ainuke laps ja tema vanemad 22.11.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Küsimus on selline, et vahel on tunne, nagu ei tuleks enam toime. Olen oma vanemate ainuke laps. Mitte enam kõige noorem ja vanemad vajavad aeg- ajalt abi. Sugulasi, kes ka vahel aitaksid või seltsis oleksid, ei ole. Kuna ainukese lapsena pole saanud ka eriti oma elu elada, siis on ka pere loomine hilja peale jäänud. Nüüd leidsin endale sõbra, aga ka tema on ainuke laps. Muidugi just seda enam me mõistame teineteise vajadust kellegi järele. Tahame teineteisele väga toeks olla, sest paratamatult jääme ju kunagi üksi, ilma vanemateta. Me ei tea kumbki, mis tunne on omada õdesid- vendi ja seega hindame teineteise seltsi seda enam. Sugulasi pole kummalgi. Seega on kogu vastutus vanemate eest ainult meie õlgadel: hooldada, aidata, meelt lahutada jne. Muidugi pean olema ka igati tubli, edukas, alati heas tujus, mitte midagi ei tohi kunagi olla ette heita. Isegi lapsena tegemata jäänu rõhub teinekord hinge. Õnneks mu sõbra kodus nii ei ole ja seega ei saa ta teinekord aru, mis tunne see on. Niiviisi. Seni olen suutnud ennast lausa millgrammhaaval jagada kõigi vahel, kes seda tahavad. Et oleks aega sõbrale ja oma vanematele ja tema vanematele jne. Seni on see õnnestunud. Nüüd aga, enne saabuvaid pühi, on küll tunne, et kõik variseb kokku ja on ainult tahtmine, et mind rahule jäetaks. Tahetakse küll sinna ja siia ja ollakse pahane, kui püüan asju järjekorda seada, sest paratamatult igal pool korraga ja kõikide juures olla ei saa. Juba on mossitamist, et liiga vähe olen ühtede vanemate juures ja miks enda omad on tähtsamad kui sõbra omad jne. Pühade ajal ainult kahekesi ka olla ei saa, kuna peame mõlemad ka vanematega olema. Teisi ju pole. Tunnen, et tüli hakkab uksest ja aknast sisse pressima. Ise tahaks ainult üksi olla. Sõpra kaotada ei taha mingi hinna eest, aga tundub, et jaga ennast kuidas tahes, ikkagi ei tule lahendust, mis kõikide meele järele oleks. Üksikul lapsel pole ju õdesid- vendi ka, kellega oma muresid jagada ja kes perekondlikest pühadest osa võtaksid. Mulle ei meeldi ka karm nõudmine oma vanemad pühade ajal üksi jätta ja ainult sõbra peres olla. Kui palju me ka poleks saabuvatest pühadest ja aja planeerimisest rääkinud, ikka tundub, et tüli on tulemas. Tahaks tõesti, et jõule koos oma kohustustega kõigile hea olla, ei olekski. Seda enam, et sel aastal on ju pühad nii lühikesed...