Vägivald peres 18.06.04 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Ma kardan oma elu pärast! Elan olude sunnil ühise katuse alla vaimselt- ja füüsiliselt vägivallatseva äiaga. Ta on üle 60 aasta vana. Küll karsklane, aga püsti hull! Ma ei oska enam kuidas olla, mida rääkida, kuidas kõndida....Ta on lisaks kõigele ka väga uudishimulik ja paranoiline! Ma ei tea, mida võin teha, mida mitte- pahaseks saab ta igal juhul. Mina ja mu mees peaegu üldse ei suhtle enam temaga, sõpru meil ka kellelgi peres külas ei käi, (ta ei lasekski).... kuid sellest ei aita talle ikkagi. Ta nagu otsiks kuskilt mingeid vigu, et jälle oleks põhjust "plahvatamiseks". See juhtub kord kuus vähemalt! Ta muutub siis juba mõned päevad eelnevalt närviliseks (nagu alkohoolik). Tavaliselt on vihaobjektiks siis kas mina (minija) või ta poeg (II gr. inv.) Ämm tavaliselt sellises olukorras varjub ("tumm nagu kala"- loeb või vaatab telekat nagu tüli teda üldse ei puudutaks) või põgeneb sootuks olukorra eest.
Kogu pere on pideva pinge ja hirmu alla ega julge tema suhtes midagi ette võtta. Kellel võimalik, see viibib võimalikult vähe kodus või siis sõidab "ennetatava" plahvatushoo ajaks maale või kuhugi reisile. Palju enam ei puudu hetkest, kui ta kellegi maha lööks! Ma mõtlen seda tõsiselt, see pole tühipaljas sõnakõlks! Aastatega on vägivald ainult hullemaks läinud. Sõpru äial üldse ei ole, huvisid ka mittemingisuguseidki. Paar aastat tagasi (kui ma mehe juurde kolisin) siis piirduti algul minu puhul ainult solvangute ja mõnitamisega. Kahel viimasel korral on äi mind juba ka füüsiliselt rünnanud. Paar päeva tagasi, kui püüdsin ennast solvangute eest kaitsta ja hakkasin talle sõnadega vastu, päästis mind tookord surmasuust vaid toa vaheuks, millest on praeguseks vaid "veel ehk midagi" järel. Olen ämmaga püüdnud tema mehe vägivallast rääkida. Mõtetu! Ta puhkeb kohe nutma, väites, et tal pole midagi siia parata; kuna ta abikaasa on kogu oma elu kõigi inimestega selline olnud või hakkab kohe kangekaelselt oma abikaasa vägivaldset käitumist meile õigustama. Tema jutust järeldan vaid, et ämm kardab oma meest väga; lausa surmahirmul. Kardab oma tervise pärst või siis tänavale viskamist ning kokkuvõttes- kardab üldse temast lahutada. Lepib kõigega mida too talle ka ei ütleks või ei teeks ning soovitas mulgi leplikuks muutuda. Lõpetuseks ütles ämm mulle, et ta mees ei ole suguga kogu aeg nii hull vaid on ka vahel väga õrn ja hoolitsev abikaasa.
Minu mehe tervis on kriitilisel piiril ja ka mina olen meeleheitel! Ma ise ei suuda enam seda olukorda taluda, teadmata, mis võib homme juhtuda. Kuhugi kolida, korterit üürida, ei ole hetkel majanuslikult võimalik. (Mees õpib. Minu palgast üürikorteri üüri jaoks ei piisakas. Ka pangalaenu ainult mulle ei anta. Sotsiaalkorterit ei võimaldata, kuna mehe vanemad on "keskmiselt" heal järjel). Kinnisvara müügi- vahetusega ei ole äi nõus! (Kardab, et mina saan ta raha endale jne. Ei lase sel teemal arutadagi. Kogu selleteemaline jutt lõppeb jälle vägivallaga) Lootus on ainult tulevikul, kui mees 2 aasata pärast kooli lõpetab ning tööle läheb. Ehk siis saaks ka endale elamispinna muretseda. Sinnani tuleb meil elada....üks päev korraga....ei tea kaua niimoodi vastu pean! Ja kas laps peab? Minuga koos elab ju ka mu eelpuberteediealine poeg. Temale on ka siinne elu väga traumeeriv ning närviline. Minu lapsepõlves vägivalda polnud, ma ei oska sellega koos elada, veel vähem leppida. Kas siis tõesti ei saa ühikond siia sekkuda? Kas mina ei saaks siin midagi ära teha? Kas minul pole mingeid õigusi siin riigis enda turvlisuse tagamiseks?
Ps. Mu mees tegi paar aastat tagasi enesetapukatse- isa vägivalla pärast. Jäi elama! Mina tean selle teo tõelist põhjust, aga me otsustasime, et vaikime selle "piinliku teo" suguvõsa ees maha. Ämm teab, mis juhtus, aga ei tea kelle pärast. Ma arvan, et ta ei usukski loo tegelikku tõde ja mis see teadmine olukorda muudakski. Ta ei tunnista enesele nii paljusid asju oma mehe pahede juures.
Meie elu on nii närviline. Suhted mehepoolsete vanematega on muutunud väga külmaks ning kalgiks ja me kaugeneme iga päevaga aina rohkem.
Palun kirjuage, kuhu võin kiiresti pöörduda abi saamiseks. Kas sellist meest oleks võimalik sundravile saata. Ise ta vabatahtlikult ei lähe. Kahtlustan, et ta on vaimuhaige või kas ikka on....? Kes antud situatsioonis selle eest otsustaks. Mida annaks üldse minu puhul ette võtta. Politseil ei ole õigus ju taolistesse "peresisestesse asjadesse" sekkuda, ja kui siis olekski....ehk alles sellest hetkest kui on juba liiga hilja või ei jõuagi abivajaja polisei numbrit enam valida....
Teie tagasisidet ootama jäädes
Lugupidamisega
Mari- Ann Tallinnast