Nakkushaiguste tõrje Autor: Ants Jõgiste

Nakkushaiguste tõrje on sihipärane tegevus, mille eesmärgiks on ära hoida inimeste haigestumist. Tõrje lähtub teaduslikult põhjendatud soovitustest, mida rakendatakse vastavalt sotsiaal-majanduslikele võimalustele.

Soolenakkushaiguste tõrjemeetmetest on esikohal nakkusallikast lähtuva ohu kõrvaldamine haige isoleerimise teel. Kindlasti hospitaliseeritakse koolerat, kõhutüüfust ja paratüüfust põdevad haiged. Teisi soolenakkusi põdevaid inimesi hospitaliseeritakse haiguse raske kulu korral, samuti siis, kui kodused põetusvõimalused ei taga nakkuse leviku tõkestamist. Nakkusohtlik on haige roe. Nakkusohtliku roojaga saastunud käed tuleb pesta ja seejärel kasutada desinfitseerivaid vahendeid. Väljaheide tuleb enne kanalisatsiooni juhtimist desinfitseerida. Nakatumise vältimiseks on vaja tagada toidu nakkusohutus, järgides selle valmistamisel ja säilitamisel kehtivaid nõudeid. Neid nõudeid on eriti tähtis täita toitlustusasutustes, koolisööklates, lasteaedades jm. Kauplustes tuleb kinni pidada toidukauba realiseerimistähtaegadest.

Piisknakkuste korral isoleeritakse haiged kodus. Kui haiguse kulg on raske (nt difteeria), haige hospitaliseeritakse. Nakkuse piisklevikut ei ole praktiliselt võimalik tõkestada. Nende haiguste efektiivseks tõrjemeetmeks on inimeste profülaktiline immuniseerimine (vaktsineerimine ja revaktsineerimine). Eestis immuniseeritakse regulaarselt lapsi ja noorukeid (vajaduse korral ka täiskasvanuid). Tänapäeval immuniseeritakse lapsi järgmiste piisknakkuste vastu: tuberkuloos, läkaköha, difteeria, leetrid, mumps ja punetised. Võimalik on vaktsineerida ka gripi vastu.

Verekaudsete ehk transmissiivsete nakkushaiguste tõrjes on põhiliseks abinõuks haigustekitajaid siirutavate putukate hävitamine või peletamine. Tähtis profülaktikaabinõu on täitõrje, millega on otstarbekas tegelda ka siis, kui nn täitüüfused ei levi. Täid levivad pahatihti kodutute inimeste seas. Nende lülijalgsete peletamiseks, kes ründavad inimest vahetult enne vere imemist (puugid, sääsed), on soovitatav piserdada riietele müügil olevaid keemilisi putukatõrjeaineid (repellente). Puukentsefaliidi vastu võib inimene lasta end vaktsineerida. Malaaria vältimiseks tuleb ohualal viibides lisaks sääsetõrjele kasutada ka medikamente (kemoprofülaktika).

Suguhaiguste ja nahaseenhaiguste (kontaktnakkused) vältimiseks on tähtis ravida haiget kui nakkusallikat. See eeldab haige pöördumist arsti poole. Samuti tuleb arukalt korraldada seksuaalelu ning kasutada kondoome.

Marutõve (samuti kontaktnakkus) vältimiseks on õige viia peremeheta koerad ja kassid varjupaikadesse, siis vähenevad ka võimalikud loomahammustused. Koera- ja kassiomanikud peaksid kaitsepookima oma hoolealuseid marutõve vastu. Kui loom on inimest hammustanud, tuleb kohe pöörduda arsti poole nakkusohus selguse saamiseks ning haigust ennetavaks raviks.

Eriti ohtlike nakkushaiguste katku, koolera ja kollapalaviku tõrje on sätestatud rahvusvahelise kokkuleppega ning seda korraldatakse riigiasutuste järelevalve all. Kohustuslik on vaktsineerida kollapalaviku ohualale siirduvaid inimesi ning väljastada neile sellekohane tõend. Kollapalavik (ingl yellow fever) ei ole meil esinev kollatõbi ehk hepatiit, vaid palavvöötmemaades piirkonniti sääskedega leviv eluohtlik viirusnakkus.