lapsendamisest 12.05.02 / Psühholoogia

Arst vastas:

Tere!



Last kasvatatakse nagu last kasvatatakse. Minu arvates ei tohiks teha vahet, kas oma laps või lapsendatud laps. See on vist üks laialt levinud mõte, et lapsendatud last tuleks kuidagi erilielt kohelda -- tal ju omaenda vanemaid ei ole. Miks siis ei ole? Need kes ta lapsendasid, ongi ju ta vanemad. Ja tema on nende laps! Tõsi, lapsendatud lapse ema ei ole sünnitanud seda last ega teda üheksa kuud enda südame all kandnud. Samas on lapsendatud lapse ema kindlasti palju pikemalt kaalunud, et ta last tahaks. Kindlasti mõnikord pikemalt, kui mõni uisapäisa sünnitanud ema. Kas see aeg, mil emaks saada tahtja oma mõtet oma peas kannab ja oma mehega seda arutab, ei võrdu lapse kandmisega ega tekita piisavat "emainstinkti", nagu te seda nimetate? Ja lapsendamise bürokraatia läbitegemine -- kas se pole mõnikord raskemgi kui lapse ilmaletoomine? Seegi on omamoodi sünnitamine ja päev, kui lapsele kuhu tahes siis järele minnakse, et teda ootavasse koju tuua, kas pole see sama tähtis päev, kui lapsele sünnitusmajja järele minemise päev. Nii või teisiti on sündinud uus perekond -- ema, isa ja laps. See on tähtis, instinkt või mitte.



Laps ei kaota sellega midagi, kui tal on vanemad. Laps ainult võidab sellest, kui tal on vanemad. Ja iga vanem kasvatab lapsi oma parema äranägemise järgi või nii nagu nad arvavad, et see lapsele parem oleks. Teine asi on see, kui sellessse kasvatusse lisanduvad mingisugused kõrvalised tunded, mis lapse kasvatamist segavad. Näiteks omaenese süütunded suutmatuse pärast last sünnitada. Või pahameel oma abikaasa vastu, kes ei suutnud sünnitada/viljastada vms. Või haletsustunne "vaese orvukese" vastu, kel oma bioloogilised vanemad ei suutnud/tahtnud/saanud last üles kasvatada. Sageli ka kahtlustustunded lapse vastu, et ei tea mis geenid ta oma pärisvanematelt on kaasa saanud ja ei ta mis tempe ta selle tõttu viskama hakkab. Kui kasuvanematel mingid niisugused tunded tekivad või mistahes tunded, mis takistavad lapse kasvatamist just nii nagu nad õigeks peavad, peaksid nad pöörduma viivitamatult psühhoterapeudi poole, et oma tunnetes selgusele jõuda ja asjad lahendada nõnda, et need ei segaks lapse kasvatamist.



Palju tervisi,

HK

Kas see arutelu oli kasulik?