Keskendumine, suhtlemine 13.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere,



Sooviksin küsida teie nõuannet kahes minu jaoks probleeme valmistavas valdkonnas. Olen oma senistes arutlustes jõudnud arusaamisele, et ilmselt ei ole ma võimeline neid probleeme ise lahendama. Samas ei oska valida, kelle poole võiks Tallinnas nende probleemidega pöörduda/kuidas võiks hakata probleemidele lahendust leidma (samas ei piira ennast Tallinnaga, hea spetsialisti juurde jõudmiseks olen valmis ka mujale sõitma).



Esimene probleemide ring puudutab mälu, keskendumist, närvilisust.

Taban ennast üsna tihti sellelt, et lugedes raamatut, ajalehte vms., läheb mõte uitama muudele teemadele. Samas loen silmadega edasi ja taipan ühel hetkel, et olen teksti alguse/mõtte unustanud ning pean juba loetud teksti uuesti üle lugema. Teine variant on suutmatus loetavale tekstile keskenduda selliselt, et sellest ühe korraga lõpuni aru saada. Minu enda arvates tuleneb see liigsest kiirustamisest/rabelemisest, loen silmadega nii kiiresti, et osad sõnad jäävad vahele ning seetõttu ka mõte poolikuks. Tekstist aru saamiseks pean kokkuvõttes ühte lõiku lugema mitu korda, kuigi võiks lugeda aeglasemalt ja keskendunumalt.

Samuti märkan üsna sageli, et tegelen misiganes tegevuse juures liigse "rabelemisega" - kellegagi rääkides ei suuda partnerit lõpuni kuulata, mingi otsuse vastuvõtmisel tundub hiljem, et oleks pidanud natukene rohkem mõtlema ning siis oleks teinud natukene teistsuguse otsuse. Eriti häiriv on ülereageerimine, kui tekib mingi probleemne olukord - üsna raske on sundida ennast rahulikuks jääma, kõigepealt mõtlema ja siis tegutsema. Seda eriti siis, kui teised probleemses olukorras osalejad on ka kasvõi natukene närvilised või situatsioon natukenegi pingelisem.

Teistele inimestele paistan ma üldjuhul "kuiva", emotsioonitu inimesena (ehkki enda sisemuses olen enda arvates vägagi emotsionaalne), seetõttu mõjuvad probleemsed olukorrad eriti kontrastselt - muidu "ülirahulik" inimene võib reageerida liigagi valuliselt. Pingutan väga, et pingelisi olukordasid väga rahulikult lahendada, kuid isegi kui ma suudan väliselt rahulikuks jääda, siis ei suuda ma leida selliseid sõnu, et ka suuline eneseväljendus seda kinnitaks - tavaliselt kipun ikkagi liiga halvasti ütlema, ehhki katsun väga mõelda, mida öelda.

Liigse närvilisuse tundemärgiks pean ka seda, et kordan pidevalt mingeid sunnituid tegevusi (samas mittevajalikke) - mingite asjade sättimine, riiete silumine jne.

Üheks keskendumisega seotud probleemiks pean ka seda, et kipun liiga sageli unustama asju, mida olen ise öelnud, inimeste nimesid, keda on mulle tutvustatud või kellega olen kunagi koos töötanud/õppinud. Sellised olukorrad on mõnikord üsna häirivad, kus ma kohtun näiteks mõne vana töökaaslasega ning tunnen ta näo järgi ära, kuid nime ei mäleta - eriti juhul, kui kohtumine toimub mõnel üritusel ning ma peaksin teda tutvustama inimestele, kellega ma koos olen. Meie viimasest kontaktist ei pruugi olla sugugi pikka aega möödas või oleme suhelnud omal ajal üsnagi tihedalt ning teine inimene mäletab minu nime, kuid mina olen tema nime unustanud.

Aeg-ajalt tekib ka probleeme sellega, et ma küsin kellegi käest, miks me mingit asja selliselt teeme. Selle peale saan vastuseks, et ma ise olevat öelnud, et seda tuleks selliselt teha. Samas ma üritan pingeliselt meenutada, kas ma olen seda öelnud ja mulle ei meenu, et ma oleksin seda teinud. Samas erinevatest allikatest kontrollidest selgub, et ma ilmselt siiski olen seda teinud. Õnneks ei ole seda juhtunud väga sageli, kuid see on siiski hirmutav, kui unustad ära selle, mida oled ise öelnud.



