ärevushäire 08.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Olen 20 a.neiu ja kannatan, nagu paljud teisedki, tugevate ärevushäirete all (kahtlustan sotsiaalfoobiat).Hommikuti on hirm tõusta ja maailmale silma vaadata. Algas see kõik 9-ndas klassis ja on aina süvenenud. Ma saan rahulik olla ainult siis, kui ma sellele ei mõtle, aga millegipärast mõtlen kogu aeg. Tohtrite juures olen ka oma kümneid kordi käinud ja ka abi saanud, kuid mitte kauaks. Nende arvates olen liialt sõltuv teiste arvamusest ja peaksin olema selline nagu tahaksin. Ühel hetkel närv ei pdanud vastu ja tundsin, et ma pole parim. Ma ei tea millest kõigil teistel need probleemid alguse saavad, aga arvan, et enda puhul oli tegu liialt vähese sportimisega. Tahtmine olla kõiges parim, sundis mind endast maksimumi andma: eelkõige väljendus see koolitöödes. Vaimne pinge muutus liialt suureks ja ärevus lõi välja. Siis hakkasin tegelema spordiga; hommikuti kell kuus üles ja jooksma(seda muidugi siis kui ilm oli normaalsem), talviti oli olukord keerulisem. Teised pidasid mind natuke imelikuks, et lähen jooksma siis kui kõige magusam uneaeg on, aga see väsitas mind nii ära, et ärevus välja ei löönud. Nüüd see enam ei aita: ei jaksa joosta ega aeroobikas käia. Kogu aeg on väsimus: tahaks aina lesida ja lakke vaadata. Ema ütles, et ma olen kummaliseks muutunud, kuna varem tegin igasugu asju (käisin olümpiaadidel, huviringides), aga nüüd olen nagu mingi "sült". Vahel süüdistan mõttes oma vanemaid, et nad mind kusagile trenni ei sundinud minema, selle asemel pidin koolis nagu hull viitele pingutama. Muidugi saan aru, et kõiges olen süüdi siiski mina, tahaks ju kedagi süüdistada, kui kogu aeg nii halb on. Ma olen sellises nõiaringis ja miski nagu ei huvita, tahaks normaalseks saada, eluisu tagasi. Kui seda ärevushäiret poleks, oleks kõik muud probleemid talutavad, sest nagu ma aru olen saanud, ei ole elus kõige tähtsam olla parim, vaid mina ise. Mis ma tegema peaksin, et oma elu normaalseks saada, sest tundub, et miski ei muutu enam endiseks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kallis Neiu 20.
Elus peabki omal erialal-tegevusvaldkonnas nr. 1 olema. Aga nr. 1 rajal peab olema mitte vabatahtliku "sunnitöölaagri sunnialusena" vaid sportliku rõõmu, lusti ja tahtmisega. Mängulisus, seda esiteks. Sportlik mäng ka väsitab ja seetöttu on oluline ka korralik puhkus. Ainult korralikult puhata oskavad sportlased suudavad palju, ka Elu-spordi-mängus. Olete end veidi ülepiitsutanud, s.o läbipõlemissündroomi tunnused annavad endast märku. Puhkus ja Mängulisus "kustutab" selle "põlengu". Ükski nr. 1 ei süüdista end, vajadusel otsitakse uusi lahendeid, aga iialgi ei süüdista.
Muresaladusi on meil kõigil, vajalik oleks Psühhiaater-Pihiisale oma mured "avada" ja südant kergendada, psühhiaatri juures neist vabaneda, vaba inimesena psühhiaatri juurest lahkuda! Pihile!
Noore Neiuna vajate ka sõprusringi, nendega suhtlemist.
Nr. 1 saate olla eelkõige vaid siis, kui olete Ise, mitte keegi A, keegi B,...keegi Y. Ärge olge keegi teine, olge ISE.
Inimene on loodud siia ilma ÕNNE jaoks, õnn on suuresti meis endis, suuresti selles, et julgeme olla ja oleme Omanäolised, ENDA NÄGU, oleme ISE.
Head soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?