Rakk Autor: Andres Soosaar

Rakk on elusaine väikseim üksus, millel on olemas kõik olulisemad elu põhitunnused (pidev ainete vahetamine keskkonnaga, arenguetappide vaheldumine, paljunemine, ärritatavus, taastekkevõime, teatud eesmärgipärasus jt) ning mille kogumid koos rakkudevahelise ruumiga moodustavad koed. Täiskasvanud inimese organismis on hinnanguliselt ligikaudu 10₁₄ rakku. Rakke ümbritseb plasma- ehk rakumembraan, millel on nii piiritlev kui ka ühendav funktsioon. Membraanis paikneb hulgaliselt erinevaid signaalainetele tundlikke retseptoreid, mille toimimine toob kaasa raku aktiivsuse muutumise. Rakusignalisatsioon ja selle häirumine on tänapäeva meditsiinis väga oluline valdkond nii paljude haiguste tekke ja kulu kui ka ravimite toime mõistmise seisukohalt.

Rakk on täidetud tsütosooliga (rakuvedelikuga), mis kujutab endast keerukat paljukomponendilist vesilahust. Tsütosoolis paiknevad omakorda erinevad organellid (nn miniorganid), mis täidavad erisuguseid rakufunktsioone. Nii näiteks toimub mitokondrites rakule vajaliku energia tootmine, endoplasmaatilises võrgustikus paljude ainete süntees ja transport, Golgi kompleksis moodustuvad lõplikult rakusekreedid, tsütoskelett on vajalik nii rakule kuju andmiseks kui liigutuste sooritamiseks. Tsütosoolis asub ka rakutuum, milles paiknevad kromosoomid. Viimased koosnevad geenidest. Geenidesse on salvestatud nii indiviidi pärilik informatsioon kui ka teave, mis on vajalik raku talitluse pidevaks juhtimiseks tema elu jooksul.

Rakud on oma struktuurilt ja talitluselt üsnagi erinevad, histoloogiliselt eristatakse epiteeli- ja sidekoe- (vererakud, kõhre- ja luurakud jt), lihase- ning närvirakke. Rakkude areng ja talitlemine on väga keerukas ning paljude tegurite poolt mõjustatud protsess, mille häirumine võib sõltuvalt nende funktsioonidest paratamatult kaasa tuua kogu organismi haigestumise. Samas ilmnevad juba raku tasandil regeneratsiooni- (taastekke-) ja taastumisprotsessid, mis on haigustest paranemise bioloogiliseks aluseks. 19. sajandil loodud rakupatoloogia õpetus seostas haiguste tekkimise ja kulu organismi teatud rakkudes toimuvate protsessidega. Sellele on nüüdseks lisandunud molekulaarpatoloogia, mis püüab seostada haiguslikke protsesse organismi koosseisus olevate keemiliste ühendite omaduste ja käitumisega.

Tänapäeval uuritakse intensiivselt mittespetsialiseerunud ja varajastes arengujärkudes olevaid tüvirakke, mida on sobivates tingimustes võimalik muuta erinevateks küpseteks ja spetsialiseerunud rakkudeks. Selliste meetodite areng võib meditsiinis kaasa tuua uue ajastu, st luuakse täiesti uued ja suurte võimalustega võtted haiguste käigus hävinud rakkude, kudede ja elundite asendamiseks uutega.

Vt ka retseptor, tüvirakk.

Raku ehitus.