see haigus tagasi tuli. Ja sellest alates hakkasin ma meeletult kartma ülespoomist, kuna seda oli kuidagi nii palju juhtuma hakanud inimestega, keda teadsin, nad ei olnud küll väga lähedased, näiteks keskkooli ajal tegi seda raamatukogu juhataja, seejärel kohe tema lesbist elukaaslane, siis veel omakorda tolle isa. Siis aastaid hiljem minu esimene naisülemus ja kohe varsti üks tööline, kellega ma koos ei töötanud, kuid teadsin teda. Siis veel ühe tuttava noor õde. See kuidagi nii kohutas. Hakkasin kartma nööre, rihmu, juhtmeid, neid kohti kus need inimesed elasid või töötasid. Kuid sain AD-d ja sain selleks korraks jälle üle.
Siis jälle oli vahe u 2-3a, suhtes olid jälle keerulised ajad ja kõik kordus, paanika, ärevus ja meeletu hirm ülespoomise ees. Olukord oli kuidagi nii lootusetu, ei mõistnud, miks see kõik kordub, sõin 2kuud AD-d, kui sain teada, et olen rase ja see oli tohutu jõud paranemisele ja hakkasin rohtusid ära jätma ja sain taas sellest üle.
Kuid nüüd, kui olen lapsega üle 2a kodune olnud, tuli jälle see õudus tagasi ja tunne on selline, et hullem, kui kunagi varem. Lapsega kodus olles on tekkinud meeletu rutiin, kuna laps on ka suhteliselt aktiivne ja kange loomuga, on pidevalt vaja teda keelitada ja tegeleda. Pettumust ja lootusetust minus tekitab omakorda veel see, et arvasin, et kui mul on juba laps, siis on see haigus igavesti peast pühitud, et see ei kordu enam, elul on ju uus tähendus, aga ei. Suhetes oli terve eelmine aasta tegelikult vägagi pingeline ja kaalusin isegi lahkuminekut, kuid kõik siiski laabus ja suhe on korras. Kuid meeletud hirmud ja paanikad on kohal. Algasid kuu aega tagasi ja võtsin kohe Anti stress tablette 2 nädalat 2tk päevas ja tundus, et piisas, kuid siis jätsin ära üks päev ja kohe läks asi hullemaks. Öösel praktiliselt ei maga, kui siis väikeste unede kaupa, söögiisu ka pole, söön kuidagi selleks, et saaks rohtu võtta. Arst kirjutas siis Sertraliini, peale seda läksid hommikud eriti kohutavaks, hommikupoole ööd tekivad paanikahood ja meeletu ärevus, mida tekitab omakorda ka see, et mees läheb tööle ja ees on jälle pikk päev lapsega kahekesi. Kas on äkki võimalik, et see depressant ei sobi, kuigi olen seda ka varem võtnud ja ei mäleta, et varem oleks nii raske olnud? Varem olen ma ka tööl käinud ja pole niiviisi üksi kodus olnud, see ka kindlasti kergendas asjaolusid. Ja kõige selle taga on omakorda meeletu hirm kaotada enesekontroll, pidev hirm ülespoomise ees. Erilist hirmu tekitabki see teadmatus, mis seisundis ja miks inimesed selliseid asju teevad, et äkki olen ma sellele seisundile ka väga lähedal oma paanikahoogude ja meeletu hirmuga selle ees? Olen lugenud igasugu lugusid erinevatest hirmudest ja enamasti soovitatakse oma hirmule vastu astuda, kuid kuidas on võimalik hirmule ülespoomise ees vastu astuda? Samas hirmutab mind ka väljend, et mida kõige rohkem kardad, see ka juhtub. Siis keerlevad sellega seoses igasugu mõtted, et kas see ongi äkki siis minu saatus? Kui nüüd viimased hommikud on väga halb ja lootusetu tunne olnud, siis kardan igat hetke, et kas nüüd ma teengi seda? Ja see ajab meeletult paanikasse ja rahutusse. Võtan hommikul pool Xanaxit ja see teeb korraks uniseks ainult, kuid kui võtan Sertraliini ära tunnen 1-2 tunni pärast juba kergendust ja nii läheb lõunaks olukord normaalsemaks. Kas on võimalik, et depressant nii kiiret mõju avaldab, sest tundsin seda kohe esimesest päevast, praegu võtan seda 6-dat päeva alles. Tundub nagu hommikul oleks antideprssandil positiivne mõju ja vastu hommikut see kaob. Nüüd kui olen 2päeva pool Xanaxit hommikul ja õhtul juurde võtnud pole uni küll paranenud ja ei saa arugi, et oleks seda võtnud, nii et kas siis on üldse seda juurde võtta, äkki on hoopis mõni unerohi, mis aitaks välja magada ja ehk on siis ka hommikud kohe normaalsemad?
Kas ma saaksin ennast ka ise kuidagi aidata, sest see on nii kurnav ja kas sellest on üldse võimalik üle saada? Kas asi on juba liiga kaugele läinud? Kuidas üldse sellist seisu liigitada, on see foobia, trauma või mingi psüühika häire?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

AD on hea, seda hommikul jätkata, Xanax mängust välja jätta. Õhtul lisaksin mitte unerohtu, aga und soodustavat AD-d - Remeron (annusega mängida, leida sobiv und soodustav annus).
Psühhoregulatsioon (minu Palve-Meditatsioon).
On nii ärevushäiret ja on ka sundmõtteid.
Probleem kõrvaldatav.
Rõõmu lapsest ja temaga tegelemisest! Korralik puhkus ja kohustuste/vastutuse jagamine. Nii mureprobleemid kaovad ja tuleb rõõm! Tuleb!
Head harjutammist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?