Teine probleemide ring on seotud võimega luua võõraste inimestega sellisel tasemel lähedasi suhteid, et oleks võimalik kusagil seltskonnas kohtudes suhelda tavapärasel "heade tuttavate" tasemel. Olen lugenud mitmeid suhtlemisalaseid raamatuid, käinud ka mõnel suhtlemistreeningul, kuid olukord ei ole muutunud oluliselt paremaks. Senikaua, kui tegemist on tööalase suhtlemisega, tundub kõik olevad enam-vähem korras - ei ole tekkinud probleeme, et ma ei saaks tööalaselt vajalikke asju korraldatud seoses suhtlemisprobleemidega. Probleemid hakkavad siis, kui peaksin töökaaslastega või teiste tööalaselt tuttavate inimestega sattuma kusagile vabamas õhkkonnas peetavale koosviibimisele. Siis on üsna sageli nii, et ma ei leia eriti ühiseid jututeemasid ja tunnetan ka teiste inimeste poolt, et minuga ei tulda eriti meelsasti rääkima. Samas ei oska (ei julge?) ka ise lülituda teiste vestlusesse.

Mulle endale tundub, et probleemiks võib olla minu suhtlemisstiili liigne formaalsus, ehkki ma üritan kõigi võimalustega olla võimalikult avatud. See omakorda võib olla tingitud kartusest/oskamatusest ennast piisavalt avada (varjumine "maski" taha) - sellele mõttele on mind viinud ka näiteks osalemine suhtlemistreeningutel ning seal kõige enam sisemist vastuseisu tekitanud olukord - vajadus ennast avada, usaldada grupi liikmeid selles osas, et treeningul toimuv jääb ainult grupi liikmete teada. Võib-olla ongi kogu probleemi alge selles, et keegi ei taha ennast ilmselt lõpuni avada teistele inimestele (kui siis ainult kõige lähedasematele), kuid ka tööalastes ja muidu seltskondlikes suhetes tuleks ennast rohkem avada, samas kuidas leida see õige piir?



Jään ootama teie nõuannet, mida peaksin edasi tegema. Kui peaksin pöörduma mõne spetsialisti poole, siis ootaksin teiepoolset nõuannet, kes konkreetselt teie arvates suudaks aidata neid probleeme kõige paremini lahendada.



Raul





Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!

Tahan kõigepealt sind rahustada. Selliseid olukordi, nagu sa kirjeldad, tuleb ikka ette. Tuleks korrigeerida Sinu hoiakut taolistesse olukordadesse. Oled ilmselt väga tundlik ja reageerid üle.

Võiksid tegeleda kõigepealt enesehinnangu tõstmisega. Mõtle hästi järele nende omaduste üle, mida teed hästi ja uuri, mida teised Sinus positiivset näevad. Unusta mõneks ajaks enda kritiseerimine.

Mis puutub avatusse, siis see on iga inimese oma tunnetus, kui suurel määral seda suhtlemisel endale lubada. Kinnine inimene, kuid hea kuulaja, võib seltskonnas olla väga soovitud inimene. Mulle tundub, et oled inimene, kes eriti end avada ei soovi. Mine julgelt seltskonda ja ole see, kes oled!

Jõudu ja edu soovides!

Irene.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

Õppimisprobleemid

Tere,
Olen 28 aastane. Käin tööl ja üritan ülikooli lõpetada. Terve ülikooli aja st 5 aastat olen vaevelnud keskendumisprobleemide käes. Nimelt ei suuda ma õppida. Loen teksti aga pidevalt hüplevad ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Soovitan planeerida õppimise aeg oma päeva või nädalasse. Pange endale kirja, et näiteks esmaspäeval õpin kella 18.00-19.00 jne. Kui päeva on sisse planeeritud õppimise aeg, siis on juba eelnev ...

Loe edasi

ärevushäire või.....???

Mure väga suur....ei oska enam yldse olla..näitex....inimestega võimatu suhelda, kuna muutun väga närviliseks.....ei näita seda välja aga suhtlemine selletõttu väga raske igas situatsioonis.....käisin ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Kui Teil on keegi sõber, keda usaldate (kasvõi natukene), siis paluge temalt abi. Kutsuge ta endale külla ja paluge teda rääkida, kuidas talle tundub Teie suhtlemisoskus. Olge valmis selleks, ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi