Kuidas ravitakse toitumishäireid? 24.11.10 / Toitumine ja ülekaalulisus

Külastaja küsib:

Tere! Olen 40aastane naine. Pool oma elust – nii alates 20 aasta vanusest - olen ma pidevalt jälginud oma kehakaalu. 20-30 aastaselt oli eesmärk olla piitspeenike kergesti saavutatav – dieedid, veepaastud – ainevahetus oli kiire, erilist vaeva nägema ei pidanudki. Viimasel kümnendikul hakkas dieedi pidamine aina raskemaks muutuma. Kaalus püsimisest ja söömisest sai omaette kinnisidee – süüa vähem, liikuda rohkem või üldse mitte süüa. Pidev tants ja trall söömise ja kaalul käimise ümber tekitas kohutavat stressi. Näljutamine asendus õgimisega, õgimine uuesti näljutamisega ja niimoodi ringiratast. Siis ma veel seda ei taibanud, et mul olid tekkinud tõsised söömishäired – mina nimetasin näljutamise perioodi dieedi pidamiseks ja õgimishoog tekitasid minus lihtsalt depressiooni ja enesega mitte rahulolemise tunnet, mis omakorda ajas uuesti sööma ja pärast seda näljutama. Mingil ajal tunnistasin endale oma probleemi – mul oli ebaterve suhe toiduga, ebaterve suhe ja ebaterved nõudmised oma keha suhtes. Ma hakkasin lugema palju eneseabi raamatuid, leppisin ära endaga ja lõpetasin ära need veidrad dieedid ning näljutamised. Ma jälgin üsna mõistlikult, mida ma söön ja (kuna ma olen koerapidaja) siis liigun päevas julgelt 3 tundi värskes õhus + käin lisatreeningutel. Probleem on selles, et kaal on tõusnud ikka üle mõistuse suureks. 170 cm ja 72 kilo. Kas ma tahan või mitte, vägisi tuleb masendus peale. Vägisi tulevad jälle mõtted peale, et homsest ma enam midagi ei söö või söön nii vähe, et hing sees püsiks. Samas ma ju tean, et see on ebatervislik ja vale. Aga kui ma söön, siis ma lähen lihtsalt paksuks. Mida ma teen, sest see 20 aastat nagu kass ümber palava pudrupaja käimist ajab lihtsalt hauda! Ma tean, et te soovitate söömishäiretega inimestel pöörduda esmalt perearsti poole ja sealt psühhiaatria haiglasse, aga mind huvitab – mida nemad teevad või mismoodi nemad saavad mind aidata??? Millist ravi sellistele söömishäiretega inimeste puhul kasutatakse – antidepressante, rahusteid, söögiisu vähendavaid ravimeid või on mingi spetsiaalne ravi mis paneb ajukeemia kuidagi tagurpidi tööle? Ma tunnen, et ma tõesti ei tule enam üksi oma mures toime, aga uisa-päisa umbes arsti juurde naljanumbriks ka ei tahaks minna. Piinlik on ka! Tundub, et nii tobe ja mõttetu asi, aga oi kui palju meelehärmi see mulle valmistab. Kohe ei oskagi midagi ette võtta. Andke nõu, mida küll teha või mismoodi toimida.

Arst vastas:

dr Kristel Ehala-Aleksejev

Arst-toitumisterapeut

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tere.
Kui toitumisest ja kehakaalust on saanud probleem, mis viib tasakaalust välja nii meie tunde- kui mõttemaailma, siis ainuüksi uue toitumiskavaga seda probleemi ei lahenda, mistõttu olen oma vastustes analoogsetele kirjadele soovitanud toitumisnõustamise kõrval tõepoolest ka psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat. Küsite mismoodi teid aidatakse? Konkreetset vastust teile anda ei saa. Kõik sõltub iga pöörduja kaebustest ja seisundist. Ravimid on üks võimalik variant (juhul kui teiega tegeleb arst), kuid alati mitte vajalik. Oluline on töö oma mõtte- ja tundemaailma korrastamisega, sest just vanadesse harjunud käitumis- ja mõttemustritesse kinnijäämine viib meid üha uuesti niiöelda suluseisu. Sellest väjasamiseks ja edasiliikumiseks vajame oskaja inimese kõrvalpilku. Siinkohal olengi soovitanud TÜ Kllinikumi toitumishäiretega tegelevat üksust või ka psühhoteraapiakeskusi Tartus ning Tallinnas, kus tegeletakse vastava temaatikaga. Oluline on sel perioodil ka toitumispoolega tegelemine, mille osas olen abivajajaid teinekord ise nõustanud. Üks on aga kindel, häbitundmine on siinkohal asjatu ja nõustamisele pöördumine igati õigustatud. Toit ja toiduga seonduv võiks meie elus olla enamjaolt seotud ikka positiivsete emotsioonidega, mitte negatiivsetega.
Heade soovidega, dr.Ehala

Kas see arutelu oli kasulik?