Öised hirmuhood 04.06.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen peagi 41-aastaseks saav naine. Mul on mees ja kaks algkooliealist last. Tööl ei käi, ei saakski käia, sest tervis on väga halb. Mul on väga tugevad migreenid, kuid mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid sellest, et 2003.a. oktoobrikuus hakkasid mul äkki öised värisemishood. Õhtupoole ööd, kui olin umbes tunni maganud, hakkasin läbi une värisema, kohutav külmatunne tekkis, oksendasin, kõht oli lahti, ja meeletu pissihädatunne. Kui need hood olid ligi 3 kuud kestnud, läksin 2004 jaanuaris psühhiaatri juurde. Ta kirjutas Cipramili. Kui seda võtma hakkasin, kukkusin täielikku põrgusse: 4 ööpäeva istusin ilma magamata köögis tulise pliidi ees, värisesin, lõdisesin, rääkida ei saanud, ja AINULT surmamõtted kõikvõimalikes variantides, mida muidu üldse ei kujuta ette, et sellised mõtted kellelgi saaksid olla. Kui olin need neli päeva niimoodi istunud, lasin ennast Wismarisse sisse panna. (Wismarisse sellepärast, et see on kodule ligemal ja sealt ma ka selle retsepti sain.) Seal süstiti rahusteid täis, nii et ma kolm päeva tõesti kogu aeg magasin, kuid rahutu olek oli sellegipoolest, näiteks kartsin ma süüa, kogu aeg oli tunne, et toit jääb kurku ja lämbun ära. Sain sealt välja, kodus võtsin Cipramili edasi. Kogu see aasta algus kuni maini ma ei mäleta praktiliselt midagi, ma olin nii läbi, päeval püsti ei seisnud, laste eest hoolitseda ei suutnud, lihtsalt kuidagi olin. Öiseid hirmuvärinaid peaaegu enam ei olnud, kuid kogu aeg oli süda paha ja äärmiselt tinaraske olek. Maikuus läks pisut kergemaks ja perearst ütles, et miks ma seda Cipramili küll võtsin, kui nii paha on olla. Kirjutas Zolofti. Ma võtsin seda 8 kuud, tänavu jaanuari keskel lõpetasin pikkamisi ära. Niisiis olin pidevalt antidepressanti võtnud järjest 12 kuud. Selle aja jooksul on olnud lugematuid migreene suure oksendamisega, lihtsalt oksendamisi, kergeid tasakaaluhäireid, kergemaid hirmuhooge, mis ei muutu tapvaks paanikahooks, teravdatud lõhnataju jne. Tänavuse aasta alguses ligi 5 kuud oli mul täitsa talutav, ma ei võta mitte mingeid rohtusid. Ja nüüd äkki, kui tulid valged suveööd, on mul jälle 2 sellist hilisõhtust paanikahoogu olnud. See kestab umbes 1,5 tundi, selle aja sees jõuan hirmsasti oksendada, WC-s istuda, väriseda, väriseda, ja uue nähtusena on kaasnenud see, et selle hoo ajal ma "näen, et mu isa nagu oleks surnud". Isa on 73-aastane, ta on oma õest ja vennast kõige vanemaks elanud. Hommikul helistan isale ja kuulen, et kõik on korras ja alles siis saan lõplikult maha rahuneda. Kuigi ma ise arvan, et need hood EI OLE põhjustatud hirmust, et isaga võib midagi juhtuda, hirmuhoog tuleb peale ja alles selle ajal mõte läheb kuidagi isa peale. Need minu jaoks täiesti seletamatud hood "lihtsalt tulevad", nii oli see poolteist aastat tagasi ja praegu need kaks korda on jälle samamoodi. Ma ju ikkagi võtsin 12 kuud rohtu, kas see pole siis piisav aeg, et vähemalt aastaks-paariks nendest hoogudest vabaneda. Selge on see, et sellist ebainimlikku põrgut nagu Cipramili võttes ma enam eladeski läbi ei tee, kui mingit rohtu võtta, siis ainult sellist, mis ravib, aga mitte ei tee hullemaks. Selle aasta alguses olen võtnud nii VitakurPlusi kui MagneB (oli see 6 või 12, ei mäleta), kuid nüüd kuu aega pole mitte midagi võtnud. Kuidas pääseda öistest värisemis-paanikahoogudest? Südamest tänades Kadri K.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lugu algas nn migreeni-probleemidega. Arvan, et see või selle "tuum" ka paegu "haigus-nõukogu aktiivne liige". Seega kasutaksin rohuna Noritren´i (Nortriptylinum) 25-50 mg (kas hommikul või siis üks (25mg) tabl hommikul ja üks(25mg) lõuna ajal. Vastu ööd e ööseks võtaksin Valocordin-Diazepam tilku (5-7), ise "timmite" õige annuse. Aju veresoonte lihastoonust reguleerib ja treenib see minu harjutus(vt "Elukiri", jn. 2004), mõõdukas kehaline tegevus.
Mul on mees - küsimus vajaks selgitusi.
Teid nägemata ei oska ükski tohker rohkem kirja teel olulisi soovitusi anda.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?