Paanika 17.04.05 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Istun siin ja pean omaette aru, kas mu käitumine on ikka normaalne...Täna siis tuli jällegi vana luukere kapist välja ja kiskus kogu mu enesekindluse ribadeks. Aga alustan algusest: olen 32a. naine kes kasvatab üksinda nüüdseks juba 9a. poega. Varsti on saamas 6a. sellest, kui mu lapse isa otsustas uue väljavalituga uut elu alustada. Mäletan päeva, kui ta minu suure pealekäimise peale lõpuks tunnistas, et tal on keegi teine....See oli tõeline shokk. Seisin kui kivikuju ja tundsin kuidas ma oleksin justkui elusast peast pisikesteks tükkideks plahvatanud...Reaktsioon-valu, pisarad, ahastus- järgnes mõned tunnid hiljem. Õnneks olen tänaseks sellest üle saanud, järele on jäänud ainult hirm. Lapse isa on olnud ainus mees mu elus. Oma naiivsuses ei osanud ma kuidagi arvata, et vägisi kiiva kiskuva kooselu taga võiks olla elukaaslase uus armumine. Ta küll rääkis aeg-ajalt tollal veel keskkoolis õppivast tütarlapsest, kuid ma ei pidanud seda teab mis probleemiks. Usaldasin teda täielikult, inimesel on ju ikka mõlemast soost sõpru. Hiljem sain teada, et salasuhtest, mis oli selleks ajaks kestnud juba 2a. teadsid peale ämma veel mõnedki lähisugulased. Kui järele mõelda, siis tegelikult ei häirigi mind mitte see, et lahku läksime, vaid see, kuidas ta seda tegi. Nii palju valet, mis tegi kohutavalt haiget. Kuid vaatamata kõigele, saame siiski hästi läbi.
Peale lahku minekut jäid mind tihedalt kollitama tõelised õudusunenäod. Ikka ja jälle keerles olukord lõhki läinud kooselu ümber, ärkasin kas ängistava nutuhooga või läbi une karjatades. Järgnevaks päevaks olin täielikus masenduses. Nüüdseks on kohutavaid unenägusid oluliselt vähemaks jäänud, kuid lahti pole neist veel saanud. Vähemalt ei lange ma enam ülejäänud päevaks masendusse, kui õudne öö seljataga.
Olen oma edasise elu üle mõelnud ja isegi soovinud, et keegi võiks ju olla...Vahest lihtsalt tekivad sellised kurvad õhtud, kus tubli-olemisest ja igapäeva probleemidega hakkama saamisest otsatult väsinud ning kellegi kallistus tundub kohutavalt hädavajalik. Ent kui hommik jälle käes, poleks nagu igatsust olnudki...kuni järgmise korrani. Oma heade sõprade ja tuttavate hulgas on inimesi, kes on soovinud minuga sügavamat suhet. Ka on lihtsalt juhututvuse järgselt soovitud minuga lähemalt tutvuda. Iga selline nn.lähenemiskatse rohkema kui tavasõpruse tasandil viib mind täiesti endast välja. Tavaliselt hakkan nutma ega tea mida kõik ära ei teeks, et mitte kohtama minna. Olen täiesti hirmu täis, lausa värisen. Korra olen püüdnud tugev olla ja kohtamas ära käia, see ei kohusta ju veel millekski, mõtlesin. Samas olin ise justkui ümber vahetatud, täiesti krampis ega suutnud isegi rääkida. Minu õnnetuseks ei läinud kuigi palju aega mööda, kui mulle väga otsekoheselt tehti ettepanek hakata armukeseks. Tundsin kuidas süda läks pahaks. Peale seda ettepanekut on mul õnnestunud nii aasta kohtamisvabalt ära elada. Kuni tänaseni. Tutvusin pool aastat tagasi juhuslikult igati meeldiva mehega, oleme suhelnud nii telefoni kui ka interneti teel, kuid täna üllatas ta mind ootamatu külaskäiguga. Mind polnud parasjagu kodus. Temalt saadetud sõnum, et ta on minu kodulinnas, äratas kõik mu allasurutud hirmud mitmekordselt. Kaotasin täielikult pea ja kõndisin kodust kauge kaarega mööda. Ma ei saanud temaga kokku. Ma ei tea, mis minuga toimub. Seni, kuni suhe on sõbra tasandil, on kõik korras. Nii kui asi kipub tõsisemaks minema, haarab mind otsatu paanika. Kardan ennast kellegagi jagada, kuigi tahaks. Aga paanika on nii otsatult suur, ainult pisarad.