Mumps
Mumps on piisknakkusena leviv nakkushaigus, mille tekitajaks on viirus ja mida iseloomustab üldintoksikatsioon, süljenäärmete kahjustus, harvem esineb teiste näärmete või närvisüsteemi kahjustusi.
Mumpsi tekitajaks on paramüksoviiruste sugukonda kuuluv RNA-viirus. Viirus on väliskeskkonnas vähe vastupidav füüsikalistele ja keemilistele teguritele.
Kuidas mumpsiviirus levib?
Nakkusallikaks on mumpsihaige inimene, kes eritab viirusi 1-2 viimast inkubatsioonipäeva ja 6-9. haiguspäevani ning seda sõltumata kliinilisest vormist (manifestne, varjatud või asümptomaatiline). Mumpsiviirus levib respiratoorsel teel piisknakkusena, kuid ka otsesel kontaktil mumpsihaigega. Viirus väljutatakse organismist süljepiiskade aerosoolina, mis oma madala disperssuse tõttu kaugele ei kandu ja sadeneb kiiresti. Kõik vanusgrupid on vastuvõtlikud, kuid eelkõige põevad seda lapsed ja noorukid. Kui ema on mumpsi põdenud, siis laps on praktiliselt kuni aasta kaitstud emalt saadud antikehade tõttu. Pärast põdemist kujuneb püsiv immuunsus. Korduva põdemise korral on vajalik laboratoorne kinnitus. Parasvöötmes esineb haigusjuhte rohkem kevadtalvisel perioodil.
Inkubatsiooniperiood kestab 11 – 25 päeva. Viirus siseneb organismi ülemiste hingamisteede limaskesta kaudu, kuid mõnede autorite arvates ka läbi konjunktiivide või suu limaskesta kaudu. Viirus paljuneb algul hingamisteede limaskesta rakkudes, edasi areneb vireemia ja viirused kantakse vere kaudu üle organismi erinevatesse organitesse. Viirus omab tropismi näärme- ja närvikoe suhtes, mistõttu patoloogilised muutused tekivad põhiliselt näärmetes (süljenäärmetes, sugunäärmetes, pankreases jt) ning kesknärvisüsteemis.
Millised on mumpsi haigusnähud?
Manifestsetele vormidele on iseloomulik kliinilise pildi mitmekesisus. Haiguse levinuim väljendumisvorm on kõrvasüljenäärmepõletik ehk parotiit, mis võib olla ühe- või mõlemapoolne. Haigus algab tavaliselt lühikese prodromaalperioodiga (1-2 päeva), mil esineb peavalu, halb enesetunne ja isutus. Edasi tõuseb kehatemperatuur 38-39°C, kõrvasüljenääre tursub ja muutub valulikuks algul ühel, sageli 1-2 päeva pärast ka teisel pool.
Tursunud näärme kohal nahk ei puneta, on sile ja läikiv. Komplemisel tundub tursunud nääre taignataoliselt pehme. Naha pingsuse tõttu on mälumine ja neelamine takistatud. Kahjustuda võivad ka teised näärmed (sugunäärmed, kõhunääre, kilpnääre jt). Mumpsiviirus läbib suhteliselt kergesti ka hematoentsefaalse barjääri. Mumpsi üheks oluliseks iseärasuseks on varjatud ja asümptomaatiliste vormide esinemine. Erinevate autorite arvates on mumpsi koldes 15–50% varjatud vormidega haigusjuhte ning 15–54,3% asümptomaatilisi vorme.
Kuidas diagnoositakse mumpsi?
Mumpsi diagnoositakse üldjuhul haigusele iseloomulike haigusnähtude alusel. Vajadusel diagnoositakse mumpsi seroloogiliste uuringute või mumpsiviiruse isoleerimisega kliinilisest uurimismaterjalist.
Kuidas hoiduda haigestumisest?
Haige isoleeritakse pereliikmetest ja ravitakse kodus, ning vajadusel hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda). Koduse ravi korral lõpetatakse haige isoleerimine üheksa päeva pärast haiguse algust. Haigega kokku puutunud kuni 10 aasta vanused lapsed, kes ei ole mumpsi põdenud ja on vaktsineerimata, eemaldatakse lastekollektiivist 21 päevaks alates haigega kokkupuute päevast. Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ning vahendid kahjutustatakse.
Kuidas tõkestada mumpsi levikut?
Põhiliseks ennetusmeetmeteks on immuunoprofülaktika. Vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale vaktsineeritakse lapsi 1 aasta vanuselt ja revaktsineeritakse 13-aastaselt. Alates 1994. aastast on kasutusel leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin.
Allikas: Terviseamet
Lisa kommentaar